Maalib maailma ägedamaks

Läksin bussi asemel jala ja sattusin silla all täitsa kogemata kunstniku peale. On ju äge? Jalutasin mööda, tegin yle õla pilti ja kui oli jupp maad kaugemale kõndinud, pöörasin järsku jala pealt tagasi läksin poodi ja ostsin roosi. Tydruk ehmatas selle peale natuke, aga paistis yldiselt siiski rõõmus.

Minu pilt on muidugi kehvake, viimasel hetkel jalutas veel yks mammi keset kaadrit, aga kohe läheb palju parem pilt linna Facebooki yles. Pildi nimi on "Jõeema" (kas kokku või lahku, ei tea) ja kunstniku nimi, nagu  hiljem selgus, Mirjam Siim. Rääkisin Tartu linnakunstnikuga, talle meeldivad sellised asjad ka. Kõik toimub linna täiel teadmisel ja heakskiidul. Äge.

Nii et kui teile meeldib tänavakunst ja näete kuskil kedagi maalimas, minge ja andke neile lilli. Või kommi, vorsti, veini - mis parasjagu kätte juhtub. Kilu ja kypsiseid. Maailm läheb sellest ainult ägedamaks.


P.S. See teine asi ei paista ka minu pildilt nii hea välja, kui tegelikult on. Kassist mahajäänud irve seisab laste kunstikooli aia kyljes Kastani uulitsas, nii et arvatavasti on syydlased aiataguses majas.

Mureliku suuga: Tartlase rasked valikud

Nendel valimistel läheb raskeks. Varem on mingigi valik olnud, aga nyyd... Nojah. On nigu on. Varem pole ma asjasse ka nii isiklikult puutunud või kui, siis hoopis teistviisi.

Näen igapäevaselt kõrvalt, kuidas linnavalitsus reaalselt töötab. See tähendab, et põhimõtteliselt peaksin ma võrdlema praegust varianti teiste võimalikega. Kes saaks paremini hakkama? Lisaks muidugi kalibreerimine reaalsete võimaluste järgi: on vahe, kas sa toetad kedagi ideoloogilistel põhjustel, opositsioonis või on tal tegelik šanss linnaga midagi ette võtta.

See valiku minu jaoks keeruliseks teebki. Ei ole see asi praegu nii ilus, nagu asjaosalised vahel tahaksid paista lasta. Aga nii kole ka ei ole, nagu vastalised seda kirjeldavad. Kes arvab, et Tartus on jube sant linnavalitsus, pole ammu Tallinnas käinud. Jajah, muidugi on mõni tegelane ebakompetentne, mõni ylbe ja mõnel on liiga palju sõpru vales kohas. Ent probleemid on tõsisemad ametnike seas ja allasutustes kui poliitilisel tasandil. Kui see ei meeldi, pole valimistest palju abi - ega me kord nelja aasta takka ametnikke ei vali, ikka nende poliitilisi ylemusi.

Sellist korruptsiooni ja politiseerimist nagu Tallinnas (või ka mitmel pool mujal), ei ole mina Tartus näinud. Ei ole mulle ykski inime ytlema tulnud, et kuule, astu meie erakonda või muidu... Kui öeldaks, oleksin ammu uue koha otsinud.

Ei saa sedagi ytelda, justkui linn ei areneks või oleks mõni valdkond kuidagi eriliselt halvas seisus. Ei ole mina veel Tartus sellist bussi näinud, et tasuta ka sõita ei tahaks, parem käiks jala. Kui jala käin, siis omast eelistusest. Kõige muuga on umbes samamoodi: võiks parem olla, aga  paha ka ei ole. Mulle see linn istub.

Kui nyyd valikute juurde tagasi tulla, siis Reformierakond mulle ei meeldi. Puhtideoloogilistel või, ytleme, puhtpoliitilistel põhjustel. Mitte, et neil tegelikult mingit erilist ideoloogiat oleks peale võimul pysimise retoorika ja populismi, aga aeg-ajalt kalduvad nad mingisse turumajanduses pyherdamise orgiasse. Kui arvestada, et aastate kaupa pole nad võimul olles ise turumajanduse paremaks toimimiseks lillegi liigutanud - Eesti majanduspoliitika on puhtakujuline laissez-faire, Saksamaa ja Soome seelikusabal sõitmine -, pole sellise mentaliteediga midagi mõistlikku peale hakata.

