Kuidas minust Allikas tehti

Kui maikuine Looming välja tuli, juhiti mu tähelepanu sellele, et ma olevat seal väikestviisi sees. Mõni päev tagasi jõudis ajakiri pärast eksirännakuid minu kätte. Olingi, ehkki pisut ootamatul kujul.

Lauri Sommer kirjutab seal teemal "Mina ja Jim" (Ollinovski), nii nagu ta on varem kirjutanud "Mina ja Uku", "Mina ja Nick", "Mina ja Hilana"... Ikka samas tähtsuse järjekorras, sama sisukalt ja autoritundlikult. Nojah.

Muuhulgas tassis kass tuppa ka minu pisikese arvustuse Ollinovski viimasele kogule Raamatumaailmas. Kena keik, aga mis pagana pärast ta autori Oop Allikaks ristis? Raamatumaailmas mingit sellist lollust ju ei ole (vt joonis 1).

Joonis 1.

Pärast pisukest võrgutuustimist õnnestus saladus lahendada. Pilgrimi kodulehel on nimelt kokkuvõte kõigist retsensioonidest. Tõsi, seal me ka niisugust veidrat nime ei näe, ent jõuame siiski tõele lähemale (vt joonis 2).

Joonis 2.

Et mosaiik kokku panna, tuleb minna tagasi meie sõbra Google'i juurde. Sisestame võtmesõnad ja mis meile vastu vaatab?

Joonis 3.

Tõsi - selleks, et niimoodi nime tuletada, peab ikka eriline anne olema. Sama loogika alusel võiks kodanikku ennast edaspidi kutsuda "Lauri Sommer-Lendurist" - need on ju Loomingu lehekylje esimesed sõnad, mis seal rohkem mõtelda.

Ah, tyhja kah. Vanasõnagi meenutab yht demograafilist gruppi, kelle esindajatele pyhakojas ihunuhtlust jagatakse. Kui Laurit mõnikord kirikus näete, andke minu poolt ka.