Kriitiku eetika
Minu kõige armsam kriitik julgustas mind hiljuti umbes selliste sõnadega: "Kui mõelda, millist pahna ETVs õhtuti luule pähe ette loetakse, kannatab sinu oma tänapäeval vist hädapärast ise lugeda." Tsitaat on ebatäpne, aga mõte jääb samaks.
Tekitab tahtmise laenata raamatu pealkirjaks Priit Pärnalt "S...a kah!".
***
Teisalt ei kirjutanud ma ise viimases Ekspressis noorprosaisti teisikromaani kohta kuigivõrd halvemini. Keegi leebem inimene avaldas vihjamisi lootust, et ehk on ta suurteosed veel ees. (Peakski ehk vaatama, mida krõbedat toimetaja mu arvustusest välja praakis, aga ei viitsi. Vähemalt ei nimetanud ma seda "raamatukujuliseks objektiks bibiliofoobia raviks", selle nimetuse sai yks märksa hullem teos.)
Mu väärastunud õiglustaju ytleb, et kui ma peaksin ykskord midagi kaante vahele saama, oleks igati paras sundida todasinast prosaisti omakorda mind arvustama. Mina ta teksti juba lugesin, las kannatab nyyd tema. Aga see oleks vist liiga julm.
***
Kuhu peaks kriitikas tõmbama kompromissjoone aususe ja leebuse, jõhkruse ja viisakuse vahele? Kas peaks? Miks peaks?
Kas kriitika ei ole iseenesele karistus kyllalt, et temalt rohkem mitte midagi nõuda? Loomulikult pole ilus algajat autorit enesetapuni ajada. Aga vaatame tõele näkku: kõik luuletajad on emotsionaalselt labiilsed. Noh, vähemasti suurem jagu neist. Ettevaatusprintsiip nõuaks, et sihukeste kuuldes ei tohi köhidagi.
Mis siis järele jääb? Ytelda nii, nagu arvad, rõhutada arvamuse isiklikkust ja anda võimalus revanšiks? Revanšiks mille eest - aususe eest? Ja yleyldse - miks?
Võib-olla ei tähenda kogu kriitika yldse midagi. Ja kirjandus niisamuti, see on lihtsalt mingi poolemeelsuse ja veretõve kummaline ristand, mille ees moodne meditsiin on siiamaani võimetu. Võib-olla peaks mõtlema hoopis, kuidas kirjandust ravida, vähendada selle mõju, muuta inimeste elu kirjandusest hoolimata võimalikult elamiskõlblikuks. Leevendada piinu ning seadustada paranematute kirjanike jaoks eutanaasia.
Võib-olla tõesti.
P.S. Kui ETV luuleprogrammist rääkida, siis mulle kyll Maarja Kangro meeldib, olgu hobuse sellesamusega või siis ilma. Ja Ojamaa Liisi meeldib, temast paremat linnalaulikut annab otsida. Kui Tallinnal oleks oma linnaluuletaja, ei oleks tollesse ametisse paremat kandidaati.
Asko Kynnap meeldib (et mind sugulises diskrimineerimises ei syydistataks). Ja KMS. Ylejäänud ei tule praegu meelde, aga kyllap on nende seas mõni sympaatne veel. Ei ole see eesti luule seis nii vilets midagi, nagu mõni viriseja väidab. Täitsa seisab. Poolteist sajandit tagasi oli pilt palju kesisem ning kyllap poolteist sajandit hiljem on jälle.
Posts
19 märkust:
Jõhkrat kriitikat võiks vabalt rohkem olla. Sellist kurja, iroonilist, ja mis peamine, stiilset ning vaimukat kriitikat, mis näeb oma juuri eelkõige modernistlikus traditsioonis ja mõõdab kultuuri laiemate, universaalsusele pretendeerivate esteetiliste kategooriate raamistikus. Ja ehkki ei poolda noorautorite enesetapuni viimist, ei saa salata, et ajal, mil igaüks tahab raamatut kirjutada, on ausat ning kompromissitut kriitikat, mis seda kirjutamisindu mõnevõrra jahutaks, vaja rohkem kui kunagi varem. Avalikus kultuuriruumis niigi vohab halb ning keskpärane looming. Kurja kriitika eesmärk pole ju olla kuri, vaid kultuuriruumi saneerida igasugu jamast.
Ma arvan, et hea kriitika on väärtus omaette, seepärast ei peaks kriitik liialt põdema. Kindlasti ei pea hea kriitik ise tegema sama asja, mida ta kritiseerib, vaid ikkagi eelkõige hästi tundma konteksti, valdkonda, tehnikaid. Aga kui luulekriitik näiteks kirjutab ka ise head luulet, siis see lisab ta kriitikale ainult autoriteeti. Aga kui vastupidi - kui hea kriitik kirjutab halba luulet (mis iseenesest on väheusutav, aga siiski võimalik), siis kannatab selle all ka kriitika tõsiseltvõetavus isegi, siis kui see on hea.
Kriitika on loovuse tapamaja, kriitik on mörtsukas.