Konkreetne seltskond, kes Tartus asju ajab, ei põe niisugust võimuhullust nagu need, kes ennast Toompeal asendamatuteks peavad. (Meenutame Valve Kirsipuud: "Mis te tahate, et venelased tuleksid või? Reformierakond on ainus asi, mis seisab Eesti riigi ja Vene okupatsiooni vahel!" Tartut idanaaber ei okupeeri, Luunjal pole sõjavägegi.) Suurt visiooni eriti ei ole, aga kus oleks? Väikestes asjades on plaanid täitsa olemas. Konkreetsetes valdkondades kuulatakse ka spetsialiste päris hästi. Mitte kõik ja mitte alati, aga yldjuhul siiski. Mulle meeldiks muidugi, kui linnavalitsuses oleks mõni intelligent, ent jällegi - kus on? Ja kui on, kas neist on seal mingit kasu või on nad niisama ilustuseks?

Nojah, häält ei taha ma Reformile ometigi anda. Mis sellest, et kohalikel valimistel on olulisim, kes on konkreetsed inimesed ja mis nad pihta hakkavad. Las nad olla seal minu hääleta, saavad hakkama niigi. Ei ole mul nende poliitikaga palju pistmist.

Paljupasundatud "uus-uus-uus" Vana Idamaaline Kodanik (või misasi ta Tartus on, Vaga Tartu Kodanik vist) ei eristu IRList tegelikult kuidagi, isegi Lukas on neil sama. Rahvuskonservatismi suhtun ma umbes nagu tripperisse: mõnele nähtavasti meeldib, aga endale kyll ei taha. Yldiselt saab tänapäeva meditsiin sellega päris hästi hakkama, kui haigust liiga kaugele pole lastud. EKRE ehk Rahvaliidu zombiga ongi just see juhtunud. Kes oli yldse see idioot, kes arvas, et kolm yhesuguse platvormiga erakonda oleks hea mõte? No palju õnne neile kõigile.

Vagabund või Vabakund meenutab nime poolest kunagist juudi tööliste liikumist Saksamaal. Võiks muidu ju tore olla, kui ma sealt liiga paljusid ei tunneks. Alustuseks on see seltskond juba praegu dysfunktsionaalne. Kuidas kurat nad linna juhiksid? Inimesed ei suuda isegi niisugust programmi kokku leppida, milles oleks midagi peale loosungite.

See on muidugi yldse probleem, nii nendel valimistel kui ka laiemalt. Mulle täitsa meeldiks, kui oleks mõni sisuline alternatiiv. Aga kui populismile vastatakse vaid populismiga, yhe poole "meil on kõik hästile" vastab "meil on kõik väga-väga pahasti", mis vahet seal siis on? Mis oleks selliste võimulepääsu järel olemuslikult teisiti? Ei muud kui nimi. Kui kodanik Kross lehvitab kuulutusega, et iga tallinlane kaotab Keskerakonna korruptsioonist 1000 eurot aastas, ning pärast pikka pinnimist pressib välja vaevalise õigustuseplönni, mis põhineb usul, et Eestis on ainult yks korruptant (arvestame kogu Eesti korruptsiooniindeksi nulliks ning korrutame punktide vahe kunagi kuskil hoopis teistes oludes arvestatud summaga), siis kaob kahe demagoogi vahel igasugune erinevus. Seda enam, et Kross ise pole ka just läbipaistvat, demokraatlikku ja vastutusvõimelist käitumist demonstreerinud. Hunt selle Krossiga, lihtsalt opositsiooni võimetus erineda võimulolijaist oma põhimõtetelt ja meetoditelt on krooniline. K-kohukesed siin ja seal, yhtviisi masendav kõik.

Niisiis, Vabakunnas on mõni täitsa tore inimene ka, aga mulle meeldiks, kui nad teeksid edasi neid asju, mida nad hästi teevad. Teate kyll, Peteri printsiip jne. Yksikuid toredaid inimesi leidub peaaegu igal pool.

Keskerakond on teist värvi Reformierakond. Kui yhel päeval Ansip ja Savisaar lavalt lahkuvad, läheb mõlemal yhtviisi raskeks, võib-olla tuleb neil liituda. Käitumisviisidelt nad eriti ei eristu, ideoloogiat pole kummalgi, erinevad vaid valijaskonnad, keda teineteisega hirmutatakse. Nagu ma ilmselt korrutama jäängi ja Eesti inimestele iial pärale ei jõua, on Euroopa tasandil tegemist yhe ja sama populistliku partei kahe kohaliku kontoriga. Nii et tänan, ei.

