Mis tulu võiks Eestile tõusta filosoofiast?

Yhe seminari tarbeks taheti säherdust kirjatykki. Lugesin esimest laekunud tööd, kratsisin natuke kukalt ja kirjutasin siis ka ise jutu kokku.

Olen vist natuke kyynilisem kui yliõpilaselt eeldatakse. No elavad yle. Teemakohast naiivsevõitu entusiasmi ei ole mul tõesti kusagilt võtta.


***

Milline roll võiks filosoofial olla Eesti riigi ja yhiskonna jaoks?

Kui tahame jõuda mingi arusaamani sellest, mis on Eestil filosoofiaga pihta hakata, tuleb kõigepealt ära otsustada, mis on selle kysimuse kontekstis filosoofia.

Yks viis filosoofia määratlusi liigitada on jagada need kaheks: yhed lähtuvad filosoofias käsitletavast ainesest, teised ajaloolisest traditsioonist. Esimeste jaoks on filosoofia distsipliin, tegevusala või muud seesugust, mis tegeleb niisuguste ja naasuguste kysimuste pystitamise ja uurimisega. Teistele on filosoofia miski, mis sai alguse Antiik-Kreekas, mida hiljem on jätkanud need ja need siin, seal ja tollal ning kui meil on tarvidus teada saada, kas miski on või ei ole filosoofia, toimub see põhimõtteliselt pretsedendiõiguse alusel.

Kes yritab filosoofia määratlusi koguda, jõuab ysna kiiresti yllatava tähelepanekuni: enamik neist, kes filosoofiaga tegelevad, ei määratle seda yldse mitte kuidagi. Ehk on neil liiga palju tegemist, et enda tegevuse yle järele mõelda. (Tegevusala eripäraga arvestades ei puudu ses olukorras killuke objektiivset irooniat.) Võib ka olla, et inimesed lihtsalt väldivad kaugeleulatuvate tagajärgedega väidete sõnastamist, millest tulu ei tõuse kuigivõrd (milline filosoof on saanud kuulsaks oma filosoofiamääratluse poolest?), ent kahju ei ole teps mitte võimatu (kes teab, mäherdusi järeldusi mõni kolleeg sest akadeemiliste administraatorite kuuldes teha võib).

Põhimõtteliselt on olemas muidugi kolmaski liik filosoofia määratlusi. Need on kunstipärased, lillelised ja täiesti kasutud, ent popularisaatorite ja tsitaadiraamatute koostajate seas ylimalt hinnatud. Ent väljaspool raamatumyyki on nendega tõepoolest vähe pihta hakata.

Tänapäeval palavalt armastatud praktiline filosoofia (mis tihti yritab end teoreetilisest filosoofiast distantseerida samavõrd kui reaalteadusedki) lähtub tavaliselt määratluste teisest liigist. Suur osa sedalaadi filosoofiaga kokkupuutujaist valibki endale meelepärase koolkonna konkreetsete järelduste alusel ning liigub neist tasapisi teooria suunas tagasi, nii kaugele kui keegi just parasjagu söandab.

Niimoodi käsitletud filosoofial on inimeste veendumustele ja käitumisele siiski väga vähe mõju, sest see on sobitatud neile takkajärele, justkui mõne matemaatikaylesande intuitiivsele lahendusele post hoc konstrueeritud lahenduskäik. Näiteks torkab teadaolevalt vaid yks Eesti poliitikuist raamatukogukataloogidel silma oma (kunagise) spetsiifilise Platoni-huvi poolest. Tõenäoliselt leiaks hoolas otsija tema tegevusest mõne platonismi jälje, kuid ka homöopaat omistab oma lahusele ravitoime, ehkki selle ilmseim efekt on tekitada keemikuis lõbus tuju.

Teoreetiline filosoofia on aga enamiku inimeste jaoks liialt keeruline, et sellesse töö, eraelu ja muu meelelahutuse kõrvalt hobi korras syveneda. Sel pole lihtsaid, kergesti mõistetavaid igapäevaseid järeldusi, mis avalduks toiduvalikus, arstiarvetes või kohtulikus karistuses ebasympaatsele naabrimehele.

