Ajaloo häbi
1920. aastal sõlmisid poolakad Riias Nõukogude Venemaaga rahulepingu, milles jagasid omavahel ära umbes aasta aega tegutsenud Valgevene Rahvavabariigi. Valgevene eksiilvalitsus Kaunases karjus hääle kähedaks, aga teda ei kuulanud keegi.
Pärast Teist ilmasõda lasid norrakad endistel Saksa armee sõduritel miinivälju puhastada. Kui plats puhas, käsutati sakslased sealt risti-põiki yle jooksma. Kokku läks neid sedaviisi kaotsi paar-kolmsada - suure sõjaga võrreldes mitte just eriti suur arv.
Muuseas kasutasid norrakad samasugust kavalat nippi kui ameeriklased ja inglasedki: et sõjavange ei peaks kohtlema Genfi konventsiooni nõuete järgi, nimetati neid mitte sõjavangideks, vaid desarmeeritud vastase võitlejateks. Juriidiliselt on kõik korrektne ja ei pea nii palju syya andma. Ameeriklased laenasid põhjenduse omakorda sakslastelt, kes pärast Poola annekteerimist 1939. aastal leidsid, et sõjavang peaks pärinema mingist riigist, ent Poola riiki ju enam pole. Loogika on raudne.
Needsamad ameeriklased tegid 1968. aastal näo, et Tšehhoslovakkias ei juhtu midagi huvitavat. Käed oli Vietnamis tööd täis ning relvastuse piiramise leping vajas hädasti venelaste allkirja. Nii lõppeski Praha kevad.
Iga rahva ajalugu on sedalaadi juhtumeid täis. Ma ei oska ytelda, võib-olla pole neid mustlastel või sölkupitel, aga võib-olla on need lihtsalt kirja panemata jäänud. Ega keegi neist eriti rääkima kipu.
Selge see, et 1919. aastal interneeritud Vene Loodearmee valgekaartlased ei olnud Eesti iseseisvusest eriliselt vaimustatud. Seepärast eestlased nende edasitungi Piiteri peale ka nii innukalt ei toetanud, nagu lääneriigid lootsid. Kui kommunistide valitsus oleks kukutatud, olnuks eestlastel ysna kama, kas Lääs upitab uuesti võimule tsaari või Kerenski, Venemaa territoriaalsest terviklikkusest oleksid mõlemad peagi rääkima hakanud. Syya oli endalgi vähe, tõved levisid ka, nii et tingimused laagrites ei olnud midagi erilist. Surid, siis surid, bolševike käes läinuks märksa hullemini. Samas, ega meil millegagi uhkustada ka pole.
Loomulikult oli Eesti valitsus Vabadussõjas sundseisus: mehed lihtsalt ei läinud sõtta, kui neile maad ei lubatud. "Oma" riik on tore, aga miks pean mina härraste eest naha turule tooma? Isiklik maatykk on midagi selget ja konkreetset, selle eest võib võidelda kyll. Kuskilt seda juurde ei kasvanud ja Läti ka vabatahtlikult ära ei andnud, tuli baltisakslaste käest võtta. Seitsesada aastat orjaööd, teadagi. Mis saab rahvast, kelle elatusallikas ära võetakse? Midagi ei saa. Umsiedlung pani baltisakslaste ajaloole lihtsalt punkti, lõpulause kirjutas Eesti Vabariik. Kui sakslased laevadele läksid, räuskasid eestlased lehtedes, kui tore on, et Eestis õhk puhtaks sai. Loodus tyhja kohta ei salli, samal ajal tulid nõukogude sõdurid idast asemele.
Ei toimetanud Klooga koonduslaagris ega Tartu näituseväljakul yksipäini sakslased, kui väga me seda ka uskuda ei tahaks. Eestlasi jagus nii Saksa vangivalvuriteks kui Vene julgeolekumeesteks. Kõiges ei ole syydi võõrad.