Hulle ja hullukesi ei hakka ma isegi kaaluma. See on umbes nagu toetada riiklikel valimistel kristlikke demokraate. Nemad pole demokraadid, mina pole kristlane, jutt otsas.

Jäävad sotsid. Eelmine kord ma nende poolt hääletasin. Olen neid mõnda aega toetanud lihtsa loogika alusel: jah, meie praegune sotside partei on nukralt kaberneesotsialistlik ja suures osas mõttetu, aga Eesti parteidest pea ainsana on neil ka tõesti mingi ideoloogia (vähemalt teoreetiliselt) ning kunagi tulevikus võib neist ehk päris ehtne sotsiaaldemokraatlik partei välja kasvada. Praegu seda ei ole, ent tuleviku nimel on tähtis, et nad kestaksid, mis siis, et neist siiani millekski asja ei ole. (No kuulge, mittemidagitegemine ei tõesta yhegi partei teovõimet, isegi kui praktika on seda taktikaliselt toetanud. Strateegiliselt on see ikkagi totrus.) Eestis on tuhandete kaupa inimesi, kes vajaksid tugevaid ametiyhinguid, nii nagu ametiyhingud vajaksid poliitilist tuge. Kuni myyja, ehitaja või kaevur kujutleb, et ettevõtete maksulangetust toetav partei kaitseb nende huve, jäävad nad iga majandusbuumiga aina sygavamale võlgadesse. Eesti poliitika on juba ammu paremale kreenis ja tuleks taas tasakaalu aidata. Paraku läheb sellega veel palju aega ning nagu yteldud, ei ole meie senistest sotsidest selleks erilist abi.

Linna tasandil on aga tekkinud tõsine probleem. Nimelt on neil viimase aja populaarsustõusuga (mis tuleneb suuresti sellest, et kõik teised keeravad käkke kokku, sotsid aga ei tee midagi) tekkinud reaalne võimalus võimule tulla. Tartu on muidugi vana Reformi kants ja keegi ei julge sotsidele kindlat enamust lubada, kuid võimalus on päris hea. No ja kas ma usuksin, et nad teeksid midagi oluliselt paremini kui on seni tehtud? Ei näe ma neil yhtki suure visiooniga liidrit, kes ka reaalselt linnapeaks hakkaks. Pink on lyhike. Senised ebakompetentsed tegelased on ajapikku ikkagi midagi kylge korjanud, kui need teiste ebakompetentsete vastu välja vahetada, algab õppimine otsast peale. Aga kui keegi sellises olukorras linnajuhtimist ka päriselt ymber korraldama hakkab, läheb märksa hullemaks.

Õnneks ei ole yhe linna poliitilisel juhtkonnal yldiselt kuigi palju mänguruumi. Euroopa Liidu ees võetud kohustusi tuleb täita, riigi seadusi samuti, õpetajate palgad tuleb välja maksta, teid peab remontima, lasteaedu peab ehitama... Põhiline valik on, kuhu mis ja millises järjekorras teha. Tõsiseks tuksikeeramiseks kulub aastate kaupa sihikindlat tööd (nagu Tallinnast näha võib) või järske poliitilisi kannapöördeid (ega Pärnul ka väga hästi pole läinud).

Võib-olla poleks kõige hullem, kui sotsid vahetaksid koalitsioonis välja IRLi. Kas see nyyd just midagi eriliselt head kaasa tooks, ent toimivat systeemi loodetavasti ka ei lõhuks. Nii tugevaid ja lolle isiksusi sotside nimekirjas õnneks ka ei paista. Ehkki, jah, kas seda nyyd otse toetama peaks... Ja kui äkki ometi juhtub, et võim neile läheb? Sa võid ju loota, et lasteaialapsest kasvab kunagi arukas inimene, ega sa teda sellepärast veel traktorirooli lase.

Nii et valik on raske. Ei mina tea, mis sest lõpuks saab. E-valimiste aegu otsustan. Ärge ainult mind värbama hakake, see ajab mu tigedaks.

