Koomuskite kõlbmatusest

Ekspress pani mõne aja eest kokku midagi mardiooperlikku, sidudes "Jesus Christ Superstar'ist", "Ooperifantoomist" ja vististi veel paarist muusikalist pärit laulud isekirjutatud syžeega Edgarist ja Jyrist. Yks vaimustavamaid kommentaare tuututas, et selline muusika olevat igasuguse kunstilise väärtuseta.

Veidi varem lugesin yhest esteetikakoryfeest, kelle väitel ei saaavat koomikseid mingil juhul kunstiks pidada. Lõppude lõpuks on koomiks ju, vabandage väga, koomiks. Mitte kunst.

Täna komistasin yhe Neil Gaimani tsitaadi otsa, mida olen ka varem kohanud, aga mis kirjeldatud juhtumitega kenasti haakub.

Arvestades, et art spiegelmani "Maus" võitis 1992. aastal Pulitzeri preemia ning on, kui kummaline see ka poleks, koomiksiraamat holokaustist, arvan ma, et see vaidlus lõppes 16 aastat tagasi. (Dave Simi peagi ilmuv "Secret Project" on holokausti teemal ning see on üks emotsionaalselt mõjusamaid asju, mida ma koomiksi kujul lugenud olen.) Ma arvan, et iga väide, mille järgi koomiks (või raadio või film või muusikal või romaan või lisage siia oma lammikmeedium) trivialiseerib juba loomu poolest oma sisu, on rumal, lyhinägelik, tuhm, laisk ja vale. Sa võid ytelda: "See on halb koomiks." Sa ei saa ytelda: "See on halb, sest see on koomiks."

***

Yhtlasi tervitan siinkohal kõiki ullikesi, kes aeg-ajalt Wikipedias holokaustirevisionismi propageerimas käivad. Mitte, et ma ei leiaks, et mõnes asjas eri võiks kahelda. Laske käia, minugi poolest. Aga miskipärast on vaateid, mis on statistiliselt võttes pöördvõrdelises korrelatsioonis kirjaoskusega.