Killuke eesti luuleklassikat

Koidab. Öö on mööda läinud,
pime sügisene öö.
Rahvas viletsusi näinud,
teda ootab päevatöö.

...

"Varsti, varsti," hõiskas rahvas,
"tõuseb kuldne päikene!"
Kõik nüüd valmistades vahvas,
olgu suur ehk väikene.

...

Kas teie silme ette ei kerki seda lugedes pilt, kuidas sama taiest deklameerib paatosest pakatav jõnglane, seistes laval Suure Juhi portree ees? Nagu me ei teaks, kes on kogu rahva päikene, eks ole. Kahjuks syndis luuletus siiski jupp aega enne päikesetõusu.

Kord kirjutas keegi õpetaja vististi Vikerkaares Bayardi arvustades, kuidas õpilased ei viitsi raamatuid lugeda, ent on vähemasti leidlikud - keegi olla kunagi isegi väitnud, et on lugenud Tammsaare luuletusi. Kirjutisest õhkas yleolekut õpilase suhtes, kes oskab nii haleda valega vahele jääda.

Nojah, tõenäoliselt on see hea, et keegi neid ei loe.