Kogu tõde munapyhadest

Igal aastal tekivad siin-seal väikesed nägelused inimeste vahel, kel on praegustest pyhadest erinevad arusaamad. Yhtede arvates on meil vaba reede selleks, et me saaks mune keeta, värvida ja koksida ning šokolaadist jänestega maiustada. Teiste meelest on need kolm päeva mõeldud vagadeks mõtisklusteks, palvetamiseks ning kirikus käimiseks.

On aeg teha vaidlustele lõpp ning rääkida lihavõtete ja ylestõusmispyhade sunnist nii, nagu asi tegelikult oli.


***

Esimese sajandi algul tegutses praeguse Iisraeli kandis tegelane nimega Jeesus. Uitas ringi, õpetas, ravitses ja kogus muidu populaarsust. Mingi eriline staar ta ei olnud, raamatuid ei kirjutanud, rahvusvahelist poliitikat ei häirinud, aga eraklasse ka ei tõmbunud - põhimõtteliselt midagi pigem Vormsi Ennu kui Luule Viilma või Vigala Sassi taolist. Nojah, natuke liikuvam ja tervislikumate eluviisidega.

Paraku oli toonane aeg säälkandis rohkem Nõukogude Liidu kui Eesti Vabariigi moodi. Rahvas mõnikord nurises, siis jälle elas, kuidas oskas, ning ehkki aeg-ajalt juhtus muidugi mässe ja repressioone, ei olnud Rooma okupatsiooni lõpust mingit selget märki. Vaikne roomlaste kirumine ja selja taga rusika näitamine oli muidugi yldiselt kombeks, kyllap räägiti nende kohta ka anekdoote ja kes liiga palju rääkis, saadeti selle eest paranduslikele töödele ymber kasvama.

Ega rahutul hingel sellistes oludes lihtne ei ole, eriti kui ta ennast kohaliku ainujumalaga lähisugulaseks peab. Sattus vaene mees kohaliku poliitika hammasrataste vahele, Pontius Käbin pesi oma käed puhtaks ning partei vabariiklik keskkomitee langetas otsuse. Ses mõttes läks ikka ysna nihusti, seeklid ja kuked ja muu atribuutika sinna juurde.

Õnneks läks Jeesusel korda oma surm lavastada. Abi oli sellestki, et tema järgijad olid ammugi harjunud kõiksugu imelugusid uskuma. Kui mu nekroloog lehes ilmuks ja ma paluksin pärast seda mõnel oma sõbral ennast katsuda, ei järeldaks ta sellest sugugi, et ma olen põrgus käinud ja lähen kohe taevasse, pigem õnnitletaks mind nutika pääsemise puhul. Nojah, ma pole neid selleks ette valmistanud.

Igatahes põgenes Jeesus Rooma sõdurite eest jänesekostyymis, selles ei osanud teda keegi kahtlustada. Hiljem veetis ta terve elu roomlaste vastu võideldes, pildudes neid keedumunadega (need on valusamad kui toored) ja jättes vahipostide lähedusse vedelema myrgitatud šokolaadi.

Lõpuks läks muidugi kõik sama kurvalt kui Jyri Kukel, kelle Nõukogude okupandid supipatta pistsid. Jeesus jõudis omadega leiva ja veini sisse ning kristlastel on kena komme teda pyhapäeviti nosimas käia. Aga meie kaunistame tema kangelasliku võitluse symboleid ning taome neid yksteise vastu, nii nagu tema oma mune roomlaste kiivrite vastu purustas.


Suure elevuse tõttu ei saa ma jätta mainimata, et tunnen isiklikult inimest, kes on oma silmaga lihavõttejänest näinud. Tõsi, see juhtus umbkaudu 1942. aastal, kui ta oli alles viieaastane, aga pealtnägija tunnistus on igatahes olemas. Minu vanaema nägi samas vanuses Vene revolutsiooni ja mul pole mingit kavatsust selles ajaloolises syndmuses kahelda. No kuulge, kui paljud teie lähedastest tuttavatest on Jeesusega kohtunud? Mina ei tea yhtegi.