Eksperimentaalpoliitika

Daniel Vaarik kurdab, et poliitikud midagi ei kirjuta. Tema tahaks, et kirjutaksid. Ilmselt meeldib talle palju lugeda.

Ma pole sugugi kindel, et suuremale osale eestlastel lugemine samavõrd meeldib. Õigupoolest olen ma aga ysna kindel, et olulisele osale inimestest ei meeldi kirjutada. Ehk ongi asi pelgalt poliitikute iseloomus?

Tean ysna mitut inimest, kes on suurepärased kõnelejad, kuid õige kehvad kirjutajad. No ei ole igayhel seda soont - ja ei peagi olema. Mõnigi lettidel läbilöönud raamat syndis yleskirjutusena kellegi heietusest. Miks mitte?

Ega inimese isikupära ja mõtted pea siis tingimata kirjalikult väljenduma. Tõsi, niipaljukest on kogu me yhiskond tekstile orienteeritud, et vähemasti kõnelda peab iga edukas poliitik oskama. Ennast pelgalt kunsti kaudu väljendada oleks raske.

Ehkki mine tea. Võib-olla on see vaid kasutamata nišš? Ehk muutuks ootamatult populaarseks keegi kõneraskustega või suisa tumm poliitik, kes osaleks diskussioonides eelkõige karikatuuride ja koomiksitega, joonistades lehtede arvamuskylgedele aeg-ajalt ka mõne kunstipärase skeemi meid õitsengule viivast arenguteest? Õnnelikku tulevikku saab ju maalidel ja plakatitel kujutada, miks ei võiks sellele siis poliitilist karjääri rajada.

Mis järgmiseks? Poliitik, kes võidab valimised reipat lauluviisi vilistades? Gastronoomiavõlur, kes kogub hääli bankettide ja yldrahvalike söömaaegadega? "Rahvusvaheline mees", kes edastab valijatele infot mesilase kombel tantsides ja sumisedes? Laske käia, armas rahvas. Eksperimenteerige.


P.S. Ceterum censeo: mul on kõrini tuhandetesse kohtadesse registreerumistest, kasutajanimedest ja salasõnadest. Samamoodi on mul kõrini sellest, kui blogid pidevalt yhest kohast teise kolivad; mõne tellimisest olen loobunud. Vähemasti praeguse seisuga pole mul pisimatki kavatsust ennast Twitteri või Disquse kasutajaks registreerida ja seepärast ei jää mul muud yle, kui kommenteerida mõne inimese kirjutisi omaenda blogis. Kellele ei meeldi, katsugu ära kannatada.