Koer kirikus ja siga elutoas

Aastaid tagasi nentis yks mu sõber: "Tartu toomkiriku yhes nurgas s...b koer, teises aga peab ylikooli kogudus jumalateenistust. Ainult luterlased saavad millegi niisugusega hakkama."

Viimasel ajal on mul endal mõnel pool sarnane tunne olnud. Mõistagi hoopis teistsuguses kontekstis - ma ei ole kuigi religioosne ning igatahes mitte kristlane. Kuid kahtlemata saab midagi niisugust tekkida yksnes juhul, kui jutt on millestki sinu jaoks olulisest.


***

Olen ylikooli hingekirjas olnud nyydseks pea kaks aastakymmet, kui väiksemaid pause mitte arvestada. Olen kuulanud loenguid vähemalt neljas teaduskonnas, mõnd eri õppejõudude esituses isegi kolm korda. Selle aja jooksul olen näinud nii mõndagi: ysna erineval tasemel õppejõude ning ka yliõpilasi. Aga see pilt, mis praegu avaneb, mulle kyll rõõmu ei tee.

Kahtlemata ei ole mina oma ihusilmaga näinud ylikooli kuldset õnnepõlve ning vaevalt seda iial olnudki on. Alati on leidunud õppejõude, kes astuvad auditooriumi ette ning hakkavad uimaselt inisedes õpikuteksti kordama. Alati on leidunud ka yliõpilasi, kes ei oska korralikult yhtki keelt ning on võimetud koostama pikemat kui kolmesõnalist mõttekat lauset, rääkimata selle mõistmisest. Ainult et miskipärast näib mulle, et neid polnud varem nii palju.

Ega sest olekski suurt häda, kui aeg-ajalt ei oleks nõutud, et niisuguse seltskonnaga tuleb seminaris diskussiooni arendada. No mida sa räägid Delfi kommentaatoriga, kes kirjavigadest kubisevas tekstis demonstreerib enda teadmatust ajaloost, poliitikast, kultuurist ning käsiteldavast teemast? Aga kui õppejõul ei teki kysimust, kuidas säherdune monstrum keskkoolist välja lubati, rääkimata ylikooli vastuvõtmisest, mis siis minagi kobisen. Mina kvaliteedi nimel võitlemise eest palka ei saa, egas ma haridusminister ole.

Tõsi, motivatsioon oma aega sellele kõigele kulutada langeb muidugi nullini. Pyyan yldiselt ikka valida seltskonda, milles liigun - mulle meeldib, kui see mõjub arendavalt, mitte ei tekita mõnusat yleolekutunnet. Nyyd pean paraku nentima, et isegi sõpradega koos joomine inspireerib mind intellektuaalselt enam kui mõni loeng või seminar. Loodetavasti jätkub mul kõigest hoolimata kannatust see õnnetu ylikoolikujuline toode ometi ära lõpetada, et võiksin seejärel nelja tuule poole kaduda. Enda äkilist iseloomu tundes pole ma ses kahjuks enam sugugi kindel.


***

Mõni päev tagasi avastasin, et eesti Vikipeediasse on siginenud uus kaastööline. Paraku koosneb uue tegelase väärtuslik ja hoolas panus peamiselt seosetust lalinast ja huilatustest tihedalt seotud teemaderingis varakeskajast ja hetiitidest taoistliku alkeemia ning pseudoteaduslike majandusteooriateni. Loomulikult puuduvad selles nii mõte, viited kui ka õigekiri.

Mul pole midagi yhegi teema käsitlemise vastu Vikipeedias, kuid see peaks toimuma entsyklopeediaartikli vormis. Ka õigekirjatus pole otseselt probleem: mu sõprade seas on dysgraafe, kuid nende teksti on võimalik parandada. Nad on nimelt vaimselt terved, nende kirjatööd ei sarnane kadunud Ylo Kiple omadele: "Maailma võimu tõde, prii tuba, yksindus ja selts."

Yks grafomaan jõuab toota päevas rohkem teksti kui mitu toimetajat nädalaga parandavad. See tähendab ent, et needsinased toimetajad ei tee midagi muud kasulikku. Läbu jääb internetti aastateks.

Tihtipeale tuleb mul diskuteerida inimestega, kelle arvates Vikipeedia ongi yks mõttetu saastahunnik: seal pole ju selget autorsust, retsenseerimist ega ranget kaastöötajate valikut. Päris nii see kõik tegelikult ei ole, ent toimuva taustal on aina raskem vastaspoolt veenda. Ega ma ise ka varsti enam usu.

Kui yhes nurgas reostab keegi, kes vajaks tegelikult hoopis arstiabi, ei näe ma mingit mõtet teises nurgas viiteid, õigekirja ja stiili toimetada. Kogu see töö mattub usinate hullude märatsemisse, kelle jaoks minu töölaud on yksnes kemmergusein, kuhu saab vabalt sodida. Milleks siis niigi nappi aega raisata?


***

Nagu korduvalt yteldud (ja mõned inimesed iialgi vist ei mõista), huvitavad mind mitte yksikjuhtumid, vaid yldistused. Ma näen siin märksa laiemat kysimust kui yks permanentse reformi käigus ära solgitud provintsiylikool või veebientsyklopeedia perifeerse haru personaliprobleemid. Oluline kysimus on hoopis see, kuidas peaks sedalaadi olukordades inimestega käituma.

Jah, enamasti olen minagi leebe ja inimsõbraliku lähenemise poolt. Aga mitte alati. Kõik kohad maailmas ei ole hooldekodud, kus iga inimest tuleb avasyli vastu võtta. Kui kuskil tahetakse midagi konkreetset saavutada, tuleb leppida paratamatusega, et kõik inimesed sinna ei sobi. Leebelt võib ka kyynarnukist kinni võtta ja uksest välja talutada.

Jah, muidugi on see kohutavalt julm ja jõhker. Ent nunnutamine ei ole tegelikult inimsõbralik. Tyhja sellest, et kõigi võrdseks kuulutamisel lahkuvad esimestena need, kes ka mujal hakkama saavad - nemad võivad enda eest ise hoolitseda. Kuid ka need õnnetukesed, kelle tõttu latt muru kõrgusele lastakse, tajuvad varem või hiljem ebamugavust. Ega siga ennast elutoas tegelikult hästi tunne, õues on parem ja kodusem.

Kahtlemata leidub ka teisi seisukohti: õilsamaid ja ilusamaid, kultuursemaid ja viisakamaid. See siin on minu oma.