Rikkis ootused

Mõnikord tundub, et miski oleks justkui katki, ent on praktiliselt võimatu aru saada, mis nimelt.


***

Hakkasin lugema arvustusjärge ootavat raamatut.

Öö.
Restoranis sööb verist praadi kahvatu, kuid tugev ja tahtejõuline mees.
Mississippi.

Ei, see pole sugugi paha raamat. Kaugel sellest. Aga nyyd, palun, ulatage mulle yks raamat, mis sedaviisi algab ning ei sisalda mitte yhtki vampiiri - õigupoolest isegi ei vihja nende olemasolule.


***

Ei ole yldse tore, kui tuled õhtul korraks töölt läbi, et lõpetada poolik lugu, ning siis on keegi kena inime arvuti juhtme välja tõmmanud. Kõik töö vastu taevast.

(Seevastu on vahva näha kaht kena noort inimest poole kymne aegu koos lahkumas. Isegi siis, kui tõlgendus on täiesti vale ning ma aasin lihtsalt niisama, aasimise rõõmust.)


***

Mõne inimesega saab kiirel ajal kenasti jutule, aga kui kiire läbi, ei õnnestu neid isegi kohvile meelitada, et juttu jätkata. Porrjorr.

Mõni, muuseas, puudub isegi enda synnipäevalt. (Veel pikem porrjorr.)

Ma tahaks seda trikki matustel järele teha.
"Vabandage, ent kahjuks ei saa ma täna tulla. Katsuge lõbutseda ilma minuta. Siiralt Teie."


***

Ei, ma ei saanud ka täna tehtud kõike seda, mida lootsin. Miks see mind ei yllata?


***

Me oleme pettunud, kui meie ootusi täidetakse, kuid pettume ka siis, kui neid ei täideta.

Mida urri me yldse tahame, ah?

Autorid ja raamatud: lõik erakirjast

Autorid kipuvad raamatutest erinema.

Enamasti nad ei krabise, kui neist pöidlaga yle tõmmata.
Vaid eriti jõhkrad inimesed panevad autori panni või lauajala alla ning nemadki kaunis harva.
Autori võib kyll riiulile istuma tõsta, ent tavaliselt mitte sadat kõrvuti.
Autorile ei jää suitsulõhn nii pikaks ajaks kylge. Isegi pärast tulekahju.
Teda saab vabalt pesta, kas või mitu korda päevas.
Kui autori peale karjuda, hakkab ta vastu karjuma või nutma või midagi muud säherdust.
Enamikku autoreid ei saa pärast esimest kohtumist poes kohe koju viia.

Jne.

(Järeldus: autorit raamatu kaudu arvustada on libe tee.)

Keel ja filosoofia

Lasin end lolli peaga Euronicsi pysikliendiks märkida. Olin poes väsind nagu kevadine purikas, mis muud.

Nyyd kykibki postkastis kiri. Euroopale vihjava nimega firma ei saa eestimaisele kliendile ju ometigi eestikeelset kirja saata, isegi kui nende inglis on vigane ning eestikeelne tänavanimi (mille kirjutas yles myyjapreili, mitte mina) kurat teab milleks väänatud. Kokkuvõttes näeb välja nagu tyypiline spämm.

Saadaks nad õige...?


***

Kooliga harjumine võtab pisut aega. Raamatukogus on kõik ymber sätitud (igikestev remont, teadagi, ei leia ykski direktor sinna korralikku ehitajat), nädalavaheti on Lossi tänava kohvik kinni ning Ylikooli kohvikus ei ole lahtist WiFit.

Plusspoole pealt vedasin Tartust Tallinna mitu kilo Avatud Eesti Raamatuid, millest yhtki kahtlemata meie harimata linnakeses ei leidu. Mis seal salata, suurem jagu siinseid raamatukogusid on nii ebamugavad, et mina neid kasutada ei taha.

Kui nyyd dekanaat kah nädala alguse puhul toru võtab, koosneb detsembri kaks päramist kolmandikku õppepuhkusest. Dummett ja Tammet, Russell ja Kripke, Quine ja von Wright...

Tänane loeng tõestas, et yht artiklit võib lugeda lõputult ilma, et sellest midagi meelde jääks. Vähemalt nelja kursuse käigus nämmutatud Frege tundus yldjoontes tuttav, ent yhtegi konkreetset teesi ei meenunud. Sinn ja Bedeutung? Mhmh, kunagi panen ma need nimeks oma esimesele ja teisele lapsele. Katsugu nad vastu hakata.


