Ilvese inimlik tulevikumälu
Ilvese muidu ysna ymmargusest uusaastakõnest, mida ysna hajameelselt jälgisin, lõikas mullegi kõrva lõik, millest mitu lehelugu pealkirjad said: 2009 võib tulla Eestile sajandi kõige keerulisem aasta.
Me ei tea sellest sajandist midagi. Temast pole veel kymnendikkugi selja taga. Aga kui eelmiste põhjal mingigi järelduse võib teha, näeme selle jooksul vähemalt yht, kui mitte kaht või kolme yleeuroopalist sõda.
Isegi kui apokalypsisekuulutajate ennustused ei täitu ning maailm, nagu me seda teame, ei lõpe järsu kliimakatastroofi või tuumasõjaga, ytleb senine ajalugu, et saja aasta jooksul oskavad inimesed paar tõsist suppi ikka endale kokku keeta. Poliitiliselt, majanduslikult ökoloogiliselt - ykstapuha. Selline on lihtsalt meie loomus.
Praegu on majanduskriis vaevalt varbad Eestisse saanud. Parima stsenaariumi korral saabub selle põhi tõepoolest tänavu. Ent sama hästi võib juhtuda, et majandus laseb terve aasta rõõmsalt allmäge ning langus lõpeb alles 2010. Hullematest võimalustest ei taha keegi rääkida - ent pole sugugi võimatu, et depressioon kestab kokku kymmekond aastat.
Tõsi, Eesti jaoks on piisavalt masendav seegi, et ka paariaastase languse korral, millest me suhteliselt sujuvalt pääseme, ei saa me selle vastu suurt midagi ette võtta, vaid peame lootma maailmamajanduse juhtriikide peale. Kuidas sa vaatad pealt teiste abitut rabelemist, teades, et su saatus sõltub neist ja mitte sinust endast?
Ent paarkymmend tuhat töötut ei ole veel maailma lõpp, ehkki see tööta jääjatele kahtlemata niimoodi tundub. Ja sellest kirjutades pole mul aimugi, kas ma mingil hetkel ise jälle nende sekka ei satu.
Kuulutada sellises olukorras, et aasta võib tulla sajandi halvim, näitab samasugust mõtteviisi kui kõikvõimalikud "sajandi inimese/kirjaniku/poliitiku" kysitlused - alatasa jäävad neis peale need, kes on figureerinud ajakirjanduses viimase paari kuni kymne aasta jooksul.
Ajakiri Time kuulutas hiljuti välja 10 maailma ajaloo suurimat kirjanduspettust. Enamik neist pärinevad viimasest kymnendist, vaid yks - nn. Constantinuse kingitus - tuli varasematest sajanditest. Kahe võltsingu puhul võimendas jahmatust see, et neid oli oma saates ylistanud telejumalanna Oprah Winfrey. Ent sada aastat hiljem kysitakse: "Who the f*** was Oprah?"
Inimeste mälu on lyhike. Aeg-ajalt tuletab selle lyhidus end meile jälle meelde. See hämmastab, jahmatab ja masendab meid. Ent meie tulevikumälu on sama vilets kui minevikumälu - tavaliselt ei suuda me mõelda yle aasta-paari ette. Kui asjad lähevad hästi, tundub edu igavene; kui halvasti, ei oota meid muu kui katk ja ikaldus.
Poliitikud mõtlevad järgmiste valimisteni, mis on maksimaalselt nelja aasta pärast. Pikimad riiklikud kavad kestavad aastani 2020, võib-olla 2025. Ja edasi? Edasi saab meie fantaasia otsa, järgneb maailmalõpp või happily ever after.
Noh, vähemalt on meil lohutus käepärast võtta - ka president on samasugune inimene kui me kõik. Sama lyhinägelik, sama hajameelne, sama ekslik ja tobe nagu me ise. Ja miks ei peakski olema? Teistsugust me ju ei valikski.