Kokatädid lehetoimetustes

Rain Kooli kurtis hiljuti, et Eesti lehed ei saa siiani aru, misasi on internet, rääkimata muudest toredatest vidinatest nagu tahvelarvutid. Küllike Rooväli nentis, et veebi mõistetakse pruukida vaid klikikogumiseks. Ilmselt on õigus mõlemal.

Päevalehel juhtus täna järjekordne tööõnnetus. Pealklirja all "Miks inglased Narva kolisid?" jutustavad Andres Eilart ja Aavo Kokk paari faktikribula jagu suitsetamisest 17. sajandi Euroopas. Ainult pealkirjaga ei seostu tekstis ykski lause.

Kyllap sest paberlehes juttu on. Lugu lõpeb kui noaga lõigatud; nähtavasti unustati lisada märge, et edasi tuleks lugeda paberilt. Ega see pole mingi erand, vähem silmatorkavaid juhtumeid on kõik kohad täis. Lehekujundajad teavad infograafika tähtsust, ent netis on sellega nagu on: kes riputab joonised ja pildid yles imepisikesena kui seasilmad, kes jätab yldse ära.

Aga internet ei ole yksnes tselluloosivabrikute reklaampind. Igal veebilehe lugejal ei ole arvuti kõrval virna värskeid ajalehti. Ma kahtlen sygavalt, kas neid tegelikult kuigi palju ongi, kes veebis poolikut artiklit nähes kohe leheputkasse tormavad. Pigem mõjutab see lugejaskonda teistpidi - aina vähemad neist tulevad tagasi. Narri lugejat yheksa korda...

Kord veebi riputatu jääb sinna pikaks ajaks. Harva viitsitakse leheveebides käkitut parandada, uus sisu tuleb ju kogu aeg peale. Teisalt on Eesti ajalehed loobunud internetisisu kvaliteedikontrollist. Paberlehtedes see harjumuse jõul veel toimib, mis näitab, et toimetuste strateegia kujundajad mõtlevad ikka veel internetist kui paberi ripatsist. Niivõrd kui me ajakirjandusel muidugi strateegiat ongi; tihtipeale tundub, et seda asendavad paanika, eufooria ja improvisatsioon.

Mis siis saab? Midagi ei saa. Väikesel turul tasub kvaliteet ennast ära yksnes siis, kui kõik turuosalised seda tahavad. Kui yks konkurentidest hakkab kvaliteedi arvelt odavamalt tootma, järgnevad teised sellele ysna ruttu.

Õnneks ei pea Eesti lehed ka väliskonkurentsi kartma. Nagu Tõnn Sarv mõne aja eest märkis, on eestlased tänini suures osas umbkeelsed. Seda ka meediatarbimises: suurem jagu inimesi ei tunne end yheski võõrkeeles nii vabalt, et neis igapäevaseid uudiseid lugeda.

Infoajastu on toonud väikestesse yhiskondadesse uut laadi kihistumise. Kes suudab mõista teisi keeli ja keerulisi tekste, orienteeruda kõikvõimalikes moodsates ja muutlikes infoallikates, võib soovi või vajaduse korral ka Eestist ära minna, olgu fyysiliselt või vaimselt. Kellel see yle jõu käib, jääb siia, tahtku või ärgu tahtku. Väiksem maailm, vähem valikuid.

Kes siseturule toodab, võib sellega arvestada ja käituda nagu kehvemat sorti koolisöökla kokk: söö seda plöga, mis ma su pudrukaussi lajatan, või ole nälgas. Vaba maa, otsusta ise.