Suitsukanajalajäljed kultuurirahva hinges

Sel ajal, kui teised lõunal käisid, lugesin mina värsket Vikerkaart, Kalev Kesküla erinumbrit. Oma kolm või neli autorit järjest meenutasid "Elu sumedusest" peamiselt seda, kuidas kultuuritoimetajad istusid Kalamaja rannas ning olid õllekõrvased suitsukanajalad toetanud värskele Sirbile. Ju need kanajalad meie kultuurirahvale hinge peale käivad.

Mulle ka. Mõtlesin - mis mõtlesin, tundsin! -, kuidas tahaks õlut ja suitsukana. Yksvahe olid kõik turud neid Meerikamaiste kaheksa- või kymnekoivaliste kanade suitsujäsemeid täis, Bushi koibadeks hyyti. Tõsi, toona sai neid ikka rohkem veini kõrvale järatud - õilis Monastõrskaja Izba, mille väärtusi Keskülagi korra avalikult kaitses, kui järjekordne kodanlasest veiniaadlik tudengite lemmikjooki põlastama kippus. Rahvasuu hädaldas, et kanad olla steroididest pungil, nii nagu neid tervisehysteeriaid ikka esinema kipub. Hädaldas kyll, aga täis suuga.

Ei ole nyyd enam odavaid kanakoibi, otsa said nad kõik ja uutel kanadel on ainult kaks jalga. Ei ole ka Kesküla.

Mis sest rääkida, lähemas perspektiivis ei ole õlutki. Lõunalt tulijatega oli juttu uhkest raamatuesitlusest: võidaks ju sealgi õlut ja suitsukana pakkuda, reedene päev toob Sirbi sõrmede pyhkimiseks ise kätte. Igati viisi- ja moodupärane yritusevorm, kirjandussegi raiutud.

Aga ei, kultuursed ollakse. Kirjandusega tegele vabal ajal. Ja kes seda Sirpi ikka loeb.