***

Huvitav, et Mele Pesti toimetatud Lõuna-Ameerika taimetarbimisreisiraamat "Seitse maailma" ilmutab järjekindlat arusaamatust eestikeelsete sõnade tähenduse suhtes, samas kui sama tytarlapse kirjutatud Lõuna-Ameerika taimetarbimisreisiraamat "Mate ja miljon mahla" tundus vähemalt poes sirvides märksa mõistlikum.

Skisofreenia? Kirjastaja Epp Petrone halb mõju keelekasutusele? Erinev hoolsus sõltuvalt enda rollist raamatu juures?

Viimane tundub isegi usutav. Ma ise teeks kah oma isiklikku raamatut hoolikamalt kui enamiku teiste omi. No lihtsalt ei jõua kõige suhtes paranoiline olla.

Ikkagi oleks huvitav neid kõrvuti arvustada. Kas keegi laenaks?

Tasulised uudised?

EPLis kirjutab yks noorsand sellest, kuivõrd tore mõte on teha uudised veebis tasuliseks ning see kuidas mõttetute haritlasvanurite asemel ägedaid noori karjakaupa ligi meelitab. Tõsi, miks see noortele meeldima peaks, ta eriti ei täpsusta.

Põnevam on loo põhipaatos:

Interneti tulekuga tekkis vajadus uus meedium infoga täita – mis saaks olla lihtsam, kui paisata sinna ajalehtede sisu. Internet kui uus meediakanal oli uus ja tundmatu, mida alguses ei julgetud/osatud reguleerida. /.../ Niisiis on ainus võimalus hakata müüma seda, mida põhitegevusena toodetakse – ajakirjandust.

Naljakas. Ise noor inime ja reklaamiosakonnas tööl, kuid ei taipa, et ajalehtede põhitoodang ei ole enam ammu ajakirjanduslik sisu, nii nagu lehtede ärimudel ei ole sisu müük lugejatele.

Jah, lehtede müük ja tellimine on pisuke sissetulek ning vaesel ajal on seegi oluline. Ent põhiline osa rahast tuleb juba pikka aega ikkagi reklaamist.

Ajaleht ei tooda sisu, ajaleht toodab lugejaid. Tootmisliinilt maha tõstetud trykivärviniisked lugejad pakitakse konteineritesse ning myyakse reklaamiandjatele. Kas tänapäeva leherahvas tõesti ei tea, kust nende palgaraha tuleb?

Reklaam ei "aita saamata jäänud tulusid tasandada", see ongi põhitulu. Kõik muu on kõrvaline: lehetellimused,

Lootus uudiseid raha eest myya on kaunikesti naiivne. Faktid ei kuulu autoriõiguse alla. Kui yks leht oma tasulises versioonis kirjutab, et järjekordne linnapea viidi rauduskäsi kaposse, võib iga lugeja seda fakti oma blogis tiražeerida, rääkimata muidugi konkurentidest.

Tulemus? Piisab yhest infojälgijast, et kogu Eesti meedia sisu Twitteri stiilis faktoididena tasuta edastada. Edastaja ise korjab reklaamiraha ja tasulised saidid panevad ajapikku pillid kotti. Avatud yhiskonnas - mida internet kahtlemata on - võidab avatud ärimudel.

Tegelikult on selliseid katseid juba korduvalt tehtud. Ent tuima järjekindlusega kerkib nurgatagustest esile isemõtlejaid, kes teiste kogemustest õppima ei vaevu. Isegi Murdoch on oma esialgseid plaane juba muutnud, lootes Microsofti toele.

Kui midagi tõesti myya saab, võib selleks osutuda n-ö ajakirja tyypi sisu: arvamused, analyysid jms, mida lyhidalt ymber jutustada ei õnnestu. Paraku ei pruugi seegi pikka aega järjest töötada: kui otsimootorid su jutu sisu ei näita, ei tea keegi, et see seal on.

Arvamusliider, kelle jutu sisu jääb teadmata, langeb varsti käibest välja ning liiderdab yksnes oma lähemaid sõpru. Oleks päris huvitav teada, kui paljud inimesed vaevuvad EPLis nuiama ligipääsu Aavo Koka kolumnidele - olukorras, kus samalaadset sisu on täis terve internet, enamik sellest märksa käepärasem.

Unekuuneelaja

Mida teha siis, kui uni on nii kange, et haiguta lõualuud paigast, ent kui magada yritad, ei õnnestu ka see?

Mina syydistan kõiges noorkuud, mis aknast ruppa paistab. Ja mingil määral ehk ka inimesi, kes vahepeal helistama kippusid. Kust nemad teadsid, et ma enne kella yheksat pikali vajusin, ise tavapäraselt ööloom? Aga ikkagi.