Kuidas peaks filosoofia mõju siis yhiskonnani jõudma? Aeg-ajalt kostab yleskutseid, et filosoofid ise peaksid seda avalikkusele vahendama. Hiljuti ilmutas Guardian kena artikli, kus mõnigi popularisaator soovitas filosoofidel astuda elevandiluutornist tribyynile ja väljenduda lihtinimestele arusaadavas keeles - selle järele olla rahva seas märgatavalt suurem ootus kui tavaliselt arvama ollakse harjunud.

Samas vaidlesid teised neile vastu, tuues näiteiks rea hiljuti ilmunud filosoofiaraamatute pealkirju. Tõepoolest, jutt kahedimensionaalsete semantikate populariseerimisest kõlab mõnevõrra... entusiastlikult.

Kogu selle toreda debati taustal sulgevad Briti ylikoolid aga filosoofia osakondi. Asjaosalised haridusjuhid tunnistavad avalikult, et nende tegevus ei sõltu kuigivõrd isegi konkreetse keskuse teaduslikust tasemest - filosoofiaosakonna ylalpidamine on puhas kulu, majanduskriisi tingimustes kahanevad ent kõigi ylikoolide eelarved järsult. Kui miski tuleb vältimatult sulgeda, on selge, et juura või majandus see ei ole, meditsiinist rääkimata.

Eestis pole asjalood nii drastiliseks läinud - võib-olla sellepärast, et meie kõrgkoolidest tegeldakse filosoofiaga ysna vähestes. Enamikus piirdub filosoofia yhe-kahe õppejõuga, kes loevad sissejuhatavat kursust ning hea on, kui sedagi õppekavareformide käigus ära ei kohitseta. Oleks siiski naiivne arvata, et sellest võiks järeldada filosoofia olulisemat rolli Eesti yhiskonnas kui see on Yhendatud Kuningriigis.

Mis mõju võiks sellistes tingimustes olla ikkagi Eesti filosoofial Eesti riigile ja yhiskonnale? Arvatavasti umbes samasugune (või veidi väiksem) kui oli Platonil Syrakuusa riigile ja yhiskonnale. Mäletatavasti flirtis Platon lisaks poliitilisele teooriale mõnda aega ka praktikaga, tehes paar reisi sealsete valitsejate Dionysios I ja II õukonda. Yks neist reisidest päädis Platoni jaoks Kyreene orjaturul, kus keegi ta arvukaist fännidest filosoofi välja lunastas ning koju tagasi toimetas. Eelarvekitsikuse aegadel ma selliste heategude peale siiski väga ei loodaks.

Majanduse laineharjadel sipeldes

Miks tahavad inimesed kasutada luulelisi väljendeid ja panna oma taiestele lillelisi pealkirju, kui nad samal ajal kardavad eemalduda klišeedest? Mõnikord läheb veel hullemini ja entusiast ristab äraleierdatud, kuid omavahel sobimatuid metafoore, saades tulemuseks midagi "ajakirjandusmaastiku lipulaeva" sarnast.

Kyllap nad loodavad oma tegevust ilukõnega õilistada. Hing ihkab midagi ylevat ja kaunist, mis ulatuks kaugemale igapäevasest tulutust ryhmamisest ja argielu porist. Kui päriselt luule või näitekunstiga tegelda ei saa, võiks ju vähemalt keel pakkuda väljapääsu hallusest värvilisse maailma.

Ent treenimatu keel veab alt, nii nagu keskkõrvas peituvad tasakaaluelundid algajat akrobaati. Ka eneseväljendust peab harjutama, muidu jääd koperdama senikauaks, kuni tuleb mõni halastaja samaariamees ja ytleb sinu eest välja selle, mida ise silmas pidasid, kuid ytelda ei suutnud. Kui tuleb. Enamasti pole osavaid abimehi tegelikult kusagilt võtta.