Nii palju siis seemnepaanikast

Õhtuleht algatas hiljuti Eestis järjekordse pisikese paanika rubriigis "Appi, paha Euroliit keelab ... ära!". Antud juhul pidavat keelatama kõik koduaias aretatud ja EL-is registreerimata taimesordid. "Hoop bioloogilisele mitmekesisusele" ja kogu ylejäänud õuduste tuba.

Paanika tuli muidugi enne eelnõu teksti avaldamist ja ega ÕL-i "ajakirjanik" seda lugeda mõelnudki. Täna ilmus Delfis ja EPLis ka tegelik uudis, kus on Euroopa Komisjoni kommentaar. Neile, kes usuvad meelsamini maailmalõppu kui selle ärajäämist, kleebin siia väljavõtted eelnõust ja selle kommentaaridest.


Nii palju siis seemnepaanikast: "Euroopa Komisjoni esindaja sõnul tehakse uues eelnõus erandid nn nišitoodete turustamisele ning võimaldatakse turustada väikepakendites registreerimata sorte."

Eelnõu kommentaar, lk 6: "In addition, proportionate and sustainable rules for small scale activities concerning plant reproductive material, which is adapted to local conditions, and made available on the market in small quantities, should be established. Such varieties should be exempted from the requirements on registration and making available on the market. This material is defined as niche market plant reproductive material. The exemption should concern e.g. farmer-breeders or gardener-breeders whether being professional operators or not. However, some basic rules on labelling and traceability of the material should be laid down. In order to prevent an abuse of the exemption the material should only be made available on the market in a defined size of packages."

Eelnõu, punkt 27: "Plant reproductive material which is made available on the market only in limited quantities by small producers (“niche market plant reproductive material”) should be exempted from the requirement of belonging to a registered variety. That derogation is necessary to prevent undue constraints to the making available on the market of plant reproductive material, which is of lesser commercial interest, but is important for the maintenance of genetic diversity. However, it should be ensured that that derogation is not regularly used by a wide range of professional operators and it is only used by professional operators which cannot afford the costs and administrative burden of variety registration. This is important to avoid abuses of that derogation and to ensure the application of the rules of this Regulation. Therefore, niche market material should only be made available on the market by professional operators employing a small number of persons and with a small annual turnover."

Ehk siis maakeeli, puust ja punaseks: väiketootjad võivad ka edaspidi levitada rõõmsasti väikestes kogustes seemneid, mille sordid ei ole kuskil registreeritud. Ainult seda nõutakse kyll, et pakendi peal oleks kirjas, mis seal sees on, kust tuli ja kesse tegi - mis peaks terve mõistusega inimeste jaoks niigi ysna elementaarne olema.

Nagu yks ilus ja tark inimene kord ytles: "Mulle meeldiks, kui idioote oleks võimalik kuidagi peatada."

Filosoofilised kirjad: Millised keelenormid peaks valima Vikipeedia?

Kirjutasin yhele tuntud keeleinimesele kirja. Meil tekkis imepisike kirjavahetus, kui mina kysisin tema arvamust yhes keelekysimuses ja tema tahtis ka minu oma kuulda. Paraku venis mu vastus ysna pikaks ortograafiafilosoofiliseks heietuseks, nii et mõtlesin panna selle siia, ilmarahvale naeruks. Mulle tundub, et siin polegi huvitav just see konkreetne kysimus, vaid mõned selle yle mõtisklemise kaudu avanevad yldisemad kaalutlused. Aga muidugi võib ka olla, et see kõik tundub huvitav vaid mu enda jaoks. No olgu siis peale. Siit leian ma jutu vähemalt teinekord guugeldades yles.

Selguse huvides enne segast juttu: yldisemalt yteldes on kõneaineks, kas entsyklopeediat (või konkreetselt Vikipeediat) kirjutades peaks talitama ametliku keele või tavakeele jaoks kehtestatud normide kohaselt. Mõnes punktis tuleb meil ju teatavasti see valik teha.

***

Entsyklopeediat tehes peab arvestama, et inimesed juhinduvad sellest oma keelekasutuses. Tavakeel on aga keele põhiosa, ametikeel on vaid yks allkeelte kobar ning seejuures ysna resistentne. Ametikeele mõju tavakeelele on minu isiklikku kogemust mööda (nii ajakirjaniku ja keeletoimetaja kui ka ametnikuna) suurem probleem kui tavakeele mõju ametikeelele (jättes kõrvale madalkeelsuse, mis on pigem allkeelte omavahelise suhtluse kysimus ja millesse entsyklopeedia niikuinii ei puutu; kyll võib selle hea tahtmise korral näha ajalehtedes leviva madalkeelsuse mõju). Seega oleks parem kasutada tavakeele normi ja jätta ametikeel enese hooleks; ei umbrohi koole.

