Puujumal ja tema jyngrid

Kas keegi teab, miks Eesti lehejuhid just Rupert Murdochit kopeerida tahavad? Kadastik räuskab oma lehes, ylistades avalikes kohtades pildistamise keeldu ja raputades Google'i poole pisikesi jõuetuid rusikaid. Hõbemägi on vaimustunud artiklite maksustamise mõttest. ÄP nurub iga loo sabas lugejailt: "Onju-kui-ma-selle-eest-raha-kysin-siis-sa-maksad-onju?" Kui vastuseks kõlaks yleyldine entusiastlik jaatus, oleksime sellest juba kuulnud.

Kõik igatsevad kasutada Murdochi suletud ajakirjanduse mudelit, ehkki vana jäär ise vaid lobiseb sellest ning on ylimalt kaheldav, kas keegi suudab hambapastat tuubi tagasi toppida. Lubas ta ehk vabatahtlike katsejäneste vahel mingi preemia välja jagada? Allkirjaga foto ja Fox Newsi mõtteline aastatellimus?

Mina nende pyhasse yritusse ei usu - minu arvates tuleb ajakirjanduse toimemehhanismi muuta radikaalselt, mitte kosmeetiliselt. Kui lugejad ei taha millegi eest maksta, pyyab vaid rumal inimene neid sundida. Ent kuna valitsejahärrad mitte minu rahaga ei mängi ning minu arvamust keegi ei kysi, eks lasku käia ning proovigu omal nahal järele. Muidugi ohustavad meediaisandate paanikahood ning pilvelossibuum ka mu enda sissetulekuid, aga kui päris halvasti peaks minema, kyllap ma ikka mingi elatise leiutan. Asutan näiteks ajalehe või hakkan teiste omadest kollaaže valmistama.

Siitkandi meediavyrstikeste iidolist jutustab pikemalt ajakiri New York. Lõbus ja õpetlik lugu - neile, kes õppida viitsivad.