Jännis huvitava inimesega

Mida teha siis, kui intervjueeritavat on lihtsalt liiga palju?

Muidugi tahaks ma oma tosina kidura kysimusega näidata inimese tööd ja tööandjat, kuid teda ennast ikkagi ka. Mõne poleks justkui muret, mahub kenasti ära ning ruumi lejääb ylegi. Aga mis saab siis, kui inimene jõuab kõike ja veel rohkem?

Yhel hetkel tuleb kysimused purki panna ja ära saata. Ainult et iga järgneva pooltunniga koguneb pähe halle karvu, sest kysima oleks pidanud hoopis teisi asju ning hoopis teisiti. Ta on ju teinud veel seda ja seda ja tolle asja olud on hoopis naasugused ja kogu "A või B?" kysimus oleks kolmanda nurga alt palju põnevam...

Paberil on piirid. Isegi veebil on piirid: minu toimetamisvõime piirid, lugeja lugemisvõime piirid, ylemuste tähelepanuvõime piirid. Kysimuste ettevalmistamisel on ajapiirid, nende esitamisel on sisupiirid - yhel hetkel kaob ära teema, teisel hetkel on oht muutuda intervjueeritava jaoks ebamugavaks. Vaatamata mu vastumeelsusele nende suhtes möönan: piirid peavad olema, päris ilma ei saa.

Aga inimesel piire ei ole. Mõni ongi liiga huvitav, et temast kirjutada.


***

päikesega koos tõuseb
päikesega koos ei looju
sellest ytlen
ei oska ytelda