Sellest Clint Eastwoodi asjast...

...see jäi nagu poolikuks. Praegu on "Gran Torino" mul peaaegu et läbi. See on yks roppu moodi hea film. Tehtud terava pilgu ja täpse käe ja valusa sydamega - nii, nagu yks film peaks tehtud olema. Või, noh, luuletus samamoodi. Või igasugune muu kunstiline asjavärk.

Vana mees räägib sellest, mis tunne on olla vana mees. Ja mis tunne on olla karm, kui yhiskond su ymber on pehme - ja kui sulle tegelikult sisimas meeldibki see, et ta on pehme. Kõik ei pea ju kogu aeg sõdima. On suur saavutus, kui keegi saab elada saja-aastaseks ilma sõda nägemata. Inimkonna ajaloos võib selliseid juhtumeid tõesti sõrmede peal yles lugeda.

Eastwood jutustab sellest, mis tunne on elada muutuvas maailmas. Sa ise jääd enese arvates samaks, ent muutud ometi maailmaga kaasa. Probleem tekib kiiruste vahest - kui kõrvuti jooksevad kaks eskalaatorilinti, võid yhelt teisele astudes pikali kukkuda.

Ja siis vestab ta sellest, kuidas need, kes on vägivalla ykskord kasutusele võtnud, pyyavad seda epideemiat piirata. Kes on tänini selle plekita, tuleb kas või luku taha panna, et nad vaid puutumata jääks. Karm otsus iseenda suhtes - aga veel karmim nende suhtes, kes ei oska seda epideemiat piirata. Marutõbised koerad ja väsinud hobused, eks ole.

Samas, kui Eastwoodi varasematele filmidele mõtelda, ehk on ta kogu aeg sellestsamast kõnelnud. Tuleks yle vaadata. It's a country for old men... ja kui see maa vanameestele seitsmendalt ei meeldi, teevad nad selle ymber. Nemad on juba näinud, milline see olla ei tohiks.

Miski Eastwoodis meenutab mulle Doris Lessingut. Ja see on hea.