Pealegi peaksin ma entsyklopeediateksti pigem tavatekstide kui ametitekstide hulka kuuluvaks, niisamuti nagu ajalehed on pigem tavatekstid, ehkki ka nende tootmine on teatud määral formaliseeritud; võrguentsyklopeedias on taolist formaalsust isegi vähem (kuigi, jah, keelekorralduslikus või ortograafilises mõttes võib siin vastu vaielda, kui mõelda, mitu keeletoimetajat Eesti leheveebide peale kokku saab - oletan, et alla kymne ja võib-olla alla viie). Entsyklopeedia, nii nagu ka ajaleht, on mõeldud kõigile. Seda peavad saama lugeda kõik, kes tänavalt tuppa astuvad (või, noh, kas just kõik, aga nende lugemise oskus on meie kultuuris eeldatavasti peaaegu kõigil; näiteks seaduste puhul seda tegelikult ju ei eeldata, eeldus on pigem retooriline). Entsyklopeedia ei esinda - või vähemasti ei tohiks esindada - kedagi, ta on kõigilt kõigile ning Vikipeedia puhul ka kõigi kaudu, umbes nagu Ameerika rahvavalitsus. Ses suhtes synnib ta pigem avaliku kui ametkondliku, isegi yleyldise ligipääsetavuse korral olemuselt suletud tekstimudeli alusel; mitte pyyne, vaid platsi peal, peenema nimega yteldes agoraal.

Siin on muidugi omad agad. Meil Vikipeedias on ysna palju vaieldud selle yle, kui problemaatiline just on sedalaadi väljendite nagu "Tartu ylikool" ja "Tartu Ylikool" kasutamine. Vahel aitab läbiv suurtäht tõepoolest mitmetimõistetavust vältida ning kui me juba yhes valdkonnas seda pruugime, oleks loogiline jätkata samamoodi kõikjal - Tartu Ylikoolist Albu Lasteaed-Algkoolini. Teatud mõttes tunduks siis loogiline ka Minnesota Algkool; võimalik, et see on muidugi vikipedismi eripära ning inimesed, kes suure osa ajast tegelevad tõlkimisega, ei taju nii suurt vahet emakeelsete ja tõlkenimede vahel. Pealegi on meil ju mõnigi tõlkenimi juba suurtäheliselt kasutusel: Yhinenud Rahvaste Organisatsioon, Rahvusvaheline Valuutafond, Ameerika Ühendriigid... Miks peaks siis järgmised organisatsioonid, fondid ja riigid pisikesed olema? Piiride aluseks võiks olla põhimõtted, muidu ei pysi need kellelegi meeles.

Kõrvalt tuletati mulle meelde, et yks võimalik argument on veel: mõnedki tõmbavad piiri tavakeelepruugi ja ametliku keelekasutuse vahele eelkõige tõemäära järgi tekstis. Ajalehest ei oota keegi, et seal tõde sees oleks, see on ikka kellegi tõlgendus või arvamus. Aga entsyklopeedia peab vastama tõele - nii mõttes kui ka sõnas. Nojaa. Sellest loogikast saan ma aru kyll, ehkki mul endal on seda raske omaks võtta, sest nii aastaid filosoofiat tudeerinu  kui ka entsyklopeedilise vorstivabriku liinitöölisena olen tõe olemasolu suhtes ysna kahtleval positsioonil, vahest peaaegu agnostilisel. Ent, jah, ka nõnda saab mõtelda ning neid otsuseid tehes peaks arvestama teistmoodigi mõtlemisega kui endal peas on. Inimeste mõtted ja kujutlused on vahel sama olulised faktid kui metsas kukkuv puu.

