Sissejuhatus retoorilisse epidemioloogiasse

"Unustatud sõdadel on kombeks mingil hetkel väga elavalt tagasi pöörduda," kirjutab Rain Kooli. Eks ole ma isegi sel teemal kirjutanud. Loodetavasti kirjutatu ka ilmub ykskord, praegu pyyan seda jälle vähehaaval tagant torkida.

Mõne aja eest suutsin mõned oma meelisteemad siduda ja hakkas tunduma, et äkki sain yhele osale hulluste levikumehhanismist pihta. Lyhidalt kokkuvõetuna võiks see olla umbes nii...

Inimesed loovad kõikvõimalikke abstraktsioone. Need on mõtlemise lihtsustamisel ylimalt kasulikud, ent kui unustatakse, et neid tegelikult olemas ei ole, synnib palju jama.

Näide: Tartus, aadressil Ylikooli misiganes (16 või 18 näiteks) seisab sammastega maja. Sealkandis on veel palju maju ja inimesi. Aga nad kõik kokku ei moodusta veel Tartu Ylikooli, see on ikkagi puhtabstraktne asjandus.

Aeg-ajalt on mugav ja praktiline käituda nii, nagu oleks kuskil tõepoolest mingi Ylikool. Näiteks antakse kellelegi medal ylikooli nimel medal, et mitte loetleda kõiki neid inimesi, kes selle medali andmist pooldasid, ning teises nimekirjas neid, kes medaldamise vastu olid. Või võetakse yliõpilane vastu ylikooli, mitte ei ytelda, et ta võib niisugustel ja niisugustel tingimustel õppida nende ja nende inimeste juures seda ja seda.

Kui keegi niimoodi pidulikult medali või vastuvõtupaberi yle annab ja kätt surub, samastab ta tihtipeale ennast kogu ylikooliga. See on naljakas, ent ei tee kellelegi kurja.

Kui aga keegi selle yliõpilase paberid ära kaotab ja iga asjassepuutuv inimene ytleb, et seda tegi ylikool, ei ole asi yldse nii tore. Või kui mingil põhjusel dekaan tudengi välja kutsub ja esineb teadaandega, et mina, teate, seda isiklikult ei poolda, aga ylikool, vaadake... yhesõnaga olete eksmatitud - siis teeb ta ise otsuse, ent lykkab vastutuse väljamõeldise kaela.

Sama protseduuriga levivad paljud retoorilised haigused: inimene samastab end abstraktsiooniga ning hakkab käituma täiesti uuel viisil. Me oleme karjaloomad ning suhtume yksteisesse ysna emotsionaalselt. Eriti tundelised oleme aga karja juhtide suhtes. Ning abstraktsioon seisaks justkui meist kõigist kõrgemal, sestap kipume tundma tema suhtes armastust, kohusetunnet, vastutust, syyd - või ka viha.

Inimene samastab end organisatsiooniga, riigiga, rahvusega. Isamaa kutsub, ehkki ta pole reaalselt eksisteeriv olend, vaid yldistus geograafilisest regioonist, selle asukatest ning nonde moodustatud organisatsioonidest. Rahvuse au käsib, ehkki seda au pole keegi kunagi näinud, veel vähem temaga suhelnud või tema koos lõunalauas istunud. Riik tuleb päästa, Issanda vaenlased hävitada, rahvusvaheline imperialism, kommunism või juutlus kukutada.

Ja nii juhtubki, et igati tavaline pereisa, kes muidu poleks mingil tingimusel midagi niisugust teinud, astub põlevil silmil ja erutusest värisedes naabrimehe majja ning laseb tolle koos kogu perega maha.

Iga inimene oskab enda tegusid õigustada. Miks ta seda siis teeb? Sest ta oli lojaalne. Ta oli kohustatud. Kõrgem ideaal kutsus teda. Kui vaadata laiemat pilti, oli tema tegu hädavajalik, ehkki tal isiklikult oli loomulikult väga kahju.

Haiguspuhangu ajal tundub see kõik äärmiselt loomulik, palavikust yles köetud aju usub mida iganes. Kui epideemia mööda läheb, on enamikul nakatunutest enda käitumise pärast piinlik, kuid nad rahustavad end sellega, et vastutab abstraktsioon, mitte nemad ise. Ja nii kuni järgmise usundi, riigi, rahvuse või muu ideoloogia kutseni.

Millistel tingimustel keegi mingi retoorilise haiguse suhtes vastuvõtlikuks muutub, on muidugi ylimalt individuaalne. Kindlasti on mõne inimese vaimne immuunsysteem nõrgem kui teisel, ent ka kõige kainema mõistusega inimesi annab teatud oludes nakatada. Kuidas retoorilisi haigusi ravida ja, mis veel olulisem, ennetada, on väga huvitav kysimus. Aga sellele ma praegu vastata ei oska.