Võivad olla ja ongi head või halvad isiklikud muljed, arvamused, aga head kriitikat ei olegi olemas.
kõige nõmedam nähtus on see, et iroonilist ärapanemist nimetavad mõned ülburid samuti kriitikaks. see on kriitika samavõrd kui on kambakesi taustast erineva indiviidi peksmine tema sotsiaalse kompetentsuse tõstmine.
vari.
http://zeeta.wordpress.com/
ohoo! lugesin nüüd MD kommentaari.
tasakaal on maailmas olemas - tüüp on minuga vrld. täpselt risti vastupidisel seisukohal.'tea kust võetakse need eksperdid-jumalused, kes täpselt teavad, mis on hea, mis on väärt. Aeg mõõdab.
Ma olen samuti kriitiline. Mõistan hukka jõhkrust(mida õigustatakse endale omistatud oskusega teri sõkaldest eristada), pealiskaudsust, juhmust ... aga ma vähemalt tunnistan,, et see kehtib minu eelistuste ja väärtuste skaalal, mitte ülimuslikult.ja mitte mingit omaväärtust kriitikal/targutamisel laiemalt võttes ei ole.
>vari.
"...head kriitikat ei olegi olemas."
Hm. T.S.Eliot?
Ehkki ma saan sellisest lähenemisest aru, pole ma nõus, et kriitika on loovuse tapja. Vastupidi, kriitika vajalik loovuse arenguks.
Kriitik tegelikult, ja muidugi ma olen siinkohal ehk veidi liiga idealistlik, kompenseerib üldjuhul autori enesekriitika puudumist või toob esile selle ebatäiuslikkuse. Kriitik teeb põhimõtteliselt ära töö, mida autor pole viitsinud, tahtnud, osanud või saanud teha. Kriitika on meta ja seepärast väärtuslik omaette. Ning ma ei näe mingit põhjust, miks ei võiks kriitik olla sealjuures sarkastiline kui on ilmne, et autor on oma tööd teinud lohakalt. Mu meelest eksisteerib kaasajal liiga palju noorautoreid, kes üritavad suure aplombiga murda avalikku (institutsionaalsesse) kultuuriruumi arvates, et nad on "ratta" leiutanud. Liiga sageli iseloomustab noorautorite töid palju PR-i ja kasinalt loovust.
Kriitik ei pea olema jumalus, küll aga on hea kriitik ekspert, kes tunneb valdkonda, selle ajalugu, diskursusi ja tehnikaid ning seepärast on ta ka kompetentne loomingut hindama, võrdlema ning positsioneerima. Ja hea kriitik on sealjuures ka reflektiivne, arvestab oma subjektiivse positsiooniga.
Hea kriitik nagu ka andekas autor pole laialt levinud nähtused ses mõttes.
Aus kriitika, kus on näha, et kriitik on lugenud, järele mõelnud ning osutanud nii nõrkadele kui tugevatele kohtadele (või vähemalt püüdnud, kui ta peab ka lihtsalt nentima, et ühte või teist ei ole) on hea, kasulik ja huvitav. Selle pärast, et sellest on loojale kasu, see on peegeldus, milline on tema loomingu retseptsioon.
Lisaks on kriitikal veel see hea aspekt autori suhtes, et kui kriitik sealt midagi huvitavat leiab, siis võib juhtuda, et teost loeb veel keegi peale kriitiku ning ta omandab ühiskonnas mingi vastukaja.
(Ärge seda tulge rääkima, et looja loob ainult enda jaoks. Enda jaoks ka, igal juhul, aga avaldatud teosed on ikka ühiskonna jaoks, muidu võiks ju kodus omaette luua)
Kas kohvikus kirjutatu võiks olla keskeltläbi yhiskondlikum kui kodus tehtu?
***
Autor ei saa näha seda, kuidas tema loodu paistab neile, kes seda loonud pole. See on põhimõtteliselt võimatu. Parim lähendus on luua tegelane, kes seda loomingut uurib.
***
"Sellele, kes seda teeb, kostab muusika teisiti. See on muusiku needus.
Kui ma seal istusin, hakkas laulu lõpp, mille ma olin kuuele keelele
improviseerinud, unenäona mu mälust kaduma. Siis tuli kahtlus. Mis
siis, kui tulemus polnud siiski nii terviklik, nagu mulle oli
tundunud? Mis siis, kui minu esitatud lõpp kandis laulu hirmsat
tragöödiat ainult minu enda jaoks? Mis siis, kui mu pisarad näisid
vaid lapse piinliku reaktsioonina oma ebaõnnestumisele?"
Patrick Rothfuss
"Tuule nimi"
1. kd, ptk 55
jõhker ja kuri kriitika on meil täitsa olemas, seda viljeleb pseudonüümi "A. Muld" taga peituv loominguline kollektiiv "Kes kusi?" nimelises kuulehes. stiilsuse ja vaimukuse osas esineb mainitul küll veel arenguruumi.
asjus linnalaulik LO julgen kahelda, kas nimetatud isik Tallinna linna-milleksiganes saamiseks vältimatut karva parteipiletit ilma otsese näljasurma- või veel hirmsama ohuta nõustuks omandama.