Mõneti võiks ju mõelda, et annaks siis tõesti algul ametliku nimekuju ning kasutaks pärast tekstis tavakeelset. Aga mul on kuri kahtlus, et nii tekiks veel rohkem segadust kui siiani. Inimesed ei ole sedalaadi finesside lahtimõtestamisel yldiselt väga tugevad ning kuna Vikipeedia kirjutajad ei ole teps mitte targemad kui selle lugejad, läheks kõik ka kaastöölistel endil kiiresti sassi. See võib muidugi olla pelgalt mu isikliku misantroopia väljendus, mõni optimistlikum hing usuks mõistuse loodud korda ning valgustuse jõudu.

Nii et lõpuks on see algustäht ikka mitme otsaga asi, nagu enamik ortograafiakysimusi. Kuskil tuleb lihtsalt leida eri kaalutluste vaheline tasakaalupunkt ja teha mingi otsus, muidu võib aia peale kõõluma jäädagi nagu Humpty Dumpty. Ainult et, jah, milline...

Iga keemik jäägu oma liistude juurde

"He imitated his favourite brother, Broghill, in trying his hand at romances, fragments of which remain; they are very bad."

Marie Boas Hall, 
"Robert Boyle and Seventeenth-century Chemistry", 
ptk "The making of a scientist", lk 13

(Olen nõus uskuma, et see vastab tõele, aga ikkagi on väga ebadelikaatne teadusloolasest niimoodi ytelda.)

Kodanikualgatus ja astroturfing

Facebookis kogutakse toetust Haapsalu raudtee taastamisele. Oleks tore kyll, mulle ka meeldiks. Aga kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju see maksaks, kui rongid käiksid sagedamini kui iga kolme tunni takka, nagu FB-s nõutakse? Tartu-Tallinna liin on tänini alles ja seal on kolmetunnine vahe ainult unistus.

Paari nädala eest Haapsalus alla kirjutatud paber tundub kyll rohkem valimispropaganda moodi olevat. (Eriti arvestades, et yks selle algatajaist on munitsipaalpoliitik, kes töötab yhtaegu Nõmmel ja Haapsalus - nojah, tal oleks seda rongi vaja kyll.) Ei jää muljet, nagu keegi oleks teinud niigi palju kalkulatsioone, et rahaaugu suurust hinnata, rääkimata selle täitmise allikatest Isegi kui kõik laikijad iga päev rongiga sõidaksid, raudtee taastamist ja igapäevast liikluskulu see vaevalt et kataks. (Mis valu oli rööpaid kohe yles kiskuda, ei oska ma kyll ytelda. Võinuks need rahumeeli maha jätta, nyyd kaeblevad mõned juba raudteetammile rajatud kergliiklustee kaotuse pärast.)

Võib-olla FB-gruppe veavadki entusiastid, kelle meelest raha alati "leitakse", kui piisavalt kõvasti nõuda. Aga võib-olla ka mitte; vähemalt kahe grupi "About"-lehel pole algatajate kohta sõnagi. Nii palju siis kodanikualgatuse läbipaistvusest.

Vt ka: Astroturfing.

Vikipeedia ja Euroopa Liidu andmekaitsedirektiiv

Mult kysiti täna, millised on minu kui vikipedisti seisukohad Vivianne Redingi vahva algatuse suhtes. Kuna mul on sada tuhat muud asja teha, kirjutasin lyhikese kolmepunktise kokkuvõtte. Minu poolest võib seda tsiteerida ja tiražeerida, palju syda lustib.

Esiteks vajab unustusõigus väga hoolikalt kaalutud sõnastust, et see ei häiriks Vikipeedia normaalset tööd viisidel, millele seadusandjad algselt mõelnudki pole. Vaevalt on Euroopa Komisjonis inimesi, kes absoluutselt mitte kunagi Vikipeediat ei kasuta - ja vaevalt on seal kuigi palju neid, kes kuigi hästi aru saavad, kuidas see moos kommi sisse saab.

Teiseks tasuks kaaluda ajakirjandusele mõneti sarnaste erandite kehtestamist ka teatmeteostele. Nendegi puhul on andmete kogumiseks ja edastamiseks oluline avalik huvi, mis aga praeguste seadustega ei ole kuidagi kaitstud.