Nii avastadki yhel hetkel, et kirjutad mõttes yle ja yle yhtsama kirja, selle vahepeal koostad filosoofilise traktaadi, paar artiklihakatust ning veel mõned kirjatööd. Sedapalju siis õndsast unest kella neljani.

Haaaaigu. Kusjuures enne magamajäämist valutasid lõualiigesed nii, et suud oli raske isegi joomiseks paotada. Ennustasid ette haigutusi, mida siis ei tulnud.

Poetan mõttepojad kiiruga arvutisse ning katsetan seejärel viimase unerohutabletiga. Kui see ka ei tööta, meenutan järgmiseks Kornei Tšukovski igihaljaid luuleridu: "Kes võiks mind yldse keelata? Ka kuu võin alla neelata!"

Mis ta siis paistab minu aknasse. Ise teab, millega riskib.


P.S. Räägitakse, et pisike roheline revolutsioon ähvardab iseennast ära vussida, kuna mõni inimeste headusse uskuja tahab keisri kukutamise järel talle peaministri kohta pakkuda. Bokassa on ju ka inimene, seega olemuselt hea.

Õnneks olen ma praegu oma pisikese unemulli sees ja muud asjad on mulle märksa olulisemad. Mis teha, kõiki inimesi ei jaksa ka mina nende endi keedetud supist välja tirida. Saagu mõnikord ise hakkama, mul omad mured ja rõõmud... mille vahel on kyll raske vahet teha. Ent ega see polegi tähtis.

Haigusehaiku

Tööd on hunnikus.
Maailm läks järsku kiireks.
Tahan seagrippi.

Pildipuudus

Ega ma täna muud uhkemat teinudki kui paki praehakkliha ja kylmajuurikaid paari lusikatäie adžikaga, lõpuks riis kõige otsa. Aga enne riisi pealekallamist nägi see pannitäis nii ilus värviline välja, et oleks tahtnud suisa pilti teha.

Pärast oli ka muidugi kena ja kindlasti on see kõik hirmus maitsev - kohe saan teada -, ent puhtad ilusad värvid nagu Greenaway filmis või Mondriani maalidel olid kuidagi eriti sympaatsed.

See on ikka kole tyytu, kui kord ei ole korralikku valgust, kord ei saa apastraadist pilte arvutisse ning noh, kui kõik tehnilised parameetrid korras on, siis ei ole jälle midagi pildistada.

Aa, ja skänner on kah liiga vana, et yhegi moodsa opsysteemiga korralikult yhilduda.


P.S. Põrgusse autoriõigused. Ytleme, et ma laenasin pildi Wikipediast ja panen pärast tagasi.

No vat toit on umbes selline:


Piet Mondrian, Kompositsioon nr 10. 1939-42.


P.P.S. Kui ma nyyd vähegi endast hammastega kinni hoian, saan yhe pikalt veninud töö tehtud. Mu väljamõeldis juba kysis selle järele. Juhhei? Kahtlemata juhhei.

Laulumängude õhtu

Kui miski mind endast välja viib, olen kuri kyll. Aga mulle meeldiks mõelda, et ma tunnistan ka seda, kui miski on hea.

Laubaõhtane Iiri yritus Viljandis Pärimusmuusika Aidas oli hea. Tõsi, korraldajad panid tolle jubeda tõlke ka paberreklaamile. Ent muid suuri prohmakaid silma ei hakanud.

Olgu, olen nõus uskuma, et ylejäänud seltskond polnud iirikeelset filmi vaadates pooltki nii rõõmus kui mina. Ma tundsin umbes viis sõna ära! Äge. Tähendab, on lootust. Hakkan paremaks ja tublimaks ning võtan keele jälle käsile. Varsti. Ysna pea. Kui tööd ja koolitykid tehtud.

Yks kolmest filmist oli pealegi kenasti ingliskeelne ning teine yldse sõnadeta, nii et filmirõõmu jätkus kõigile. Keskne tykk oli "O'Donoghue's Opera", täitsa kena tykk vana muusikafilmi. Dublinersi hallhabemeid noorte nolkidena näha oli kah kena.

Suurem lustimine käis Providence'i kontserdi ajal, mis tosinajagu noori isegi tantsima meelitas. Keegi pisike piiga kepsutas ysna sujuvalt mööda saali ringi ja taris ka oma noormehe kaasa, ylejäänutel oli rohkem liikumisrõõm.

