Tulemust ei või iial teada

Vahel on mõni teema õhus. Vahel ei ole ka, sa ise lihtsalt leiad seda igalt poolt nagu siga pori.

Lugesin just Kirill Jeskovi "Viimset sõrmusekandjat", mis on põhimõtteliselt samasugune mõõga ja mantli lugu spetsnazi ajaloolisest rollist nagu "Sõrmuste isand", millele Jeskov oponeerib, ainult pisut vähem romantiline.

Eks ta nii kipub ikka olema: ametlikus narratiivis räägivad võitjad pateetiliselt häält väristades õilsusest ja yllusest, revanšistlikus ajalookirjutuses aga tigetsevad kyynilised kaotajad, kirjeldades muda, verd ja muid elunaudinguid. Kumbki kirjeldab teist poolt kurjana, aga kaotajad yritavad anda enda headust edasi vihjetena, mitte otsesõnu ja fanfaarihelide saatel.

Sarnastest asjadest tuli lugeda hiljuti yhe koolikursuse raames, kus joosti tuuletiivul läbi anarhismi. Hoolikalt suunatud löögid võimukandjate pihta ärritavad terrorirežiimi aina suuremale jõhkrusele, kuni kodanikel villand saab ning algab yleyldine reoluutsija. Eks ses oleks justkui teatud loogika. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Mõnikord tundub ikka, et võtaks need võtmed ja virutaks sinna naervasse näkku...

Ainult et praktika pole nii lihtne. Palju need anarhistlik terror ikka on saavutanud? Gandhi aga pani oma satyagraha toel terve suure riigi pysti. Mis muidugi kiiresti lagunes, sõdib tänini iseendaga ja vehib tuumarelvaga. Elu on mitme otsaga. Ykski teguviis ei toimi kyllalt hästi, et seda yleyldiseks meetodiks kuulutada.

Lõpuks komistasin Facebookis yteluse otsa, mis sisuliselt samasse teemasse läheb:

"Teoreetiliselt võib kujutleda olukorda, kus relvastatud sekkumine varases staadiumis võib hoida ära ulatusliku konflikti. Probleem on selles, et vägivalla tulemust ennustada on väga raske, kui mitte võimatu. Selle õiglus ei ole algusest peale garanteeritud - see selgub alles hiljem. Kindel on vaid see, et kus on vägivald, on alati ja vältimatult ka kannatus."

Autori nimi oli kunagi Lhamo Dondrub ja ta on yldiselt ysna mõistlik vana.