Kolmandaks peaks arvestama olulist avalikku teenust pakkuvate sekundaarsete andmetöötlejate eripäradega - näiteks igakordsest isikuandmete töötlemisest teavitamise ja andmekaitse eest vastutava isiku määramise yle arutledes ei ole EL-i asjaosalised ilmselgelt mõelnud, mida peaks sellistele nõuetele vastamiseks tegema Vikipeedia eri keeleversioonidega töötavad kogukonnad - kes pole isegi juriidilised isikud mitte, lihtsalt kamp yhisel rahvavalgustuslikul eesmärgil tegutsevaid eraisikuid -, et asi ei läheks absurdiks, kuna seadusandja on oma mõtetes keskendunud yksnes ettevõtjatele ja riigiasutustele, unustades kolmanda sektori ja kodanikualgatuste olemasolu sootuks.

***

Muide, meie andmekaitsereegleid on yldse kirjutanud inimesed, kes ei suuda oma sõnadest loogilisi järeldusi teha. Näiteks on praegu kehtiva isikuandmete kaitse seaduse (§ 18) järgi põhimõtteliselt võimalik väita, et ajalehtede veebikylgedele, kus on avaldatud isikuandmed - näiteks foto ja synnikuupäev synnipäevaõnnitluses või nekroloogis -, tuleks keelata ligipääs riikidest, mis ei ole piisava andmekaitse tasemega riikide ysna lyhikeses loetelus. (EL-i väliste lubatud riikide suhteliselt segane loend on siin. Vt ka andmekaitse inspektsiooni vastavat juhendit; ettevaatust, lingi taga on .docx-fail.)

Väike kodune ylesanne AKI töötajatele: millistes riikides peaks seaduse kohaselt lubama ja millistesse keelama ligipääsu näiteks eestikeelse Vikipeedia artiklile "Ita Ever" ning kuidas peaks see tehniliselt toimuma, kui iga pisiriigi veidruste alusel ligipääsu muutmist ei ole programmi tehnilisse lahendusse kirjutatud? Andmete töötlejad ja avaldajad ehk eestikeelsed vikipedistid ei ole ju Wikimedia Foundationiga, mis kuskil Ameerikas Mediawiki tarkvara arendab, mitte kuidagi seotud.

Rahvakogu "kollektiivne aju"

Lappasin läbi Rahvakogu.ee erakondade rahastamise teema. Läbivalt torkavad silma kaks kurba tõsiasja. Esiteks: kooliharidusest pole kasu olnud, sest inimesed ei tea yldjuhul õhkagi sellest, kuidas parlamentaarne demokraatia funktsioneerib, milline on selle ajalugu ja mil viisil me praeguse systeemini jõudsime. Lahmitakse, vaevumata uurima asjade põhjuseid. Teiseks: portaali autorid pole arvestanud, et totaalse nimelisuse korral jäävad tooni andma need, kes julgevad oma nime all idioodid olla. Sisuliselt toodab enamiku tekstist Delfi kommentaariumi põhjakiht, hullud ja hullukesed.

Esimese punkti näide on korduv nõudmine, et riigikogu saadikutele yldse palka ei makstaks. Teate, sellised esinduskogud meil Euroopas kunagi juba olid. ei olnud väga hea mõte. Niisugune olukord viib välja selleni, et riigi saatuse yle saavad otsustada ainult need, kes oma elatise pärast muretsema ei pea - need, kes tööd ei tee, või kelle elamise maksab kinni keegi teine. See ei ole päris otseselt varanduslik tsensus - nõue, et kandideerimiseks peab olema piisav sissetulek või vara -, kuid rikaste kõrval pääsevad niisugusse parlamenti ainult need, kelle mõni rikas on palganud parlamenti minema. Võistlema hakkavad mitte parteid, vaid suurfirmad. "Toeta Swedbanki kandidaati!" - "Vali Krediidipank!" - "Hääleta SEB poolt!"

Teist punkti iseloomustab kõige paremini õigekiri, õigemini selle puudumine. sisulise poole pealt: vandenõuteooriad, yleyldine vihkamine ning võimetus mõelda oma lausete tagajärjele. Selliseid tekste kirjutavad inimesed, kellest elus mitte midagi sõltunud pole, keda keegi ei kuula. Nii nad elavadki ennast välja, uskumata, et nad oma sõnade pärast kord eluski vastutama peaks. Kurb hakkab neid lugedes, see on yks ysna õnnetu elu.

Nii et au ja kiitus neile, kes viitsivad yksikud mõttekad tekstid välja otsida. Minul ei ole aega, mida selles sõnnikuhunnikus kaevamiseks raisata. Yks rubriik viiest on enam kui kyll.