Providence ei paista eriti tuntud olevat, ehkki nende leidmist raskendab populaarne vokaal-instrumentaalansambel "This Providence". Youtube'is igatahes tuhanded fännid nende videosid ei kiida. Pikemalt kaevates võib leida siiski yhe neist kõneleva kodulehe, mille põhjal tundub, et kaks viiendikku esinejaist jäeti sedapuhku maha. Väidetavalt bändi enda kodulehele viitav link igatahes ei tööta, nii et ilmselt on kuhugi ununenud ka korralik mänedžer.

Viiuldaja Michelle O'Brien tundus ehk kõige huvitavam. Providence'i enda plaatidest viimane osteti mu nina eest ära, kyll sain teise bändiliikme Cyril O'Donoghue' yllitise. See on minu jaoks liiga unisevõitu, ju tasakaalustas tema aeglusearmastust laval teiste asjaosaliste maitse.

Kokkuvõttes ikkagi täitsa vahva. Mine või teine kordki.


P.S. Kui keegi hakkab mõnd iiri- või yldse kelditeemalist asja korraldama ning tal on tarvis ingliskeelseid tekste eestisse ymber panna, võib alati minu poole pöörduda. Sedasorti asju olen mõistlikus koguses nõus ka tasuta tegema, pyha yrituse nimel. Oldagu vaid head ja kysitagu.

Roheline revolutsioon

Järgneb poliitiline teadaanne.

Rohelise erakonna yldkogult tulid just hääletustulemused.

Kommentaariks lubasin vahendada anonyymseks jääda soovinud poliitikavaatlejat, kes kiitis, et roheliste senine Suur Tyyrimees on suur strateeg. Et nii õiged inimesed nii õigetesse kohtadesse saaksid, peab olema suurepärane juht.

Omalt poolt tervitan uut valitsust maheda muusikapalaga. Ei maksa uskuda, et teil seal nyyd kõik hästi ja sujuvalt kulgeb. Aga huvitavaks läheb te elu kyll.



P.S. Võtan omaks hea inimese osutuse, et mõneti olen ka mina syydi.

Kiri kodukandist

Oot sa küsisid seal kellegi kohta eraldi...
Aaa, Fritorpi Sverre!
Ooh, Fritorpi Sverre, oh tema on surnud.
Noh Sverre Stiina, ka tema on surnud,
siis vanaema on surnud,
Olga on surnud,
Torsten on surnud.

Oot, kontrollime, tähendab...
Vanaema on surnud,
Olga on surnud,
Torsten on surnud.

Sedasi...
Tead ja ongi kõik, jahh kõik.
Rohkem ei tule enam ühtegi uudist meelde.
Nonii, sellega ma siis lõpetan,
soovin sulle kõike head,
mingu sul ikka hästi
ja ole ikka ja alati õnnelik...

Tõnu Tepandi laulis kunagi, loo nimi on "Kiri kodukandist".
Otsisin netist taga, aga polnud seda kusagil.

Tegelikult tahtsin vaid avaldada kaastunnet kõigile neile, kelle tuttavad rotid on hiljuti ära surnud. Muud ei midagi.

Tundsin yht, kes oli vaheldumisi nimetu, Rott, Nokia, Muri ja võib-olla veel midagi. Oli vahva ja sõbralik, heatahtlik, uudishimulik ja lustlik. Energiline ja mõnus. Kyllap kulub veel tykk aega, kuni kõik ta panipaigad ära kraamitakse.

Aitäh, Muri. Olid tõeline sõber.

Tähelepanu, farmerid!

Kasulik teadaanne seoses hiljutise põllumajanduskatkestusega: ehkki ka praegu on raskusi Farmville'i sisenemisega Facebooki kaudu, õnnestus mul teha seda otseaadressilt www.farmville.com. Proovige, äkki töötab teie jaoks ka.


***

Selgituseks ilmalikele inimestele: pool Eestit tegeleb praegu internetipõhise põllumajandusega. Selleks on muidugi mitmeid vahendeid, kuid kõige levinum paistab olevat Facebookis leviv võrgumäng Farmville. Teine pool Eestit idutab ilmselt omakasvatatud kartulit või sygab laudas lehma ning ei kujuta ettegi, et võiks vaba aega veel samade tegevuste kordamisele kulutada.


Olemuselt on Farmville selline hea vaikne nokitsemine: lypsad aeg-ajalt lehma, pygad lammast, korra päevas kylvad riisi või istutad kõrvitsaid... Närv puhkab, mõtted lähevad töölt ja muredelt kaugele. Ei mingit madinat ega jama.


