Väikeste pertseptsioonide tants

Kui Ylikooli vana keemiahoone remont enam-vähem valmis sai, korraldasid ametnikest koomikud majale nimevõistluse. Eks see oli ette teada, et uueks nimeks Philosophicum saab - ametnikud ei ole enamasti kuigi fantaasiarikkad -, ent mõni tore soovitus tuli ka. Yks sedasorti pakkumine oli "Klaasist loomaaed". Nimelt panid ametnikest märksa fantaasiarikkamad ehitusmehed auditooriumide seintesse maast laeni kõrguvad klaasaknad.

Nagu teada, pööratakse kõik uuendused poole võrra tagasi, et nad ikka korralikult pooletoobisteks jääksid. Nyyd on siis akende keskmine paan mattklaasiga kaetud. Tulemuseks on paras varjuteater: aknast mööduvad mytsid ja jalad, nägusid aga ei ole.

Kikivarvul seistes või maha kykitades saab muidugi näha, kes on sees või väljas. Võib mängida toredat möödujate mõistatamise mängu - näiteks osakonna koordinaatori tunneb punaste pykste järgi ära. Võib seista väljas ning teha seesolijatele varju- või näputeatrit. Võimalusi on palju.

Tänases filosoofia ajaloo seminaris tekkis lyheldane diskussioon, et säherdune palagan sarnaneb nõndanimetatud kartesiaanlikule teatrile: istub keegi toas ja tema eest keksivad mööda mingisugused pertseptsioonid. Mis täpselt seal väljas on, kurat täpselt teab. Aga midagi justkui oleks. Hume'i teatris põhimõtteliselt sama eeskava, ainult vaatajat ei ole kohal.

Mistõttu läks arutlus kysimusele, kas eurooplase mõistus suudab yldse võtta vastu tajumise mõistet ilma tajujata. Ja kui see tõesti nõnda peaks olema, kas sel juhul võis Hume olla näiteks hiinlane. Sest muidu on eelmist väidet raske Hume'i olemasoluga kokku viia.

Ja kogu selle aja möödusid meist mingisuguse obskuurse seminari kylastajad, esinejad või kes tahes. tähendab, juhul, kui nad ikka möödusid. Need võisid olla automaadid. See kõik võis olla puhas näivus ilma mingi reaalse tagapõhjata. Mul pole mingit võimalust seda kuidagi kindlaks teha. Veel enam, ma ei saa tõestada sedagi, et ma ise neid vaatlemas kohal olin. Ma ei näinud ennast möödumas. Põhimõtteliselt oli see võimalik, aga kust mina tean? Nägusid siin ju ei näe.

Ainus, milles ma võin kindel olla, on minu tajud. Midagi ma justkui ikkagi nägin, ykskõik, kas seal siis oli midagi näha või ei, ning kas mind ennastki parajasti nägemas oli. Tajud ja tajumine, väikeste pertseptsioonide lõputu yhtlane rivi.