Eestlaste ajaloos on kyllalt hetki, millest me rääkida ei soovi. Iseenesest pole selles midagi ebatavalist, kõigil jagub neid. Aga kui me neid enda rahvuslikku alateadvusse ei suru, vaid julgeme öelda, et jah, oli sellised asjad, mille yle tänapäeval järele mõeldes on piinlik ja paha, siis on väike lootus, et me neid ehk uuesti ei tee. Ja kui me ei tao vastu rinda karjudes, et kõik rahvad on sigadusi teinud, ainult meie yksi mitte kunagi, sest kõik eestlased on synnist saati vagad ja õiglased - võib-olla saame siis aru ka sellest, et mitte iga venelane ei vastuta Nõukogude okupatsiooni eest ja iga sakslane Maarjamaa ristisõja eest.
***
Mulle isiklikult tundub, et suurte ja ylevate hetkede kõrval peaks me ajalugu kajastama ka muud. Mind puudutab see väga otseselt, kuna teatmeteoste asi on rääkida kõigest võrdväärselt, põhjamata ja ylistamata, mitte kinnistada rahvuslikke myyte. Loomulikult tuleb neistki kirjutada, kuid ei maksa unustada mainimata, et need on myydid. Entsyklopeedia ei tohiks fakte maha vaikida ka siis, kui yhiskond ise ei suuda veel neist kõnelda. Kysimus on, kuidas sellega alustada.
Posts
18 märkust:
Mulle väga meeldiks kui keegi ajaloolane võtaks uurida, mida baltisakslaste kui kultuurrahva häving meie ühiskonnale tähendas. Mul on (võib-olla ekslik) arvamus, et eestlased jäid korvamatust kõrgkultuurilisest eeskujust ilma. Ehk just seepärast ei suuda me ehitada ühiskonda, millega ise rahule jääksime.
Eks ta jäi kuhugi kõrg- ja provintsikultuuri vahele. Mul on yldiselt mulje, et baltisaksa kirjandusest suur osa maailma tippu just ei kyyndinud, samas ei ulata sinna ka tänapäevane eesti kirjandus. Teaduse jms-ga on nii, et eks eesti kultuur sellest pikka aega suuresti šnitti võttis, laulupeodki tegime sakslaste eeskujul. Kogu eestlaste-lätlaste rahvuslik ärkamine oli ju algselt baltisaksa estofiilide projekt. Kõrgkultuuri osa jäi vist suures osas Peterburi, teaduses ka Tartu Ylikooli.
Aga ma pole ses asjas veel kuigi teadlik element (lähiajal tuleb vist kyll yks projekt, millega ma selleks saan). Lihtsalt neid parastamisi 1939. aasta lehtedest on vastik ja piinlik lugeda.
Mu vanavanemate maja ehitati sõjajärgselt peaaegu vesiliivale, Klooga koonduslaagris valatud betoonblokkidest vundamendile, keldri lage toetasid kitsarööpmelise raudtee rööpad.
Viimaste saastate süsteemse krohvimistöö tagajärjel on enamus neist blokkidest koos aastaarvude ja numbritega lubimördi all, aga nad on seal all siiski alles. Ma näen seda kui ajutist lahendust, sest isa ei taha neid seal näha.
baltisaksa kodulooline kirjandus, ajakirjandus ja ajalooteadus on samas lahutamatult eesti maarahva ajalooga seotud. pärast Umsiedlungit on juurdepääs sellele kõvasti kannatanud.
Tony Judt oma raamatus "Pärast sõda" ka kirjutas, et Teine ilmasõda tegi Ida-Euroopa riikidest monoetnilised rahvusriigid. pole rahvusvähemust, pole probleemi.
ka Eesti yritab monoetnilise rahvusriigi nägu teha. ega sellega seotud õiguslik regulatsioon ja teatud vaikivad eeldused näiteks setu kultuurile tingimata hästi ei mõju.
veidi lämmatavalt võivad needsamad asjad paljudele Eesti elanikele mõjuda — kuni venelane ennast Eestis kindlalt ei tunne, pole ka eestlasel põhjust ennast Eestis kindlalt tunda.
Kas mitte tänases Postimehes ei kirjutanud samal teemal Jaak Allik - et Eesti julgeolek sõltub eelkõige siinsetest venelastest?