Ainult et ajapikku tekib ka kõige rahulikumast regulaarsest tegevusest sõltuvust. Kui sul on tava igal õhtul kell kaheksa kamina ees istuda ning järsku seda teha ei lubata, hakkavad peagi ilmnema võõrutusnähud. Aga Farmville ei kuulu just maailma stabiilseimate mängude esikymnesse.


Nii on praegu Eesti kontorid täis inimesi, kes muretsevad oma kõrvitsate, maasikate ja riisi pärast, rääkimata mädanevat õuntest ja lypsivalus kitsedest. Õnneks on hädad ajutised, peagi taastub normaalne elurytm ja me kõik pääseme oma põldude, viljapuuaedade, lautade ja kanakuutide manu tagasi.


Eestis paistab Farmville'il kuidagi eriti hästi minevat. Kyllap on asi kogu meie yhiskonda valitsevas põllumajandusromantikas: praktiliselt iga eestlane on oma väikeste roosade kätega kartuleid pannud ja võtnud, õunu poest osta on ikka veel kuidagi imelik ning kellel pole just maakodu, katsub paneelmaja aknalaual tomatitaimi kasvatada. Mõttega, et põllumajandust peaks toetama (erinevalt mäendusest, laevandusest või teenindusest), on nõus isegi suurem osa neist, kes elus enam näppu mulda pista ei taha. Värskelt linna tulnud rahvas, mis muud.

Olen mujal juba levitanud ideed, mille praegu uuesti välja pakun: Eesti farmvillerid võiksid organiseeruda. Alguses moodustame korraliku netikogukonna, siis korraldame Eesti esimese virtuaalpõllumajanduskongressi ning lõpuks läheme Toompeale nõudma, et meile makstaks eurorahadest toetusi niisamuti nagu Lääne-Euroopa põllumeestele, kes saavad raha selle eest, et nad midagi reaalset ei tooda. Pärispõllundusest ei ela keegi enam inimese moodi ära, tulevik kuulub mängufarmeritele!


P.S. Ilus näide Farmville'i leviku kohta: astun yhe soliidse firma kontoris tuppa, kus kliendid tavaliselt ei käi - ning mis mina näen? Esimene noorsand, kelle selg ja arvutiekraan jäävad juhtumisi ukse poole, lypsab parajasti lehma. "Howdy, neighbour!" Muidugi leidsime kohe yhise keele.

Viljandi vaimne allakäik: keel-põse-vastas film narrib ooperit

Imelik tunne tekib, kui kohtad head asja, mida korraldavad... no ma ei leia õigeid sõnu. Kopeerin kuulutuse lihtsalt siia juhuks, kui originaali keegi ära toimetama peaks.

Iiri päev - dokumentaalfilmid Iirimaa saatkonna soovitusel
21.11.2009
Algus: 17.30
Koht: Pärimusmuusika Aida väike saal
Tasuta

Iiri päeva raames esitleb Pärimusmuusika Ait kahte kultuslikku dokumentaalfilmi, mille soovitajaks on Iirimaa suursaatkond Eestis.

Filmid on inglise keeles.

O'Donoghue's Opera (1965, reźissöör Kevin Sheldon)
See narriv ooper on esimene Iirimaa muusikaline film. Projekt oli enne lõplikku valmimist tõsistes rahalistes raskustes, kuid omandas kõigest hoolimata kultusfilmi staatuse.
Erakordne on see, et film ei jõudnud avalikkuse ette enne, kui kogenud filmitegija Tom Hayes tõi ülesvõtted Sé Merry Doyle'le, kes vaatas need üksipulgi üle ja taastas filmi.
Selle ülilõbusa filmi staar on Ronnie Drew ja tema boheemlaslike lõbutsejate bänd Dublinerid. Film põhineb ballaadil "The Night That Larry Was Stretched", mida laulis noor Johnny Moynihan. Drew leidis ennast timuka silmusesse püütuna, preemiaks oma kahtlase murdvarga karjääri eest. See keel-põse-vastas film annab edasi Dublini semutsemise vaimu, nagu ei ükski teine film ei enne ega ka pärast: Guinnessi õlu, muusika, nutikus, südikus, kõike seda on antud filmis külluses.

