Kirjanduslik masendik

Eilsest saati on mu tuttavate kirjandustoimetajate nimekiri yhe võrra lyhem. Sant lugu.

Eks ma ole selle peale yksjagu mõelnud, aga need mõtted ei kannata internetti.

Pisikese egoismitripina võin nentida, et niipalju siis EEs arvustuste avaldamisest. Samas on see siinjuures tõepoolest kõige väiksem asi.

Kurat kyll.


***

Ehkki kõik ennustasid vastupidist, Kulka ikkagi andis raha. Või noh, annab, kui neile allkirjastatud lepingud ära saadan. Aitäh neile, kes mind takka togisid ja soovitasid.

Teisalt: kirjastajat ikkagi ei ole. Ja niivõrd kui ma tean, ei taha hulgifirmad eraisikute käest eriti raamatuid vastu võtta. Tavaliselt sealt bestsellereid ei tule, ainult riiuliruum kulub. Mul on juba elavalt silme ees, kuidas raamatuvirnad mu lauaalust, riiulipealset ja kemmergut sisustavad. Mõni mu tuttav myytab oma raamatuid käest kätte, minust paraku sellist harjuskit ei ole.

Ja yldse, kes teda ikka ostab. Alles hiljuti kirjutas Krista Kaer suurepärase nutulaulu kirjastajate raskest elust. Midagi ei osteta, ent luulet muidugi kõige vähem. Ega ma ise kah osta. Mitte, et ei huvitaks (erinevalt enamikust), aga raha ei ole ning aegagi napib. Mis seal siis imestada.