Kes, kuidas ja miks maksab ajakirjanduse eest?

Mu väga vana tuttav ja omaaegne sõber Mart Raudsaar andis hiljuti EPLile intervjuu. Mõne asjaga seal olen ma nõus, mõnega ei ole. Oleks tyytu algtekstist juppe välja hakkida, nii et riputan siia yksnes vastuväited ja nurinad.


***

1. Kui keegi tahab saada ajakirjanikuks või olla ajakirjanik, ei tähenda see sugugi, et ta peaks nõudma interneti maksustamist. Siin puudub põhjuslik seos. Samahästi võiks nõuda, et arstitudengiks ei tohi lasta kedagi, kes ei soovi riikliku tervishoiusysteemi kaotamist.

See, mida me tajume enesestmõistetavana, ei ole alati nii olnud. Mida aeg edasi, seda enamale me usume inimesel õigust olevat.

Aluseks on bioloogiline miinimum: inimene vajab eluks vett, õhku, toitu ja seda, et teda maha ei löödaks. Edasine sõltub yhiskonnast. Alles ysna hiljuti polnud sugugi elementaarne, et haige inimene peaks saama igal juhul arstiabi. Ka arenenud riikides pole see tänini sugugi kindel; USAs alles kavatsetakse riiklikku tervishoidu looma hakata, kõik muu on tyhi retoorika.

Kui yhiskond jõuab selleni, et ta suudaks suuremate probleemideta igayhele internetti lubada, suurele hulgale inimestest on see yhiskonnas funktsioneerimiseks hädavajalik ning netita inimestel pole teistega võrdseid võimalusi, võib selle tõepoolest inimõiguseks kuulutada. Siin võiks käänata jutu kyberpungile ja futuroloogiale, aga selle jätan ma mõneks teiseks korraks.


2. Ajakirjanike palga ja lehelugejate maksustamise vahel puudub samuti seos. Ei ole mingit põhjust, miks peaks ajakirjandust rahastama just nimelt lugejad - ja ehkki nad võivad, on sellekski mitu ysna erinevat meetodit.

Kui jätta kõrvale Acta Diurna, mil pole praeguse meediatraditsiooniga mingit pistmist, siis moodne ajakirjandus syndis hetkel, mil välismaalt tulevatest uudistest hakkas huvituma laiem publik. Loomulikult oli selle eelduseks kirjaoskuse levik, ent ka kõikvõimalikud muud faktorid. Reformatsioon ja sellega seonduvad sõjad panid inimesed ilmaasjadest laiemalt huvituma - tavainimene pole maailmast kunagi kuigivõrd rohkem huvitatud olnud kui praegu, tal peab selleks ajend olema. 30aastane sõda saigi selleks ajendiks, sest selle konflikti mõju tundsid omal nahal kõik yhiskonnakihid ka nendes Euroopa osades, kus sõjategevust parasjagu ei käinud.

Nii hakkasidki levima tänavail myydavad lendlehed - meie mõistes oli see yksikmyygi algus. Eks samaviisi levitati varemgi laule ja pamflette, ent uudisväärtusele vaatamata polnud need siiski uudised.

Kui lehed muutusid regulaarse(ma)teks, võisid tekkida ka tellijad. Yksikmyygiga võrreldes on see juba uus ärimudel, mis varasemat kyll välja ei suretanud, vaid jäi sellega kõrvuti tarvitusele.

Sama juhtus kolmanda leiutise, reklaamiga. Kolme finantseerimisskeemi vahekord on aja jooksul usinasti yhe või teise kasuks kõikunud; neljandana lisanduvad kõikvõimalikud otsetoetused, näiteks kohalike või riigivõimude häälekandjate, vahel aga ka nišilehtede puhul (Eesti näiteks sobib siinkohal Sirp).

Kui kriisid välja arvata, on viimasel sajal aastal olnud ajakirjanduse ärimudeliks mitte uudiste myyk lugejaile, vaid lugejate myyk reklaamiandjatele. Ega kalamees ussikesi seepärast kaeva, et ta neid ise sööks; teda huvitavad kalad. Nii on saanud võimalikuks ka n-ö tasuta lehed, milletaolisi meilgi mõned on või olnud on.

Ajakirjanduse ärimudel on ajaloo jooksul korduvalt muutunud. Miks ei võiks see muutuda ka edaspidi? Tasuta lõunaid ei ole, ent lõuna eest saab maksta ysna mitmel moel.


3. Ajakirjanduse kvaliteet sõltub rahast, kuid mitte jäigalt. Aegade jooksul on ilmunud silmapaistvaid ning mõjukaid lehti, mille tegijad ja kaastöölised ei ole palka saanud; veel rohkem on selliseid n-ö kodanikuajakirjanduses.

Tõsi, niisuguste väljaannete tööd piirab oluliselt tegijate vajadus millestki söönuks saada. Ent sellekski on mitmesuguseid võimalusi. Lehte võib teha annetuste toel. (Tean, olen teinud.) Lehte võib teha palgatöö kõrvalt, ka ise peale makstes. (Olen jällegi teinud.) Tänapäeval ei pruugi uudistetootmise kulud olla sugugi nii suured, et puhtast idealismist lehetegemine kellelgi yle jõu käiks; seda piirab eelkõige tegijate endi väsimine.

Samas tehakse palgata lehti eelkõige idealismi toel. Ja kui jätta kõrvale need vähesed korrad, mil kedagi uuriva ajakirjanduse eest preemiatega autasutatakse, on enamik ajakirjanikke praeguses Eestis siiski ysna praktilise surve all: kui inimesed tahavad kollasemaid lehti, siis peavad ajakirjanikuid neid ka tegema. Head ajakirjandust tehaksegi aina rohkem idealismist; lugejad võivad ju väita, et nad soovivad paremaid lehti, ent kui nende ostukäitumist jälgida, ei oskaks seda kyll iial arvata.

Aga kui ajakirjanik toodab päevas kymme lööva pealkirjaga pseudouudist, et õhtul vabast ajast kirjutada yks korralik analyys, millest ei huvitu kuigi paljud, miks ei võiks ta seda teha ykskõik millise muu töö, näiteks puust tulpide treimise või kingaparandamise kõrvalt? Hea töö eest talle ju niikuinii ei maksta. Vähemalt võib ta siis olla kindel, et ei ole päeva jooksul teinud midagi, mille pärast sõprade või kolleegide ees piinlik oleks.


4. iPadi-laadsete monstrumite seksikus on sygaval vaataja silmades. Mind näiteks ei võlu nad kopika eestki. Miks peaksin ma lehe või raamatu lugemiseks tassima kaasas veel yht vidinat, kui neid saab lugeda ka telefonist? Kodus on mul aga arvuti, millel on suur ja korralik ekraan.

Eriti jabur on muidugi väide, et iPadi tuleb leht "hommikul kiiresti kohale". Kas arvutisse tuleb aeglasemalt? Ja miks ma peaksin yldse päevauudiste lugemiseks järgmise hommikuni ootama?


***

Ma arvan, et ajakirjandus muutub. Loodetavasti teeb ta seda veel kaua.

Kuidas täpselt ta muutub, mina ei tea. Loodan ainult, et kuskil uute ärimudelite varjus on koht ka sellisele ajakirjandusele, mis mulle meeldib: põhjalik, täpne, analyysiv, konkreetne ja nauditava stiiliga. Viimasel ajal kohtan seda kyll harva, kuid mõnikord siiski. Enamasti väljaspool Eestit.