Fleá Ceoil (1967, reźissöör Louis Marcus)
Flm on tehtud Kilrushi linnas, Clare maakonnas. "Fleà Ceoil" tabas momenti, mil taas hakkas kasvama huvi iiri traditsioonilise muusika vastu. See oli aeg, mil Iirimaa folklauljad nagu näiteks Dolly McMahon (esineb ka ise filmis) olid hästi nähtavad ülemaailmses muusikas.
Bob Monksi poolt oskuslikult filmitud "Fleà Ceoil" on tähelepanuväärne detailikülluse poolest, mis jäävad silma ühes pidevalt vibreerivas muusikalises kogukonnas.
Filmi reźissöör on Corkis sündinud Louis Marcus, keda võib pidada Iirimaa üheks tähtsamaks ja viljakamaks dokumentaalfilmide tegijaks.
"Fleà Ceoil" võitis Berliini filmifestivalil Hõbedase Karu auhinna ja sai veel ridamisi teisigi mõjukaid autasusid Venemaal, Hispaanias, Belgias ja mujal.

Korraldajad: Eesti Pärimusmuusika Keskus ja Iirimaa Suursaatkond Eestis

Yhest kyljest: head iiri filmid. Loomulikult kavatsen ma ka ise minna.

Teisest kyljest: "narriv ooper"? "Pidevalt vibreeriv muusikaline kogukond"? "Hästi nähtavad ülemaailmses muusikas"? "Kahtlase murdvarga karjäär"? Ja kogu teksti pärl: "keel-põse-vastas film"!

Kas see on kaudne protest Põhja-Iirimaa ikka veel kestva okupeerimise vastu või leidis Viljandis keegi - vabandage väga, aga ma ei oska seda viisakamalt ytelda - idioodist asjapulk veel suuremast idioodist "tõlkija"? Kas Tartu Ylikool tõmbas Kultuuriakadeemia kaudu linnast kõik ajud ära, jätmata põlvepikkust poisikestki, kes eesti keelest aru saaks? Kurat, kirjutanud siis parem juba iiri keeles!

Unvrag kapvõrgustikus

Polaarkaru juures arutletakse sõbra, sõberdumise, sõbrandumise, ebasõberduse ja lahtisõberdumise yle Facebooki ehk Näoraamatu näitel (mis on teatavasti Näo Kiriku pyha raamat).

Kas moodsais sotsiaalvõrgustikes saaks koostada täisskaala kujul friend-unfriend-unenemy-enemy-stranger-unstranger?

Kui undead on ebasurnu või libasurnu, libahunt aga werewolf, kas siis on ka werefriend ja werefoe?

Ja miks "1984" manu pidama jääda, kui on ka "Kellavärgiga apelsin"? Miks mitte unchuzhoy ja unvrag?

Miks mulle tundub, et sotsvõrgustikud on pigem kapvõrgustikud? Kas 1984. aastal loodud Litso-Knigas oleksid kõik Leonidi sõbraks ja Lenini fänniks hakanud?

Prokrastinaator

Õhtul vältisin tööd ja läksin vara magama.
Nyyd väldin tööd, kirjutan kirju ja blogin.
Varsti väldin tööd ja lähen tööle.

No kurat, kaua võib?

Tegelikult on see asi, mida ma kuidagi lõpetada ei suuda, ju hea ja õige ja tore ja mingi heasoovlik epiteet veel. Tuleb lihtsalt ära teha. Miks ma seda siis ei tee?

Illustreerimise kunst

Illustrare - valgustama, selgitama, näitlikustama.

EPL kaunistas oma genealoogiaartikli fotoga tyypilisest sugupuu-uurijast. In spe: lugu tuletõrjujaga, kes kaebab, kuidas ta peab uurijaid pidevalt sugupuude otsast alla aitama.

Teadus soodustab prostitutsiooni ja kuritegevust

Briti yks kuulsaimaid blogijaid Belle de Jour tuli kapist välja. Selgust, et eskorttydruku elust kirjutas neiu, kes teenis prostitutsiooniga raha oma doktorantuuri jaoks - mitte naisuuringutes, vaid informaatikas, epidemioloogias ja kriminalistikas. Praegu on ta vähispetsialist.

Guardiani loo lõpus kommenteerib kymneaastase staažiga Catherine Stephens, Rahvusvahelise Seksitöötajate Ametiyhingu aktivist: "Bordellis, kus mina töötasin, olin ma vist ainuke, kes ei kirjutanud doktoritööd."

Teadus on kulukas lõbu, olenevalt harust ehk kulukamgi kui narkomaania. Selliste harrastuste ylalpidamiseks otsivad inimesed tihti kõrvalotsi. Pole sugugi haruldane, et noor semiootikadoktorant tabatakse sissemurdmiselt, majandusteadlane pangapettuselt, keemik salaviina ajamast või filoloog intiimteenuseid pakkumast.

Vaatame tõele näkku: prostitutsioon, kuritegevus ja muud varimajanduse harud on vaid tagajärjed. Tegelikult on syydi yhiskond, kes pigistab silma kinni luksuslike pahede ees, mille ohvrid on sunnitud pöörduma moraalse allakäigu teele.

