Raudteejaamahala ja asjapulkade needmine

Tahan tõsta oma hääle taeva poole ja kaevata eestimaise raudtee peale. Tahan näidata näpuga ja viibutada seda etteheitvalt Elektriraudtee, Eesti Raudtee, Tallinna linna ja kõigi nende tolguste suunas, kes Balti jaama eluolu korraldavad.

Tahan nutta, halada, viriseda ja unnata. Ja undangi. Oma blogi, teen, mis tahan. Põhjust on pealegi kyllaga.

Jõuan mina lõõtsutades kell 19.14 jaama, et minna 19.15 väljuva rongi peale. Ja mida ma näen? Mitte midagi ei näe. Rongi ei ole. On ainult silt, et 19.15 rong väljub 20.40. Aitäh teile, head inimesed! Poolteist tundi potist alla lastud, just nagu oleks Ylemiste vanake kylas käinud.

Linn, riik ja raudtee pidevalt vahetuvad ylemused on teadupärast andnud Balti jaama parmude ja prykkarite kätte, kes tunnevad ennast seal õnnelikult ja vabalt, nii nagu pärisperemehed muiste. Kui mul on käed kompse täis, ei trygi ma kahe saaki sorteeriva pudelikorjaja vahele pingile, et seal lapakas lahti lyya ja mõnd sajast pooleliolevast tööst jätkata. Otsin parem mõne söögikoha.

Ainult et millise söögikoha? Isegi õllekad hakkavad siinkandis välja surema. Enamik asutusi on laupäeva õhtul kella seitsmeks juba kinni, jaamahoone niisamuti. Eesti Vabariigi värav, mu eesel. Tõsi, ega teised väravad paremad ole, kui korraks Tallinna sadama ja lennujaama peale mõelda. Aga yhte urkasse lõksusattunut teiste urgaste olemasolu ei lohuta.

Põhiline katusealune on siinmail ööpäevaringne tšeburekibaar. Nõukogude nostalgia nautimiseks on see muidugi suurepärane koht ja tšeburekid on seal head. Eks ma seal jupi aega istusingi, yhes kõrvallauas diplomaadikohvriga härrasmees ja teises klõbiseva kilekotiga kodutu. Tšebureki ees on kõik võrdsed!

Pisut enne kaheksat tuli telefonikõne peale meelde, et vajan yht asja, mis võib hea õnne korral R-kioskis isegi myygil olla. Ega need ka kuigi kaua lahti ole. Kiirustasin välja... ja nägin lahkuvat rongi, tablool kiri: 18.00 rong väljub 19.53. Mina oma napi aruga oleksin oodanud, et kui yks rong ära jääb, näidatakse tahvlil järgmist, mitte ylejärgmist. Aga mõistab siis minusugune madala loomu ja napi aruga tolkam Elektriraudtee tähtsate asjapulkade hingeelu ning kõrgelennulisi arutluskäike.

Pärast mõningaid otsinguid avastasin yhe kohviku, mis siiski lahti oli: kirjaoskamatute omanike Shnelli hotelli all peitus hämar, yhegi hingeliseta saalike. Tõsi, laudu katab praht ja minevanädalaste nõude jäljed, ent vähemalt ei haise. Nii et siin ma nyyd siis istun ja mõtisklen, mis vägevad rongiisandad minuga järgmiseks ette võtavad. Kes seda ette ikka arvata oskab.

Kurat neid kõiki võtku, ausõna. Susi kakagu nende silgukarpi, nagu vanasti soovitati. Ja tehku seda kohe mõnuga.