Ytlesin hiljuti yhe inimese kohta, et tal on luuletaja hing. Tõsi, luuletaja annet pole talle antud, kuid ega ta ennast sellest häirida lase. Tema elab end muul viisil välja, rakendades oma poeetilisi kalduvusi kõikvõimalikes paikades, kust keegi neid oodata ei oskaks.

Võib-olla tundub see ytelus natuke õel, kui ma algselt mõtlesin - tavalise ääremärkusena tavaliste inimeste elude tavalistele paradoksidele. Tean selliseid palju, aga ei oska minagi neid alati väljendada. Sellistest asjadest kõneldes peab alati hoolega mõtlema, kui palju ja kuidas ytelda tohib, et keegi haiget ei saaks.

Kuid mu luuletajaloomusega tuttav ei tea sellest kõigest midagi. Tema elab oma elu edasi, istutades igasse päeva poeesiaõie, mida mul mõnikord on vaadatagi valus, lähedalt nuusutamisest kõnelemata. See-eest on ta omamoodi õnnelik (kuigi ma pole kindel, kas ta sedagi teab).

No ja kas see siis ei olegi kõige tähtsam?

Tehnofoobia ylistus

Aabram nurises Twitteris: "Võimatu on saada tavakasutajat mobiil-ID kasutama. ID-kaardi jamad on inimesed ära hirmutanud. Nüüd nad kardavad ka lihtsaid lahendusi."

Tõepoolest, mina ka ei taha. Milleks mul teda vaja peaks olema? Ainus rakendus, mis meelde tuleb, on Ekspressi kodulehe tasulised artiklid. No tänan väga - ainuke inime Ekspressi töötaja, kelle lugude eest tõesti rõõmuga maksnud oleksin, ei kirjuta enam mitte kunagi mitte kuhugi. Peeter Helme eest maksta oleks vaimne masohhism.

Tegelikult on selle taga muidugi yldisem tehnokonservatiivsus. Ei maksa seda valesti mõista: laias laastus olen ysna tehnikasõbralik, vahest isegi -sõltlaslik. Loen alalõpmata telefonist kirju ja ajalehti, tahan Google'it ja Wikipediat kogu aeg käe-jala juurde, uurin rõõmu ja huviga kõikvõimalikke vidinaid ning ei pelga uusi programme katsetada, olgu manuaal siis saadaval või ärgu olgu.

Selle kõige kõrval on endalgi naljakas vaadata, kuidas ma teinekord mõnd uut leiutist aastate viisi omaks võtta ei taha. Kui arvutihiired välja tulid, olin nende suhtes alguses ysna skeptiline ja lootsin, et see komme peagi mööda läheb. Uus Windows oli suisa jõle vaadata - disainitud inimestele, kes lõikavad klaviatuurijuhtme kääridega katki ja teevadki kõike yksnes roti abil, võeh.

Ega hiirte võidukäik toona kindel polnudki, kõiksugu veidraid liideseid tuli laboritest rahva ette riburada nagu maasikaid metsas nõia majakese juurde. (Kes mäletab, misasi on põdel?) Yks takkajärgi kõige kentsakamaid hiiremudeleid seisis nelja jalaga laual, sõrmega tuli liigutada hoopis plaadi keskel seisvat muna. Enamik inimesi pole säherdust imelooma elus näinud.

Mobiili ostsin alles 2001 või 2002. Varem suhtusin neisse kahtlustavalt ning pidasin imelikuks kommet alatasa helina peale pysti karata ja taskutest midagi otsima hakata. Nyyd... nojah, teadagi. Mõtlesin just, et suunan hommikul oma töötelefoni mobiilile. Jube tyytu on lauatelefoniga nikerdada ja kui olen liikvel, ei saada mind kuidagi kätte. Kellel seda jama vaja on.

Twitterit pidasin pikka aega tarbetuks. Eks ta seda suuresti ju ongi, aga mõnikord mugav. Kahjuks lähevad seal sassi kolm valdkonda: kirjandus, isiklikud tuttavad ja poliitika-ajakirjandus. Sortima õppida ka ei viitsi, pigem viskan kunagi ylearuse välja.