Siin on juttu ilmselt rahvuslikust mälust ja kooliõpikutest, kui tõsisemast ajalookirjutusest. Võibolla aitaks tõepoolest siinkirjeldatud modernse rahvusliku ajaloonarratiivi loomine, kus osutame ka "oma vigadele", ja mis asendaks senise Koduloo-põhise völkisch-käsitluse. Või siis hüljata rahvus(riik)lik tagavaatepeegel ja kahtlane meie-mõiste hoopiski.
--
Baltisaksluse kadumine ei tähendanud Eesti ühiskonnale midagi liiga traagilist, kui, siis tõesti mitmekesisuse vähenemist ja etnilise homogeensuse müüdi kinnistamist. Aga kes baltisakslasi veel 20. saj esimeses pooles "kõrgkultuurilise" eeskujuna vaatas?! Tavaline mandunud ja väikekodanlik provintsikultuur, mõne pärliga, millel oli pigem etnograafiline väärtus. Ega sellest ei tahetud end maha raputada üksnes 700aastasest vihast, vaid ka kui tõusvat rahvuskultuuri pärssivast igandist. Juba Noor-Eesti pööras pilgu Euroopasse, et vabaneda "biidermeierlikest" mõjudest ja imiteerida parem moekat lääne metropolikultuuri. Pole ju kahtlust, et ka Eesti iseseisvumisega kaasnenud ultramodernistlik poliitika(väikerahvuse enesemääramine, kultuurautonoomiad, demokraatia viimane sõna, sotsialistlik maareform jne) oli mõeldud vastanduma baltisaksa aristokraatiale ja Vene despootiale, teha hüpe sellelt hilsfeodalismilt, kas kapitalismi või (paljude meelest) parem veel: kohe sotsialismi. Ainus modernistlikum baltisaksa reaktsioon sellele kõigele oli vaimustumine natsionaalsotsialismist.
Küll oli rahvuskultuuriline kahju suure osa eesti enda kultuurieliidi sunnitud põgenemine 44 ja teise osa represseerimine, mis tingis pea paarikümneaastase kultuurilise katkestuse. Samas anti selle verepuhastusega võimalus uutele tulijatele. Keegi võiks uurida hoopis stalinismiaegset sotsiaalset mobiilsust. Veel põnevam :)
Noh, eks EW aegsete eestlaste vaade baltisaksa kultuurile oli mitmes suhtes ysna oidipaalne. Yhest kyljest, jah, otsiti kas või hinge hinnaga teisi eeskujusid saksa kultuuri kõrvale. Teisalt võeti paljudes praktikates ikkagi šnitti seltsamalt baltisaksa kultuuritraditsioonilt, sest teisiti lihtsalt ei osatud. Ylikoolis ja teaduseks jäi baltisaksa mõju veel kauaks pysima, kuna saksa õppejõude polnud millegagi asendada ja ega nad kõik siis ka halvad olnud; asemele tulnud eestlased olid tihti tähelepanuväärsed mitte yleilmselt oluliste teadussaavutuste, vaid "esimese eestlase" staatuse tõttu (jah, terminoloogia rajamine jms on muidugi tähtis, ent ainult meile).
Ega polegi võimalik ytelda, kuidas oleks muutunud baltisaksa kultuur teistsuguses maailmas, kus mingi imetrikiga läinuks meist mööda kogu Venemaa-Saksamaa jagelus ja kõik imperiaalambitsioonid, nii et see rahvakild saanuks ise vaikselt kasvada ja tänapäevaga kohaneda. Eks vene kirjanduses oli ju ka see sumbunud ruraalmõõde täiesti olemas, mõisaromantikast kirjutab Tšehhovgi ja teps mitte halvasti. Ehk oleks ka baltisakslastel omad pisikesed ekspressionismid-impressionismid, postpost-, post- ja muidumodernismid, kaprealismid ning uustõelused kujunenud? Kui pisut väiksema keelebarjääri abiga syndinuks näiteks 1930.-40. aastail yks baltisaksa nobelist, kas me oleks ta siis suure pasunakooriga Eesti nobelistiks, Meie Kõigi Yhisvaraks kuulutanud? Põhimõtteliselt ei jää Eesti- ja Liivimaa sakslased ju rohkem maailma servale kui Soomemaa rootslased, keda vähemasti eestlased siiski piidermeieriteks ei sõima (kyllap soomlased vahel ikka, vähemalt ebaviisakam osa neist).
