Vaikusse

Kui talvises taevas paistab yks täht, siis mu enda kaabuserv kustutab selle tähe.

Mul ei ole jõudu, mul ei ole tahtmist kellegi ega millegi pärast võidelda. Enam mitte.

Kes mulle meeldib, elab paremini minuta; olen seda proovinud, olen näinud. Olgu siis nii, kedagi pole vaja sundida, see oleks veel talumatum. Mis mulle meeldib, selle pärast tuleb võidelda lõputu idiootide hordiga, ent isegi lohe väsib lõppematust ajukääbikute karjast. Mitte fyysiliselt, vaid vaimselt. Kui asi on võitlemist väärt, võitleb selle eest ka keegi teine; kui ei, siis - paljugi on kadunud sellest, mis väärinuks pysimist. Bamiyani Buddhasid mäletate? Vaevalt kyll. Pooli neid sumeri ja akkadi imesid, mida ma ylikoolis raamatuist õppisin, pole enam olemas, need kadusid ameerika ja iraagi barbarite koostöös. Kas sellel on mingi oluline mõju maailma kulgemisele? Vaevalt, universum pysiks ka inimesteta.

Asjad on, nagu nad on. Ei, muidugi suudaks ma veel mõndagi teha. Aga ma ei näe selget põhjust, milleks. Kõik on yks hägu. Ja kui sellest kõrgemale tõusta, oled juba pealpool pilvi ning kõik allapoole jääv ei loe. Sealt edasi saab minna ainult yles. Kaugemale. Ära.

Võib ju tegelda naljakate väikeste asjadega, mis ei tähenda midagi - just nimelt seepärast, et need ei tähenda midagi. Tähenduseta, vastutuse raskuseta asjad on kerged, lendlevate õhupallide maailm. Parim, mida saab loota, on vaikne paik, kus yksi enesest ära minna. Kui mitte mujal, siis on taoline paik enese sees. Vaikuses.

Loodan väga, et nyydseks ei loe seda blogi enam mitte keegi.