-pealkirjata-

Kuradi raske on võtta inimene omaks nii, nagu ta on. Kõigi tema vigade, kõigi ta eelarvamuste, närvidele käivate harjumuste, probleemide, ylereageerimiste ja nõrkustega. Kui ta jälle ei kuula, jälle ei tunne õigel ajal ära, ei pööra tähelepanu, mõistab täiesti valesti.

Ega mittemõistmise teises otsas kergem pole. Kui sa omast arust igati pyyad ja siis lööb jälle välk selgest taevast sisse. Sa ei saa aru, mida valesti tegid või kuidas võib selles midagi niisugust näha. Proovid uuesti. Jälle ei tule välja. Pyyad end parandada, aga kuidas? Või siis käib see sul lihtsalt yle jõu. Yritad, aga eksid uuesti.

Tegelikult pole ju vahet, milles on viga. Kas keegi kujutleb midagi või asi ongi nii, haiget saab ta igal juhul päriselt. Kui ta pyyab seda selgitada, teine pool pyyab end parandada ning sellel tulemust ei ole, mis vahet on siis, mis täpselt viltu on? Miski on igal juhul katki ning ysna kiiresti ka keegi.

Kui kaua peaks yritama sellest yle saada? Kui kaua peaks lootma: äkki siiski? Kui mitu kord peaks proovima, enne kui oled kindel, et teed rohkem kui korra päevas kellelegi haiget, ehkki ei tahaks - kuid ei oska ka paremini?

Kurat seda teab.
Või siis ingel.