***
Oleks päris huvitav lugeda - või miks mitte ka kirjutada - vahelduseks yks Eesti ajalugu, mis ei ole yksipäinis või isegi ennekõike eestlaste ajalugu. Lihtsalt maast ja inimestest, kellel on muidugi ka keeled suus ning kes vahel yht- või teistpidi kampa löövad - aga see kõik läheb peagi mööda (kes meist praegu need mõisamehed ja kes linnakäsitöölised on?).
***
Me kõik oleme omaenese isad. Keegi ei taha näha neid numbreid ja aastaarve, mis igapäevareaalsuse krohvikihti kraapides nähtavale tulevad. Samas me ikkagi teame, et need on seal, või vähemalt aimame, isegi läbi unustuse.
baltisaksluse etnograafiline väärtus on minu silmis viimase aastakymnega kasvanud. kogu muu balti etnograafia taustal ikka ysna oluline. sh maastiku kujunemises. möönan, et minu huvi on provintslikult antikvaarne. ja kyllap ma hindan asjade etnograafilist kylge rohkem, kui see yldiselt meie yhiskonnas kombeks on.
kuidas oleks baltisakslus edenenud teistsuguses maailmas — ma vaataks näiteks soomerootslasi ja nende kildkondlikult kokkuhoidva ryhma suurt mõju oma riigi majanduses ja poliitikas hoolimata soomerootslaste enda väikesest arvust ja matsirahva endeemsest vihast nende vastu. keskmisest kõrgem haridustase ja parem varanduslik seis, keskmisest kergem juurdepääs mõjukatele seltskondadele.
ega asjalood ongi keerulised siin ilmas.
"keskmisest kergem juurdepääs mõjukatele seltskondadele":
Tänapäeva sotsioloogide keeles oli toonastel baltisakslastel tõsine kuhil sotsiaalset kapitali, mida Eesti Vabariik yldjuhul yritas mitte kasutada. Ehk siis neidsamu sidemeid, yhiskondlikku ja ka rahvusvahelist oskusteavet, millest tänapäeval arvatakse puudu tulevat Eesti venelastel.
Ajaloo tegijateks on alati geneetilised psühhopaadid. Umbes 4 % inimestest tikuvad olema sihukesed. Sina, mina, enamik ehk põeb, kui peab ülemusena Peteri lahti laskma päevapealt. Psühhopaat ei põe, mõni ei põe sedagi, kui hommikul kusagil mahalaskmiskomandos toimetas.
Muuseas, psühhid armastavad kohti, kus räägitakse palju eetikast ja moraalist või kaitstakse nõrku (ära löö last!), temaga jätkub sellistel teemadel alati juttu kauemaks.
Ehk neid päris psühhe on veel vähem, hea näide oli Volodja Uljanov, kes naudinguga nottis jäneseid (Krupskaja mälestused), või jänkide suur juht ja õpetaja Bush, kellele lapsepõlves meeldis konni õhku lasta.
Ülejäänute häda aga on passiivsus. Paned sa oma postikastile sildi, et ei soovi rämpsposti? Ei pane, aga juttu teeme sellest alati. Tõin meelega näiteks väga lihtsa pisiasja, milleks pole isegi vaja palju pingutada.
Sellest kirjutas pikema raamatu Andrew Lobaczewski,
raamatu pealkiri "Political ponerology" ja küsimus selline: kuidas vältida psühhide sattumist meie suurteks juhtideks ja õpetajateks?
Eriti asjakohane on see minu poolt geneetiliseks orikarjaks ristitud eestlaste puhul.
(Kas nööri peab ise kaasa võtma või antakse kohapeal?)
Paar märkust.