Facebook, tõsi, on yks nuhtlus. Eelkõige seetõttu, et nii nagu mul puudub immuunsus televisiooni suhtes (näidake toanurgas ykskõik millist liikuvat pilti, jään ikka seda jõllitama nagu kyylik madu), kipun ka mängudesse kinni jääma. Ja neid on FBs palju, põikle nagu laevuke rannakaride vahel.

Muidu polekski viga, vahel liigub seal päris asjalikku infot ja mõne inimese mõttearendused meeldivad mulle samuti. Jällegi: varem pidasin Facebooki enda jaoks täiesti ylearuseks ning kui ydini aus olla, oli mul ses asjas õigus. No mis teha, sihuke on trummilööja saatus.

Nii et teatud määral on skeptilisus ja konservatiivsus ennast õigustanud. Ei ole vaja niisugust tehnoentusiasmi, mis kõike unustades yha järgmistesse moeröögatustesse kargama sunnib.

Pealegi sõltub kõige kasulikkus ja kasutus inimesest endast. Võtame näiteks blogimise: mis tolku sellest kyll tõusta võiks, kui keegi oma igapäevaelust heietab? Eriala-, hobi- ja elukutseblogid on iseasi, neil on mingid konkreetsed funktsioonid. Kõik muu on - vähemalt mõne inimese arvates - ajaraisk.

Ega ma poleks ka kymme aastat tagasi uskunud, et ise blogima hakkan. Kui suudan, hoian eraelu muidugi tänini enda teada. Olen ikka mõelnud, et peaks rohkem tähtsatest ja kõrgetest asjadest kirjutama: kirjandusest, filosoofiast, yhiskonnaelu põletavatest tulipunktidest...

Kui iroonia kõrvale jätta, on ses jutus teatud iva kyll. Mõtted ei lähe meelest ära ja ykskord läbikirjutatud teemaarendust saab hiljem juba tõsisemates žanrides pruukida. Kel lugejaid leidub, võib blogist ka huvitavat tagasisidet hankida.

Ainuke häda on, et keerulistest asjadest kirjutamine võtab koledasti aega. Aeg on aga mu kõige kallim vara, mida ma niigi kuidagi säästa ei mõista. Kui võtta ööpäevadest maha uni, kõiksugu askeldused, teistele tehtavad tööd, seltskondlik loba, venitamine ja molutamine ning liikumine punktist A punkti B, jääb kasulikku aega väga vähe järele.

Nii et seda vähem on mõtet aega tehnikale kulutada. Las saab kõigepealt endaga ise hakkama, kyllap jõuan ta hiljem yles võtta, kui ennast juba natuke tõestanud on. Olen kergekujuline tehnofoob, kes tassib päevad läbi kaasas lapakat, mobiili, mp-mängijat, laadijaid ja juhtmeid - und das ist auch gut so, nagu ytles yks Berliini linnapea, ehkki mõnevõrra teistsuguse teema kohta.

Kuidas suhelda ajakirjandusega

Ära hakka talle pihtima.
Ole ettevaatlik iga toll.
Ära žurnalisti usalda.

"Makk ei tööta," väidab ta.
Kui seda usud, oled loll.
Ära žurnalisti usalda.

Kui oma armsamast jutustad,
näed kõike trykis hommikul.
Ära žurnalisti usalda.

Sõnad on talle väänata
ja narriks jääda on sinu roll.
Ära hakka talle pihtima.

"Aga X on kena," ta kinnitab.
"Ta koolis oli sõbrannaks mul."
Ära žurnalisti usalda.

Sõber, vaenlane, kaine või täis kui troll,
mees, naine - pea meeles, mis öeldud sul.
Oleks rumal talle pihtida.
Ära žurnalisti usalda.


***

Ei ole kõige elegantsem tõlge, aga paremat mul ka pole.
Autor.
Algtekst.

