Inimesed on olulised. Aga?

Maailmale ei meeldi, kui ma tööd teen.

Igal õhtul, kui ma laua taga istun ning olen kõik lõbustused arvutis välja lülitanud, saadab maailm kellegi minu juurde. Vahel on see keegi, kel on väga halb ja valus ja kes tahaks sellest rääkida. Vahel on see keegi, kes tunneb end hirmsal kombel üksi ning vajab lihtsalt seltskonda - tunnet, et kõik pole teda maha jätnud. Vahel on see keegi, kellest mul on suur rõõm ja keda näeb muidu haruharva. Vahel on see sõber, kes tuleb ja kysib, kas ta võiks teel punktist A punkti B paar tunnikest minu juures veeta ning juttu vesta.

Ma saan inimeste muredest ja vajadustest täitsa hästi aru. Inimesi tuleb aidata. Ja oma lähedasi ei tohi eemale peletada. Aga nyyd on see kõik kuidagi... kontsentreeritud.

Vahel on kuu aega niimoodi mööda läinud, et ma kedagi ei näe. Käin ainult tööl koosolekutel, tund aega nädalas. No ja mõnikord poes. Praegu, kui mul oleks hädasti tarvis meeletult tööd rabada, on ka kõigil teistel mind vaja - mitte yksnes tööl.

Ma ei tea päris hästi, mida teha. Yritan kuidagi kitsa tara otsas tasakaalu hoida, loobudes kõigest võimalikust ja pyydes sellega siiski mitte kellelegi liiga teha. Ent vahel on tunne, et enam ei jaksa. Ning kui ma seda tööd kibekähku valmis ei saa, järgneb tõepoolest ysna kiiresti krahh.

Nojah. Selle jutuga siin teen ma jälle mitmele heale inimesele haiget.
Ma tean, mida te tunnete.