1. Võiks vahet teha baltisakslastelt maavalduste (mõisate) äravõtmisel, mis toimus EW algusaastatel maareformiga - ja baltisakslaste lahkumisel 1938. aastal, mis toimus Hitleri kutsel ning millel EW-ga polnud midagi tegemist. Nende kahe sündmuse vahele jääb ligi kakskümmend aastat Eesti Wabariiki, mil baltisakslased ja nende kultuur oli EW kultuurautonoomia seaduse alusel täiesti olemas ja tegev. Muide, mõisate eksproprieerimine vaidlustati baltisakslaste poolt ka Haagi rahvusvahelises kohtus, kus lõpuks jäi õigus siiski EW-le.
2. Maad lubati ja maad said sugugi mitte kõik Vabadussõjast osavõtnud, vaid üksnes need, keda oli autasustatud Vabadusristiga (mille liik ja järk olid ka olulised).
Aga muidu, väga hea arutelu on siin tekkinud. Tänud Oopile julguse eest neid häbilugusid esile tuua ning kommenteerijatele neid läbi valgustada ja täiendada.
Lulu:
1. Jah, muidugi on need kaks eri asjad. Aga eestlaste suhtumine seob need yhte. Mõne aja eest ilmus Akadeemias (?, mu mälu pole kindel) artikkel, kus räägiti Vene ohu tajumisest 1939. aastal. Toona oli eesti ajakirjandus täis jutte sellest, kui tore on, et Umsiedlungiga kadusid orjaikke viimased jäänukid, kes siiani olid Eesti kultuuris ikka rõhuva tunde tekitanud, kuidas nyyd saab eestlane oma maal lõpuks ometi vabalt hingata ja kuidas idast ei ähvarda meid miski. Ega need kretiinid õhust tekkinud, neid oli Eestis kogu aeg omajagu. Põhimõtteliselt sama mõtteviis, mille kandjad tänaseni korrutavad, et kõik Eesti venelased tuleks rongile panna ja Venemaale saata.
2. Ma poleks kyll päris kindel, et siis, kui keset sõjamöllu Eesti Vabariigi alged igast õmblusest ragisesid ja riigi esindajad hakkasid eestlastele sakslaste maad lubama, oli lubadustes selge sõnaga kirjas, et maa saavad yksnes need, kes tähtsa ordeni rinda teenivad. Sellega inertseid masse rindele ei meelita, entusiastid läksid juba alguses.
Sekeldaja:
3. Psyhhopaatide osakaal on sihuke number, mida ma lihtsalt ei usu. Mõni räägib yhest, mõni neljast protsendist, veenvaid põhjendusi pole ma tänini näinud. No hunt selle numbriga, ytleme, et vähe.
Ilmselgelt on vägivald siiski eelkõige kultuuriline ja sotsiaalselt mitmekihiline. On ysna suur hulk inimesi, kes hakkavad vägivaldselt käituma lihtsalt siis, kui mõistavad, et nad saavad seda karistamatult teha. (Vt hiljutist skandaali USA sõjaväelastega Afganistanis, eks ole. See on ysna hea näide sellise tegevuse eri tyypi osalejatest.) Siis on neid, kes kes löövad kampa, kui näevad, et kõik teevad nii. Võib-olla löövad poole jõuga ning tunnevad end selle poolest õilsamana, hiljem syydistuste peale virisevad ja vinguvad. On neid, kes tõepoolest kardavad ninamehi ja muidu midagi niisugust ei teeks. On neid, kes leiavad vabandusi ja otsesest tegevusest kõrvale vingerdavad. Ning lõpuks need, kes eri viisidel vastu hakkavad (salamisi, vaieldes, muule maailmale kaevates või otseselt ja fyysiliselt).
Jäneste nottimine ei ole muidugi eriti kindel psyhhopaadi tunnus, või meil oleks Eestis psyhhopaate märksa rohkem kui 4%. Kui see tõele vastaks, oleks psyhhopaatidest vabaneda kyll imelihtne: kõik jahimehed yhiskonnast isoleerida ja asi tahe.