Ma olen valmis kihla vedama, et Eestil puudub korralik arengukava teaduse vastaseks võitluseks. Jääb lootus, et poliitikud avastavad selle niši enne järgmisi valimisi. Põhikysimus on, kas yhiskonda mädandava amoraalse teaduse vastu võitlejate lipu heiskab rahvuslik-konservatiivne IRL või saab sellest KaDettide pilet suurde poliitikasse.

Omalt poolt panen aga noortele sydamele: mõelge, enne kui selle sammu astute! Te võite ju arvata, et yks lõbusas seltskonnas kirjutatud artikkel või konverentsiettekanne ei tähenda midagi, kuid uskuge mind, yhel hetkel ei leia te enam tagasiteed korralike inimeste sekka. Kyll mina juba tean, millest räägin.

Kanaprotokoll

Sibulad, võis praetud.
Nagu selgus, kõlbab Saaremaa Taluvõi kyll.
Märkus: rohkem võid. Aitäh, Julia!

Pann tulelt, riis potiga peale. Sool.
Uue aja riisikotid ajavad vanduma, neid ei saa ju tsiviliseeritult avada. Tõmbad nurgast õrnalt ja ettevaatlikult ning järgmine kaader meenutab India pulma, kus deemonite peletamiseks riisi loobitakse.

Salatihakk: tomat, kurk, paprika, oliiv, tyymian, basiilik, veiniäädikas, oliiviõli, sool, sojakaste...
Paari viimast ei pea hakkima.
Hyppeks valmistub kana.

Kuhu panna riis? Mitte kuhugi. Nõrutad ära, segad karri kohe sisse. Las ootab potis.

Pann tagasi tulele, kanafilee sinna otsa, vein peale.
Kes ytles, et toiduvalmistamiseks sobib ainult joodav vein? Kui Alazani on poolel teel veinist äädikaks, passib ta hautamiseks kyll.

Rosmariin, sool, pipar, päevalilleseemned.
Röstimine teeks muidugi head, aga seekord ei jõudnud. Salatis oleks ma ettevaatlik, ent kanahautisse kõlbasid ka päevalilleseemned. Tõsi, seeder on parem.

Serveerimisest ylejäävasse kastmesse võib kasta hiljem sothit, kui keegi ei näe.

Mis mul meelest läks?

Elu kui luuleõhtu

Olen käinud luuleõhtul, kus huvitavast osast ma ei saanud aru ja teisest poolest poleks tahtnud aru saada.

Olen käinud luuleõhtul, kus kõik oli nii kultuurne, et tundsin end esimese viie minutiga kohatult. Piinlik on eksida võõrasse pulma.

Olen käinud luuleõhtul, kus yks esineja oli nii ilus, et mul oli ysna ykskõik, mida ta räägib. Minu poolest lugegu või NLKP XX kongressi otsuseid.

Olen käinud luuleõhtul, kus oli pisut palju porgandeid, aga yldiselt väga lahe. Pärast läksin koos luuletajaga koju.

Olen käinud luuleõhtul, kust jäi masendav ja rusuv mulje, sest... noh, suurem jagu noori elaski masendavas ja rusuvas maailmas. Nad ei osanud seda paremana näidata.

Olen käinud luuleõhtul, kus klassikasse kuuluvatele tekstidele vaatamata ei higistatud ega punnitatud, keegi ei olnud liiga tähtis, kõik oli mõnus ja pretensioonitu ning pärastises kohvilauas puhus esineja kohalike mammidega muhedat juttu. Aga see oli ka Ilmar Laaban Elva linnaraamatukogus, umbes 1990 või nii.

Järeldus? Järeldusi pole. Ma ise valin yha rohkem, kus käia ja mida lugeda. Tahan ette teada, et kogemus on sama hää kui eeldatud. Samas nopin ma muljeid pika näpuga ju eelkõige seepärast, et olen iga päevaga aina suurem snoob (nagu korduvalt yteldud). Kids, don't try this at home.


***

Eks viimasel yritusel häirisidki mind eelkõige mu enda ootused, mis ei vastanud tegelikkusele. Emotsioonid on, mõistagi, loogikavaesed. Tegelikkus ei ole selles syydi, kui mina kujutlen tema asemel midagi muud.

Kui nyyd rangelt näpuga järge ajada, oli pettumus isegi kohatu. Varem loetud tekstid olid endistviisi head ning et nende autor luulet lugeda mõistis, isegi kirss koogi peal. Kõik muu... oli kõik muu.

