Lõputu lumesõda
Käisin toredal konverentsil. Targad ja toredad inimesed rääkisid tarku ja toredaid asju, näidati slaide ja visati nalja. Inspireerisid ja innustasid. Jutustasin sõbrale. Ta vaatas mind ja nentis: "Ma olen näinud inspireeritut ja innustatut. Sina see kyll ei ole."
Sattusin noorte riigikukutajate koosolekule. Oli revolutsioonilist õhinat ja puha. Aga mulle tulid meelde mitu varasemat noorte riigikukutajate seltskonda ja kõik need viisid, mil nende revolutsioonid luhta läksid.
Kõige masendavam on muidugi klassikaline "Hurraa, meie võitsime! Nii, mis nyyd siis saab?". Ei saa midagi, kõik läheb vanaviisi edasi. Või siis käänatakse uuel korral kiiresti kael kahekorra, enne kui see kutsikapilguga ringi vahtides arugi saab, et seekord läks vist miski vähe nihu.
Tavalisem on siiski, et revolutsionääridele tehakse ära tehnikapunktidega. Noored klutid on amatöörid, kõrvatagused niisked ja mõte ähmane. Loosungile kirjutatakse "Rahu ja õnne kõigile!"; siis tuleb Yrgvaenlane, kiidab takka ja kirjutab alla. Vaatad määritud plakatit õnnetult ja viskad minema. Või "Kutsume yles arutlema"; rahvas möödub, kehitab õlgu ja läheb koju arutlema. Ei tule koos sinuga protestile.
"Mis me plakatitega teeme, kui väljas on pime?" - "Mul on kodus kaevurilambid!" Õhtul selgub, et kuidagi nõme on seista, plakat pihus ja lamp peas, ning vahtida valgusvihku plakati tagakyljel. "Toome prožektori!" - "Hurraa!" Ja elekter tuleb prožektorisse kust - kas Yrgvaenlase kontorist, mille ees protestitakse?
Kõige kurvem ei ole siiski mitte see, et innukad ei oska ja oskajad ei, noh, indle. Kõige kurvem on see, et enamasti on inimestel ykskõik. Võib sõpradega kolmekesi ringiratast trampida ja yksteise plakateid kiita, võib kymnekesi või ka sajakesi. Aga kuni suurem osa inimesi käitub valimiskasti juures samamoodi kui eelmisel ja yle-eelmisel korral, seni vahet pole. Ja väsinutele tunduvad kõik yhesugused, mingu koju ja jätku mu hing rahule.
Mul on mitmesuguseid tuttavaid, italoeesti kommunistidest kaitsepolitseinikeni. Võin minna koosolekult, kus kavandatakse protesti, koosolekule, kus arutatakse selle mahasurumist. Kuulan kõik ära ja jätan enda teada. Mõistan mõlemaid asjaosalisi, saan aru, miks nad nii arvavad ja teevad. Toredad inimesed, igal oma head ja vead, igayks mingil viisil sympaatne ja mingil viisil tyytu. Aga ma ei oska neid kuidagi aidata.
Naljakal kombel vahel ikkagi innustun millestki. Mis sellest, et innustumisest ei ole vähimatki kasu. Et tean ise ka, et lihtsalt ei jaksa. Jõud on otsas, tööd lõputult, ning tähtsust on ainult neil asjadel, millest keegi ei hooli. Kurat teab, kaua isegi enam hoolida suudan.
Lähen toredale konverentsile, innustavale ja inspireerivale. Ytlevad: tehke märkmeid. Ytlevad: ärge arvutit kaasa võtke. Aga paberile tehtud märkmetest on mulle vähem kasu kui lumekuulidest hukkamiskomandole. Teate, minge te ka õige...
P.S. Yks kysis: oled sa õnnelik. Mis mina sellest tean? Ma ei tunneks õnne siis ka ära, kui see mind p...st hammustaks.
Sattusin noorte riigikukutajate koosolekule. Oli revolutsioonilist õhinat ja puha. Aga mulle tulid meelde mitu varasemat noorte riigikukutajate seltskonda ja kõik need viisid, mil nende revolutsioonid luhta läksid.
Kõige masendavam on muidugi klassikaline "Hurraa, meie võitsime! Nii, mis nyyd siis saab?". Ei saa midagi, kõik läheb vanaviisi edasi. Või siis käänatakse uuel korral kiiresti kael kahekorra, enne kui see kutsikapilguga ringi vahtides arugi saab, et seekord läks vist miski vähe nihu.
Tavalisem on siiski, et revolutsionääridele tehakse ära tehnikapunktidega. Noored klutid on amatöörid, kõrvatagused niisked ja mõte ähmane. Loosungile kirjutatakse "Rahu ja õnne kõigile!"; siis tuleb Yrgvaenlane, kiidab takka ja kirjutab alla. Vaatad määritud plakatit õnnetult ja viskad minema. Või "Kutsume yles arutlema"; rahvas möödub, kehitab õlgu ja läheb koju arutlema. Ei tule koos sinuga protestile.
"Mis me plakatitega teeme, kui väljas on pime?" - "Mul on kodus kaevurilambid!" Õhtul selgub, et kuidagi nõme on seista, plakat pihus ja lamp peas, ning vahtida valgusvihku plakati tagakyljel. "Toome prožektori!" - "Hurraa!" Ja elekter tuleb prožektorisse kust - kas Yrgvaenlase kontorist, mille ees protestitakse?
Kõige kurvem ei ole siiski mitte see, et innukad ei oska ja oskajad ei, noh, indle. Kõige kurvem on see, et enamasti on inimestel ykskõik. Võib sõpradega kolmekesi ringiratast trampida ja yksteise plakateid kiita, võib kymnekesi või ka sajakesi. Aga kuni suurem osa inimesi käitub valimiskasti juures samamoodi kui eelmisel ja yle-eelmisel korral, seni vahet pole. Ja väsinutele tunduvad kõik yhesugused, mingu koju ja jätku mu hing rahule.
Mul on mitmesuguseid tuttavaid, italoeesti kommunistidest kaitsepolitseinikeni. Võin minna koosolekult, kus kavandatakse protesti, koosolekule, kus arutatakse selle mahasurumist. Kuulan kõik ära ja jätan enda teada. Mõistan mõlemaid asjaosalisi, saan aru, miks nad nii arvavad ja teevad. Toredad inimesed, igal oma head ja vead, igayks mingil viisil sympaatne ja mingil viisil tyytu. Aga ma ei oska neid kuidagi aidata.
Naljakal kombel vahel ikkagi innustun millestki. Mis sellest, et innustumisest ei ole vähimatki kasu. Et tean ise ka, et lihtsalt ei jaksa. Jõud on otsas, tööd lõputult, ning tähtsust on ainult neil asjadel, millest keegi ei hooli. Kurat teab, kaua isegi enam hoolida suudan.
Lähen toredale konverentsile, innustavale ja inspireerivale. Ytlevad: tehke märkmeid. Ytlevad: ärge arvutit kaasa võtke. Aga paberile tehtud märkmetest on mulle vähem kasu kui lumekuulidest hukkamiskomandole. Teate, minge te ka õige...
P.S. Yks kysis: oled sa õnnelik. Mis mina sellest tean? Ma ei tunneks õnne siis ka ära, kui see mind p...st hammustaks.
Posts
