Ajakirjanduskyynik

Vaatasin öösel toredat filmi kangelaslikust ajakirjanikust ja sympaatsest kaabakast. Filmi nimi on "Frost/Nixon", ajakirjanik on David Frost ja kaabakas muidugi USA ekspresident Richard Nixon.

Hea film. Mõjus. Pärast seda tundus hetkeks, et tahakski sellist mõnusat vana kooli ajakirjandust teha, olla heroiline ja puha. Teha põhjalikku taustatööd, kysitleda salakavalaid poliitikuid ning kiskuda tõde päevavalgele. Töötada avalikkuse ja ajaloolise tõe huvides. Võidelda isamaa ning demokraatia eest, suitsev mikrofon peos.

Tunne läks muidugi ajapikku yle. Eks ta lähebki. Omal ajal võidi Frosti "tšekiraamatužurnalismis" syydistada, nyydseks on tegemist aga lihtsalt anakronismiga. Sellistesse asjadesse tõsimeelselt uskudes oleks väga ebamugav elada.


***

Tunaeile oli mul yks telefonikõne, mille käigus sai kolmveerand tundi mõtiskletud moodsa ajakirjanduse toimimise yle. Miks ja kuidas toimivad me uuriva ajakirjanduse riismed, näiteks.

Põhiline meetod tundub praeguseks olevat marutõbi. Yks sõber nentis kord, et temast pole seda õiget hagijat. Ta vaatab ikka, et näe, marutõbine ja kargab otse kõrri. Mitte seda, et intuitsioon oli õige. Teisest kyljest - mis saab siis, kui intuitsioon eksib?

Suurem jagu uuriva ajakirjanduse prygikaladest keskendubki taustas tuhnimise ning analyysi asemel ryndamisele ja kuumade paberite otsimisele. Eelduseks võetakse, et kõikjal toimub midagi kahtlast, tuleb vaid selle kohta tõendid välja nuhkida. Kõik salatsevad ja plaanitsevad, olgu nad siis ärimehed, poliitikud või kulturnikud - vastavalt väljaande ning kirjutaja ampluaale.

Nii kujuneb ajakirjaniku peas kaunikesti lihtsakoeline ilmapilt. Yks mu kunagine kolleeg yllatas mind oma siira usuga, et kogu maailm jaguneb Kesk- ja Reformierakonnaks. Sotsiaal- ja poliitilise filosoofia, majandusteaduslike teooriate ja praktiliste lahenduste kogu mitmekesisus taandub lihtsale valikule: Kesk või Reform. Ei ole anarhismi, sotsialismi, liberalismi või libertaarlust. Ei ole merkantilismi, turufundamentalismi, islamipangandust ega ökofašismi. Kesk või Reform. Miks need kaks Euroopas yks erakond on, ei hakanud ta ilmselt yldse seletamagi.

Teisalt on sellisel inimesel elule väikesed nõudmised, talle on ylimalt lihtne rõõmu teha. Yks noor ajakirjanik õhkas kord, pilgus magus igatsus ja meelad unelmad: "Oh, kui kord EYSi listi saaks!" - "Hmh," myhatasin kyyniliselt ja vaatasin sygavamale napsiklaasi. "Olen olnud. Ei ole seal midagi huvitavat. Kes vahetaks õllekassa valvekorra neljapäevast laupäeva vastu, kes tuleb vilistlase synnipäevale ning millal me Ugalasse jooma läheme. Organisatoorsed kysimused." Aga mis mõtet on olla maailmavalitsemise ambitsioonidega kuritegelikus organisatsioonis, kui sa päeval ja ööl vandenõusid ei sepitse?

Loomulikult on meil ka häid uurivaid ajakirjanikke. Mitte eriti palju, ent on. Mõnes mõttes on see psyhholoogiline sättumus või sõltuvus, millest inimene ei vabane ka siis, kui ise mõistusega aru saab, et moodsa ajakirjanduse klikipõhises ärimudelis on uuriv ajakirjandus suuresti ressursiraisk. Eks vanemad uurijad säilitavadki oma terve mõistuse ja inimliku palge, tegeldes vahepeal muude asjadega. Kes kirjutab ilukirjanduslikke või satiirilisi jutukesi, kes teeb portreid lihtsatest ja toredatest inimestest.

Mõni noorem võitlejahing tuleb aeg-ajalt kyll peale, et õigluse ja vabaduse eest sõdida, aga yksipäini sellega tegeldes põleb inime kiiresti läbi. Loodetavasti leiavad andekamad endale vahelduseks siiski mõne leebema hobi - oleks kahju, kui uuriv ajakirjandus kymne-kahekymne aasta pärast täielikult kaoks. Eks ma olen ka vanaaegne inimene ning kuigi ma enda idealismijäänustele peamiselt mujal väljundi leian, soojendab mu sydant mõte, et keegi kuskil seda igaveses kaotusseisus ristisõda peab. Kõik me armastame retoorikat, mis teha.