Yhe ettepaneku tegin ise ka. Ei usu kyll, et keegi seda kuulaks, sest sel teemal on aastaid tulemusteta räägitud - aga eks proovida ju võib. Nimelt võiks Eestis rakendada sama systeemi, mis toimib Poolas: 1% tulumaksust eraldatakse sellele MTY-le, kelle inimene on tulumaksu deklaratsioonis välja valinud. Kui parteil on 10 000 liiget, teeb see kena kopika. Tõenäoliselt sellest kyll ei piisa, aga kui lisada piiratud ulatuses riiklik toetus, võiks hakkama saada. Jääbki vähem raha noorparteilastele, kes valimissaadetesse helistavad ja internetihääletustel nuppe klõpsivad. Annetustest võiks siis yldse loobuda.

Mind huvitab säherdune reform tegelikult seepärast, et usutavasti annaks oma raha Vikipeediale, Lastefondile või UNICEF-i Eesti harule vähemalt sama paljud kui mõnele väiksemale parteile. No ja kui parteid ettepaneku riigikogus ära blokeerivad, äkki võtavad lihtsalt erakonnad sest jutust välja ning jätavad muud MTY-d alles. Asi seegi. Et õiged algatused raha saaksid, on märksa tähtsam kui mõne Eesti mastaabis väikese summa kulutamine valele asjale.

Aga nagu juba yteldud, ega ma eriti looda.


P.S Tehnilise poole pealt ka. Mind häirib see, et kui vajutada kirja "toetan", muutub see kirjaks "toetasin" aga kui vajutada kirja "olen vastu", muutub ainult vastuolijate arv. See tähendab, et kui ma ei mäleta, kas yhele nupule vajutasin või ei, pole nuppu uuesti näppimata seda võimalik kindlaks teha. Lihtne asi, aga tyytu.

Ja misasi on "Ideede skoor"? Seal on kirjad nagu "Sai 1ip sest tema seisukoha vastane leidis, etSyvendab valijate passiivsust on ea ettepanek 14 minutit tagasi" ja "Said 1ip sest toetaja pidas sed Kulutab raha ja ekspertide aega. kasulikuks 24 minutit tagasi". "Sed" ja "ea ettepanek"? Khm.

Filmihuvi

Kirjeldasin eile kinoskäiguga seoses oma filmihuvi žanriliselt. Selgus, et see on yks kummaline kompott.

Esiteks meeldivad mulle löömafilmid, vene keeles bojevikud. Tapmine ja tagaajamine, pingeline tempo, vägivald ja iroonia, nagu see viimastel aastakymnetel kombeks on - juba vesternite ajast. Aju puhkab, silm liigub pildiga kaasa, adrenaliin peletab tööd ja mured peast.

Teiseks istuvad mulle hästi romantilised draamad. Mida suurem pisarapigistaja, seda parem. Nii kenad noored - nyyh. Traagiline sydamepuru - nyyh. Inimlikud tunded, sentimentaalsus, empaatia, silmad märja koha peal. Ju vist emapoolse suguvõsa viga.

Mõlemad sobivad kokku sedapidi, et on tehtud suhteliselt lihtsakoelistele inimestele. No ei saa minust kultuuritegelast. Eks ole Bergmaneid ja Fellinisid omal ajal vaadatud ka, palju ei mäleta ja enam eriti ei viitsi. Mitte, et ma vahel mõnd paremaks peetud filmi ei vaataks, aga enamasti eelistan yht- või teistsugust muinaslugu.

Kolmandaks on mul nõrkus kelmifilmide vastu. Keegi arendab mingi kavala plaani, tõmbab kõigil suurtel ja vägevatel naha yle kõrvade ning lahkub tantsiskledes päikeseloojangusse, rahakohver näpus. Mind võluvad kelmiromaanid ka, Tormese Lazarillost Ostap Benderi ja Julio Jurenitoni. Kyllap sellepärast, et on, kellega samastuda. Nagu korduvalt selgitanud olen: inimene, kes usub, et võiks filosoofiast milgi viisil ära elada, peab olema loll või suli. No ja loll ma olla ei tahaks.

Eks neid žanre võib veel seda- ja todapidi liigitada (ulmet on päris palju nähtud, sealhulgas koomiksifilme, millalgi hakkasin vesterneid otsima), ent viimasel ajal põhilised žanrid on vist ikka need kolm. Nii naljakas kui see valik ka pole.