Yks yritus varem polnudki mul erilisi eeldusi. Vähemalt mitte yrituse piires toimuvale; olin lugenud tekste kakskymmend aastat tagasi ega mäletanud suurt muud peale katkendite, mis kogu eesti rahva laulumälus kummitavad. Aga need olid juba uued lood.

Kuuldu avaldas muljet. Hoolimata sellest, et olin laipväsinud, vindine ning pidin paluma sõbral ihutud kyynarnukiga mulle regulaarselt ribidesse virutada, et ma valjult norskama ei hakkaks ega toolilt maha kukuks. Isegi kui elust sai unenägu, tegid Avinurme mehe lood ja laulud mu ajukäärude vahele pesa ning elavad seal nyyd oma unenäoelu, millest mina suuremat ei tea.

Tõsi, kõik ei saa ka Peipsi veerest pärit olla. See on neil vist mingi eriline haigus.


***

Enamasti on luuleõhtutest siiski see kasu, et olgu nad halvad või head, annavad nad ideid - alati saab nurgas vaikselt nahistada ja kirjutada. Kahjuks polnud viimati märkmikku kaasas.


***

Miks luuletajad loevad
alati oma raamatutest
ärailmunud luuletusi?

Kas nad eeldavad, et luuleõhtutel
käivad yksipäini sellised inimesed,
kes luuleraamatuid ei loe?

Kas nad kardavad, et juhul,
kui nad oma hitid kõrvale
jätavad, hakkab publik
nihelema ja lahkub veerand-
tunni järel rahulolematult?

Kas neil pole yhtki luuletust
meeles ja käsikirju nad ei
kirjutagi, kõik luuletused
synnivad aga täisrelvis
ja kiivriga kohe otse raamatusse?

Kes mõistaks vastata?

Kas on mõni antropoloog, kes oleks
aastate vältel korraldanud
eluga riskides raskeid ja
pikaajalisi, kuid teaduse silmis
äratasuvaid ekspeditsioone
luuletajate metsikute, seni
põhjalikult uurimata hõimude juurde,
õppinud tundma nende kombeid,
usundit ja esemelist kultuuri,
kirjutanud ehk mõne monograafiagi
ja avaldanud põnevaid käsitlusi
rahvusvahelistes eelretsenseeritavates
ajakirjades?

Mine tea, ehk ongi.


***

Kui mu elu oleks luuleõhtu, oleks see alguses trafaretne ja vilets, siis pikalt masendav ja masendavalt pikk ning ajaks, mil midagi huvitavat kuulda võiks, oleks publiku kannatus juba ammu katkenud.

Kui mu elu oleks luuleõhtu, poleks saalis tõenäoliselt ainsatki meesterahvast. Mis ei ytle publiku kohta eriti palju, luulest aga ei midagi head.

Kui mu elu oleks luuleõhtu, võiks seal kuulda palju keerulisi sõnu, mis kõik jääksid pooleli. Enamik sõnu oleks kerged ja kodused ning korduksid alatasa. Mitte refrääni pärast, lihtsalt sõnavara on väike.

Kui mu elu oleks luuleõhtu, hiiliksin poole pealt välja sõpradega veini jooma, viimast uinunud kuulajat äratamata. Tema nimi oleks Muusa (ja tema poeg O tuleks talle hiljem järele).

Kui mu elu oleks luuleõhtu, toimuks see Solarise langeva laega saalis. Mul poleks ju aimugi, kuidas seda lõpetada, aga äkki ma siis ei peakski.

Reaalajas reportaaž luuleõhtult

Kaks noort luuletajat loevad luuletusi. Yhe puhul on piinavalt valus kuulata, kuidas ta loeb. Teise puhul - mida. Õnneks on tekstid vahetuses.

Noored luuletajad teevad lapsikuid nalju, mis lõbustavad nende eakaaslastest publikut kuninglikult.

Vana mees tahab koju.


P.S. Algas paus. "Ärge ära minge, nii halb see nyyd ka ei ole," ytles see, kes luuletada mõistab.

Ma väga vabandan, aga ta eksis. Mul on kohutavalt kahju.

Polegi nii õudne

Jõle jama on, kui sõbrad korraga kuulsaks saavad. Kaks sõpra esitati yhtaegu Betti Alveri kirjanduspreemiale, lisaks yks mu lemmikdebytantidest. Keda toetada? Kes mulle hiljem tere ei ytle?

Olgu, õnneks on mu sõpradel hea huumorimeel. Ja kolmandal asjaosalisel on täna kell kuus Tartu Pärmivabrikus luuleõhtu. "Polegi nii õudne," kirjutas poetess.