Kuri Kivirähk ja Leebe Liblikas

Laupäevases EPLis kirjutas Madis Kolk Andrus Kivirähust, kurjusest ja teatrist. Mõnes suhtes olen temaga nõus, mõnes ei ole.

Minu jaoks rõhutab Kolk liialt Kivirähu kurjust. Mitte kõik, mida Kivirähk kirjutab, ei ole soe sõbralik huumor. Osa sellest on satiir ning satiir peabki olema terav. See ei saa olla leebe, leebe satiir on hambutu. Kuid ehkki Kivirähk on mõnikord kuri, ei ole ta seda pelgast kurjuselustist - ta on kuri alati asja pärast, mingil konkreetsel põhjusel. Temas pole isegi õiget viha mitte. Arvan, et oskan seda ära tunda, sest, noh, minus endas teinekord on.

Kolgi loo põhiteema on siiski teine: imestus selle yle, et Kivirähk võtab kurjustada kõikjal mujal, ent mitte teatris. Olen seda ka ise tähele pannud.

Kui tuli välja "Rehepapp" ja Kivirähk muutus populaarsest humoristist kultuskirjanikuks, sattus mulle näppu ka paar ta varasemat teost. "Rehepapi" retseptsiooni taustal oli eriti huvitav võrrelda seda "Liblikaga". Toona nuriseti ysna tihti, et "Rehepapp" olevat õel, selles puuduvat nii-ytelda positiivne programm. (Vaesed kriitikud ei osanud uneski näha, kui rõõmsameelne ja reibas tundub "Rehepapp" Kivirähu järgmise raamatu kõrval, mida võõramaistes kuurortides eestlaste pyhakirjaks pidama hakatakse.)

Mulle tundub, et Kivirähul on positiivne programm täiesti olemas. Ta pani selle kirja "Liblikas", ent keegi ei pannud tema positiivsust tähele. Lugejaid ei huvita positiivne programm, lõhkuda on palju põnevam. Ja ega kriitikudki ole midagi muud kui vaid yks sort lugejaid. Mis tal siis muud yle jäi kui publikuga kohaneda?

Yht asja märkasin ma "Liblikas" veel, mis seletab mõndagi. Ehkki Kolk seda just niimoodi ei sõnasta, torkab see silma ka Kivirähu neis näidendeis, mis kõnelevad teatrist, näiteks "Teatriparadiisis". Kivirähk nimelt armastab teatrit. Ausalt, siiralt ja kirega, võib-olla isegi pisut sentimentaalselt. Väga sympaatne joon.