4. Vaikimine ja allumine on minu arvates siiski pigem kultuuriline kui geneetiline nähe. Väliseestlased kohanevad juba mõne põlvkonnaga ysna ruttu, kultuurinähtuste põlistumiseks geneetikas on aga inimese eluiga liiga pikk ja kultuuri muutlikkus liiga suur. Äädikakärbsel kulub ka mitu põlvkonda, enne kui Mendelil midagi öelda on, ent meil on selle aja peale juba mitu riiki vahetunud, ellujäämisstrateegiatest rääkimata.
Tänan vastuse eest. Nagu sa kirjutad: "Jah, muidugi on need kaks (mõisate eksproprieerimine ja Umsiedlung) eri asjad. Aga eestlaste suhtumine seob need yhte." -
Vist ikka vahe, kas me räägime reaalsetest ajaloo-sündmustest või kellegi suhtumistest neisse. Ja vaevalt et kellegi suhtumine mingeid sündmusi nii väga seob.
Entsüklopeedia käsitletakse fakte ehk reaalseid sündmusi. Igasugused suhtumised, olgu need siis mõningate eestlaste, venelaste või sakslaste või kelle iganes omad, peaksid siiski olema teisejärgulised.
Mis puutub Vabadussõtta, siis ega ma ise ka kindlasti ei oska öelda, kas, mida ja kuidas Eesti Ajutine Valitsus lubas. Ometi ei julgeks ma väita, et "mehed lihtsalt ei läinud sõtta, kui neile maad ei lubatud".
Tegemist oli siiski sõjaseisukorra ja sundmobilisatsiooniga.
Yhiskonnaelu mõjutab tihtipeale suhtumine rohkem kui faktid, seda mõistes korraldatakse vahel fakte just nimelt suhtumise mõjutamiseks. Iiri vabariiklasi toetati enne Lihavõtteylestõusu märksa vähem kui pärast seda, kui britid olid vastuhaku juhid hukanud. See kaotus oli yhtlasi ka võit, selleta ei pruukinuks Iiri Vabariiki syndidagi, vähemalt mitte toona. Teine Iiri ajaloo käänukoht, Boyne'i jõe lahing, ei lõppenud sugugi inglaste selge võiduga - ent kuulujutud ja ajalehed korjasid selle niiviisi yles, välismaal paremaid allikaid ei olnud ja välisabi jäi seepärast saabumata. Eks ka entsyklopeediad peavad ka selliseid asju kajastama. Suhtumine on sotsiaalne fakt.
Ning muidugi on nimetatud kaks syndmust kõrvuti olulised baltisakslaste ajaloos - aga seda ajalugu eestlased enamjaolt kirjutama ei kipu.
"Riigis", mis on vastsyndinud ja millest kolmandik on vaenlase käes, ei ole sundmobilisatsioonil sugugi nii palju jõudu kui võiks arvata. Väga palju sõltub ikkagi inimeste motivatsioonist, sest riikide tavapärased sunnimehhanismid ei toimi. Selline olukord meenutab mõnes mõttes valimisi: propaganda selle sõna heas ja halvas mõttes loob usu või uskmatuse, mis valitsused kas võimule seab või kukutab. Propaganda oli ka bolševike võimulesaamisel ja -jäämisel yks võtmetegureid, näiteks kindral Krasnov võideti eelkõige just selle toel.
Ega Eesti Töörahva Kommuuni poolel ka yksipäini venelased sõdinud, ehkki vahepeal yritas mõni ajaloolane asja sedapidi esitada või vähemalt sellele vihjata. Hämmastaval kombel on isegi propagandafilmis "Nimed marmortahvlil" säilinud väike vihje neile vastuoludele, ehkki seda ei avata ega kommenteerita. Ja kui mees seisab valiku ees, kas võidelda eestlaste poolel venelaste vastu, töörahva poolel rikkurite vastu, tegelda koduste majapidamistöödega või minna yldse kogu perega sõjapakku, loeb tema otsuses päris palju, mis temast yhe või teise poole jutu järgi hiljem saab ja kui palju yks või teine valitsus talle sõja järel tähelepanu pöörab. Või, noh, vähemalt lubabki, sest eks tibusid loetakse ikka alles sygisel.
