Inimesed on õpetlikud

Inimesi on igasuguseid, igayks isepidi imelik või imeline. Täna hommikul mõlkus mul meeles yks tuttav, kelle kõige iseloomulikum joon on ehk täiesti uskumatu siirus. Eks sellisel loomujoonel on nii meeldivad kui ka ebamugavad kyljed, enesestki mõista. Aga vahel võib seda siirust ammulisui vahtima jääda kyll. Tegelikult ju väga sympaatne ja haruldane.

Tema teine iselaadne kylg on sydantsulatav soov olla õnnelik. Mida yks inimene siis muud ikka tahta oskab? Ent igayks ei ole ses suhtes sugugi nii kirglik ja järjekindel. Jällegi, vahel võib see pyyd just liigse innukuse ajel lörri minna. Aga kui inime seda tõesti väga tahab, siis tõuseb ta pysti, klopib põlved puhtaks ja kuivatab nina ning hakkab jälle samasuguse idealismiga otsast peale, ikka uskudes ja särasilmselt. Vapustav vaatepilt, ausõna.

See mu tuttav - või võin ehk isegi ytelda sõber - organiseeris endale oma usu ja igatsuse toel tänavu ise jõulukingi, just sellise, nagu tahtis. Kui inimese usk on tugev, võib ta teisele päikse pähe ja kuu selga mõtelda ning lõpuks on see kõik nii päris, et teisedki näevad. Ei, noh, tore, et tal tore on. Hoian pöialt.

Ma ei tea, kas temalt midagi õppida suudan, kuid isegi hämmastumine teeb mõnikord head. Hoiab hinge värske.