Pidupäev ja ajalugu

Ajalugu ei taha jääda ajalooks. Askeldasin köögis ja ymisesin vaikselt midagi temaatilist. Järsku jõudis pärale, et see ei olegi hymn. Või, noh, on kyll, aga...

Nyyd huuga, tehas, vili, nurmel vooga,
sirp, lõika, alasile, haamer, löö...

Kuidas mina siis riigi synnipäeva tähistasin?

* Tassisin mööblit ringiratast mööda tuba. St, mina tassisin alla poole mööblist, suurema osa ajast veetsin köögis. Tassis tugevam ja targem, kes mu ebarealistlikke plaane aeg-ajalt maa peale kutsus. Näiteks väites, et väike asi ei mahu alati suure kohale, et toa ainsat akent kinni ehitada ei ole väga arukas ning kaht lauda yksteise otsa laduda samuti mitte.

* Yhendasin lahti kõik arvutijuhtmed ning panin kogu komplekti väiksema tolmuhulgaga kaetult kokku tagasi. Selle käigus jäi yle yks toitejuhe. Kõik paistab siiski töötavat, nii et ilmselt sai varem elektrit yksseade, mis seda tegelikult ei vajanudki. Viimast elektriarvet meenutades on see igati tore uudis.

* Võtsin koost yrgvana ja puiseks kleepunud klaviatuuri, puhastasin selle ära ja panin kokku tagasi. Selle käigus lõhkusin ära yhe jupstyki, mis hoidis tyhikuklahvi tasakaalus. Nyyd on paha kirjutada. Uut klaverit kah osta ei raatsi, vana on veel täiesti kõlbulik. Sõrmed on kyll klahvidepesemisest hellad. Ma ei mäletanudki, et neil nii palju vastikuid teravaid nurki on.

* Laiendasin Farmville'is kanalat. Minu arust väga truualamlik tegu. Eesti virtuaallinnutööstus edeneb myhinaga, kriist väljudes saab sellest meie majanduskasvu mootor.

* Tegin rahvuslikku tomatiplögalist riisirooga sojakastme, tundmatut päritolu hakkliha ja rohelise pipraga. Kesk-Aasia pilaffidega pole sel midagi pistmist, ju ta eesti rahvusköök olema peab. Maitses igatahes hästi.

* Otsustasin, et kui ihnsus must jagu ei saa, tellin Päevalehe uue raamatusarja "Eesti mälu". Ega raamatuid muidugi kuhugi panna ei ole, ent mitut sealt tahaks kindlasti lugeda. Raamatukogu hooleks jäetud raamatuteni ma tavaliselt ei jõua, ise koju tulev kirjandus sööb nende eest aja ära.

* Jätsin tegemata kõik targad ja vajalikud asjad, sest kell on juba pool yks ja millalgi peab inimene ometi magama. Mitte ainult inimene, aga mina ka.

Kunagi, kui olen vähem unine, kirjutan ajakirjandusest: miks ta meil sihuke kipakas on ja kuidas loodetavasti parem saaks. Filmikriitikast, etnofuturismist ja rahvuslikust leppimisest. Kui millalgi piisavalt pahur olen, võib-olla isegi Lauri Vahtre mitte väga arukast sõnavõtust... ehkki kyllap oleks parem, kui keegi seda rohkem ei mainiks. Kui iga väike rumalus kiiresti ajalooks muuta, ehk saab kord ajalooks ka lollus tervikuna?

Vaevalt kyll.