Mis mõisade võõrandamisse puutub, siis selles mõttes oli asi vähemalt poliitiliselt korrektne, et ära võeti ka need, mille mõni rikastunud eestlane oli tsaariajal endale ostnud. Kuigi tõsi, sellised olid ajaloolistel põhjustel tillukeses vähemuses. Igatahes võib seda vaadata ka sotsialistliku reformina (ning põhjusena, mis hoidis Eestis ära samasuguse kodusõja puhkemise nagu Soomes, seda isegi on vaadeldud).
Umsiedlungi aegu aga peediti baltisakslasi ka siitpoolt (ja seda ei saa enam mingi sotsialismiga välja vabandada), olgugi et aktsiooni ise polnud EV algatatud - või tean ma valesti, et Eesti Vabariik piiras tublisti seda vara, mida nad said kaasa võtta? nt kinnisvara kompenseerimise käigus?
Noh, eks eestlased elasid oma kodusõjahimu juba Kommuuni ajal välja. Ma pole juhtunud nägema korralikku statistikat selle kohta, palju seal tegelikult kohalikke või eestlasi oli, aga eks seda on raske saada ka.
Jah, eks selle ymberasumise korraldus oli, nagu ta oli. Lisaks lõi ka turg hinnad alla, mistõttu mõni ymberasuja oma kraami ei myynudki.
See kodusõja või selle puudumise jutt käis selle pihta, et meil ei tekkinud suurearvulist vaest maaproletariaati nagu Soomes.
Kodusõjaks ei saa seda päris nimetada, sest enamus Eesti vasakpoolseid liitus bolševike vastu, ehk bolševikud jäid üksi, mis ei jäta nende võimuambitsioonile liigset legitiimsust. Kuigi on ju tõsi, et nende toetus oli veel 1917 oktoobis Eestis 40%, rohkem kui Venemaal keskmiselt. Talvega mängisid nad selle eelise maha, aga ometi olid eestlased enamuses roosad ja punased. Saaremaa mäss jne. Vabadussõja jooksul muutus Punaarmee lihtsalt üha enam "venelikumaks", eestlased ise kaldusid kodanlaste-sotside ja maalubaduse poole. Lõplikult surmati siiras Eesti bolševism 1924.
Propagandat tegid mõlemad pooled. Eesti iseseisvusmanifest, mida selle loomise hetkel pea ükski poliitik päris tõsiselt ei võtnud, on Eesti ajaloo mõjuvõimsaim propagandatekst (seda küll pigem hiljem kui varem), millel polnud väljakuulutamisel veel mingit liha (sellele osutas päris teravalt ka Kingissepp). See oli bolševike-vastaste parteide manööver kuulutada end sõltumatuks Peterburi haaranud bolševike keskvõimust ja peale tulevast Saksa keisririigist; tehti meelega hästi moosine. Tollal ei erinenud see oma siiruse mõttes eriti kuidagi Lenini soovitusest kuulutada välja iseseisvad sotsvabariigid (EW iseseisvusmanifest tundus loosungina oma rahvusromantilise dominandiga ehk isegi demagoogilisem kui marksistlik-materialistlik loosunglikkus), täpselt samamoodi rahvusliku enesemääramise printsiibi järgi ja poliitilise vaenlase vastu. Pealegi, rahvuslik enesemääramine oligi võetud ju algselt VSDTP programmist ja sellisena seda ka kasutati Nõukogude Venest lahkulöömiseks (ärme unusta, et Eesti separatistid toetasid Vene kodusõjas bolševike poolt kõige esimesena; otsustasime panustada neile, usurpaatoritele, ja saime nii ka püha Tartu rahu). 1917/18 oli aga Vene vabariik veel täiesti võimalik, ning ka Eesti poliitikute jaoks oleks föderalistlik-demokraatlik Venemaa tollal olnud ideaallahendus, puhtalt julgeolekulistel ja majanduslikel kaalutlustel.
Post a Comment