Ja milleks meil siis kodanikualgatus on? Kui moodustada aunimetuste jagamiseks MTY, pole yhelgi parteil väge jagatut hiljem ära võtta.
Jagatud rõõm olla pealegi kahekordne rõõm.
juhtusin hiljuti kuulama Chalice'i. tekkis kysimus, kes tema tekste toimetab. nyyd on mul pigem kysimus, kas keegi tema tekste yleyldse toimetab.
võib-olla ei toimetagi, võib-olla lähevad niisama mustalt eetrisse ja lendu ja igale poole mujale. kuigi hea põhimõte on vähemalt yhel teisel inimesel lasta enne yle vaadata.
yks hea veli kysis just eile, mida tähendab luule toimetamine. igasugu asju võib tähendada: vabavärsis värsside nõtkemaks kirjutamine, mahatõmbamine, ymberkorraldamine ja muu kompositsiooni tasandi värk.
aga tundub, et luule toimetamise kultuur on alla käimas, kui luulekogu tiraaž on 300 ja ta on välja antud põlve otsas ehk ise. suur osa eestikeelset luulet praegu trykki ei jõuagi, kuid on põhimõtteliselt kõigile võrgust kättesaadav. seda osa ei toimeta ju ometi keegi.
sestap langebki kriitikale yhtlasi osa toimetajate tegemata tööd. hea kriitika on suuresti tehniline oskus, samuti kui hea toimetajatöö. nagu igasugune kirjatöö ja kunst: kui tehnikat korralikult ei valda, ära tule hyppama yle oskajamate peade.
kriitika on kirjanduse vereringe osa samavõrd kui kirjastused ja kirjutajad.
Mis teleluulesse puutub, siis mul oleks üks pisuke palve: ärge laske luuletajatel oma teoseid ise ette lugeda. Las nemad jäävad oma liistude ehk kirjaliku väljendusvormi juurde. Piinlik ja halb on, kui nad täielikus krambis olles üritavad "vabalt olla" ning siis halba diktsiooni evides ja kohmakalt kaameraga flirtides end lolliks teevad. Veider on veel see, et ehkki nemad ise peaksid oma sõnu kõige paremini tundma, panevad nad A-LA-TI rõhud valedesse kohtadesse.
Las ettelugemine jääb professionaalidele ehk näitlejatele.
Erandeid muidugi on, nagu toosama mainitud Chalice, keda ilmselt on hoopis halb paberilt lugeda, sest tema olek ja esinemine on tema luule lahutamatu põhiosa.
Aga seda räägib muidugi mitte-luulegurmaan, suvaline võhik. Äkki asjatundjate arvates lisab konarlik esitus kirsi tordile, ma ei tea. Aga mind peletab küll võimalikest raamatuostudest eemale.
Niivõrd kui mina kuulnud olen, on teleluule põhiline iva (yldise propaganda kõrval) luuletajaid kui niisugusi dokumenteerida. Aga see on muidugi tõsi, et enamasti mõjub luule kutseliste näitlejate esituses märksa paremini.
Mingi europrogrammi raames võiks leida raha luuletajatele esinemiskoolituseks: kui nad niikuinii igal pool sõna võtavad, kylaraamatukogudes ja poetry slam'ides ja mujal pyyne peal, tehku seda siis hästi.
Mõni oskab kah.
kriitika eeldab et on olemas absoluutne (meist väljaspool seisev) tõde ja väärtusskaalad? see kõik võib olla ju maatriks aga tuli on ikka kõrvetav ja lauanurgad kandilised.
Eeldab või?
kui neil 6 miljardil inimesel oleks igaühel oma maailm, millel ühisosa teistega puudub, siis see oleks 1 kõle ja kummaline maailm.
ei eelda. kriitika võimaldab õilmitseda igasugustel hindamisskaaladel ning arvustajast oleks viisakas mõista anda - otse või kaude -, millist ta tarvitab.
viletsad kriitikud muidugi niukestest asjadest aru ei saa, aga ega neil põlegi tavaliselt midagi muud öelda kui "hea", "halb", "meeldis" või "ei meeldinud". mis on nagu täiega mõttetu.
Kusjuures ei ole. Kui inimene on oma eelistusi piisavalt palju kordi esitlenud, saab juba meeldib-ei-meeldistki yht-teist järeldada. Näiteks nii, et see kriitik on varemgi loll olnud, sestap võiks mahatehtud raamatu vastu huvi tunda.
Uuema aja kriitika peab muidugi oma 1000-2000 tähemärgi sisse mahtuma, mis kah eriti ammendavat analyysi ei luba.
õige kyll, kui üks nimetatud neljast hinnangust ühendada kriitiku nimega, siis on juba informatsiooni kui palju. või vähemasti alust spekulatsioonideks.
uuema aja kriitika on tõesti noateral kõndimine. või nagu entsyklopeediaartikli kirjutamine. mõne võrdlemisi laia valdkonna kokkuvõtte mahutamine 2000 märgi sisse on tõepoolest professionaali väärt kangelastegu. romaaniga on lihtsam.
Post a Comment