Liiv, raamatud ja päevalilled

Asjad ja plaanid koosnevad yhtviisi liivast. Nad pudenevad pihus laiali, valguvad sõrmede vahelt laiali ning tuul kannab minema viimased pudemedki.


***

Viimasel ajal on inimestel taas kombeks kirjadele mitte vastata. Olen neist sammu võrra ees ning ei kirjutagi kirju. Mingid hoopis kolmandad inimesed käivad aeg-ajalt kysimas, kaugel meie kirjavahetus on. Nii kaugel ja samas nii lähedal. Tulevikus.


***

Mõtteid on palju, teostust napib. "Pea haudub mõtteid, sõnad jäävad maha - kuid taevas mõtteid sõnatult ei taha." Shakespeare'ilgi poleks "Hamleti" ideest seda paberile panemata erilist kasu olnud, mis siis vähematest vendadest rääkida.


***

Isegi kui mõtted sõnadesse jõuavad, on see alles pool teed. Siis tuleb sõnad paberile panna ja trykimasinisti kätte anda. Aga trykimasinist tahab syya ja juua, masin õli ja trykivärvi, mõlemad hooldust ja hoolitsust. Sõnaomaniku jaoks tõlgendub see kõik mõistagi rahaks. Ja kust raha tuleb? Pangast?


***

Lõpuks taandub kõik ikkagi sellele, et tuleb rohkem tööd teha. Või siis paremini, kui oled piisavalt nutikas ja oskad sellega läbi ajada. Töötegemiseks tuleb jällegi iseendaga nii palju läbi saada, et enese heaks tööd tegema nõustud. See on see ainumas inimene, keda nii põhjalikult tunned, et iga ta liigutus võib närvidele käia. Tõsi, teised räägivad vahel, et olevat päris meeldiv. Aga mida nemad ka teavad. Või teavad?


***

Arutasime mõne aja eest yhe hea, targa ja toreda inimesega, miks kipume just neid eemale peletama, kes meile lähedal on. Ometigi meeldivad just nemad meile kõige rohkem, sellepärast me nad ju nõnda lähedale lasimegi. Kyllap on viga selles, et kipume uskuma, nagu oleks meie mõtted valjult kuulda: kes lähedal seisab, saab neist ytlematagi aru. Tegelikult keegi neid muidugi ei kuule. Seepärast olekski märksa kavalam mainida ka lähedasele inimesele aeg-ajalt, et ta meile meeldib. Kust ta muidu seda teada saab, myyrilehelt või linnulaulust?


Tuul on kylm, aga vaiksetes paikades on päike juba päris soe. Mis võiks kevadväsimuse vastu parem olla kui kevad ise? Olen ise vist kyll rohkem sygiseinimene. Aga mõistan ka neid, kes näo yha päikese poole pööravad. Võib-olla on mõnes sellises rohkem tarkust, ta oskab olla varvastega maas ja juustega päikeses. Mõtle vaid, kui pikk ta selleks olema peab! Võib-olla muudab ka päike ta aina paremaks. Või siis oli ta juba enne tark ja hea ning päike on ainult tagajärg. Tegelikult pöörab hoopis päike nägu tema poole.

Neid päevalilli ei või iial teada.