Zen ja byrokraatiakunst

Sa kurdad, et pead pyhendama aega ja energiat paberimajandusele.


Inimesed kalduvad mõtlema: "See oli raske, järelikult on asi seda väärt." Pingutus, mille sa mingile ettevõtmisele kulutad, kinnitab sulle selle tähtsust. Kui inimesed peaksid kõndima abielutunnistuse järele kolmsada kilomeetrit, ei hakkaks nad ealeski lahutama.


***

Sind häirib, et su paberid tunduvad olevat tähtsamad kui sa ise.

Hoia sellest tundest kinni. Sukeldu sellesse ja vaata ringi. Sa näed, et paberid on vaid illusioon, kuid seda on kõik asjad, sealhulgas su viha ja sa ise - see kõik on yksnes näivus, su meele kujutlused. Kas tajud nyyd maailma tõelist olemust?


***

Sa pead veetma mõttetult palju aega järjekordades.

Sel viisil õpetab elu sulle kannatlikkust. Pyhenda kogu see aeg harjutustele, mõtlusele ja enese uurimisele, ning peagi mööduvad aastad märkamatult, nagu lööks liblikas korraks tiivaga. Pea kalliks vaikust kabinetiuste taga.


***

Sa oled solvunud, sest keegi karjus su peale.

See solvab sind ainult siis, kui sa otsustad, et see peaks sind solvama. Laps karjub, sest tal on valus ja ta tunneb end yksikuna. Inimesed karjuvad su peale samal põhjusel. Naerata neile, julgusta neid, aita neid. Ole nendega õrn.


***

Sa tegid oma töö ära nii kiiresti kui suutsid - ning said tasuks ainult veel rohkem tööd.

Hinda oma tööd, võta selle tarbeks aega. Uuri seda hoolikalt, nagu vaatleksid kalliskivi või haruldast orhideed. Mida rohkem aega sa sellega veedad, seda tähtsamaks su töö muutub. Ta on nagu laps, kes muutub endast teadlikuks. Ära kiirusta teda yles kasvama ja sinust lahkuma.


***

Raske töökoorma eest makstakse sulle liiga vähe.

Aga kas sa töötad tõesti ainult raha pärast? Kui jah, miks sa seda tööd yldse teed? Kasulikku asju tuleks teha rahast sõltumata, kasutuid pole yldse mõtet teha. Kas ei peaks sa tegema hoopis midagi mõistlikku, näiteks kypsetama leiba või kirjutama luuletusi?


***

Su töökaaslased veedavad päevad lobisedes, kuni sina kogu töö ära teed.

Kas sa ei peaks neilt õppima? Kõike tõsiselt võttes ei saa sa asjast kuigi hästi aru. Maailmas on väga vähe tõsiseid asju: kirurgi otsus, kas lõigata sygavamalt; sõduri otsus, kas tuleks tulistada. Need asjad otsustavad kellegi elu yle siin ja nyyd, vahetult. Kirjutuslaua taga ei tehta kunagi midagi tõsist.


***

Su töövahendid on töö jaoks kõlbmatud, sult tahetakse võimatut. Sa veedad pikki päevi, tehes asju, mis lõpuks ära visatakse.

Nii möödub meie elu: me ei saa teha midagi jäävat. Kõik me teod on liivast ning lõpuks kannab tuul selle laiali. Ykski koloss ei kesta igavesti. Pole tähtis, kas sa vastad kõrgetele nõudmistele või lõpetad kõik projektid õigeks ajaks. Oluline on protsess, mitte tulemus; sinu kõige tähtsam saavutus on su enda pyhendumus.


***

Sinult nõutakse, et sa õpiksid tundma iga vähimatki reeglit ning peaksid sellest täht-tähelt kinni, ehkki asja mõte niimoodi kaotsi läheb.

Tee seda. Pole oluline, millest sa mõtiskled; kui seda piisavalt kaua uurid, näed liivateras lahtirulluvaid maailmu. Pööra tähelepanu väiksele kirjale, kao mikroskoopilistesse yksikasjadesse. Väikesed asjad on sama tähelepanuväärsed kui suured, sest kogu maailma struktuuri aluseks on imeline kooskõla, mis laseb neil kõigil koos eksisteerida. Pisikesed asjad kõnelevad sulle hiiglaslikest.


***

Kõik dokumendid on pikad ja tyytud, sind väsitab nende sõnaohtrus.

On kerge teha vahet yhel sõnal ja kahel, yhel tilgal ja kolmel. Ent tuhandest sõnast saab jõgi, just nagu korrataks yhtainsat sõna tuhat korda. Sa ei yrita jõge ära juua, vaid kuulad, kuidas see mööda voolab, täites su sydame rõõmuga, imetled selle pinnal sillerdavat päikesepaistet. Jõel ei ole tähendust, see lihtsalt on.


Tõlgitud raamatust "Zen and the Art of Bureaucracy".