Hea elu retsept

Guardiani sotsialistlikud brownie'd on võrratud. Tõsi, yks tykike võrdub põhimõtteliselt kolmekäigulise lõunasöögiga ning järgmisel hommikul ähvardab raske šokopohmell, kuid saadav nauding on hilisemaid kannatusi väärt.

Eileõhtune täismenyy oli sihuke:
* grillkana-rukola-tomatisalat
* brownie'd
* suitsuangerjas
* hiina ploomivein
* kyberpunkfilm "Thirteenth Floor"
* esimene osa tänavusest BBC seriaalist "Sherlock"
* ETVst juhuslikult leitud Poirot
* tund aega taksootsinguid

Ega mina brownie'de asjus suurem tegija olnudki. Sebisin niisama jalus: hakkisin kana, pildistasin pisut ja noolisin kaks šokolaadikaussi puhtaks.



Hiina vein meenutas väljanägemiselt rohkem kompotti: keeratava plastkaanega purk, peotäis ploome põhjas. Maitselt sama lilleline kui hiina veinid ikka - ytleme, et need suhtuvad Ida-Euroopa veinidesse nagu need omakorda Lääne-Euroopa veinidesse -, ent ilma odavate hiinlaste piiritusemekita, mis annab neile tugeva sarnasuse lõhnaõliga. (Võtke kunagi yks lonks Calvin Kleini või Elizabeth Ardeni toodangut ning te teate täpselt, millest ma räägin.)

"Thirteenth Floor" polnud paha, kuid sisaldas ysna mitu leitmotiivi, millest mõni kipub juba klišeeks muutuma. Miks kasutavad kõik kyberpunkfilmid samasuguseid kasutajaliideseid ja fonte, ererohelist taustaruudustikku ning sama värvi laserikiiri iga kord, kui on tarvis midagi skännida? Mudelmaailmaehitajate avastus, et ka meie enda maailm on mudel, ei ole samuti midagi uut. Samal, 1999. aastal tuli välja sama ideed mõnevõrra nutikamalt pruukiv "Existenz", ent mõte oli juba siis halli habemega. Ja ma pole sugugi kindel, kas Stanislaw Lem oma Ijon Tichy lugudes seda just esimesena kasutas.

Tänapäeva toodud "Sherlock" oli suurepärane, mitte kopikatki halvem kui brownie'd. Erilist rõõmu tegi mulle see, et ma doktor Watsonit kehastava Martin Freemani ära tundsin, ehkki ei mäletanud, kust täpselt. ("Hot Fuzz" loomulikult. Ja "Hitchhiker's Guide to the Galaxy". Ja, ennekõike, "Love Actually".) Benedict Cumberbatch oma loovas hulluses oli samuti võrratu; kui ta samas vaimus jätkab, astub varsti Jeremy Brettile kandadele. (Muuseas, ta on varemgi geeniust mänginud - BBC sarjas "Hawking".) Uue põlvkonna Briti näitlejad lähevad aina paremaks.



***

Ylikooli peahoone vastu kasvanud hotell Antonius meenutab kõige lähemalt Frenchi kuulsusrikast võõrastemaja Vallikraavi uulitsas. "Valik Lõuna-Eesti hallitusjuuste" jne. Menyy järgi otsustades pole restoraniomanik muidugi mõistnud, et ta on Tartus.

Sealt ymber nurga keerates võib avastada, et isegi pärast seda, kui Illak peahoonest igasuguse hariduse välja ajas, ei mahu kogu byrokraatia sinna ära. Mulle byrokraadina teeb see muidugi rõõmu.



***

Ylikooli kohvikus puuduvad elektripistikud, WiFi on salasõnastatud ja kemmerg avatakse kell 12. Õnneks on mul oma WiFi kaasas.

Teise korruse suletusest on muidugi kahju. Erinevalt esimesest korrusest on see tsiviliseeritud ja hinnavahet praktiliselt pole.

Ise sellesse suuremat uskumata rakendasin oma teadusliku deduktsiooni meetodil väljatöötatud lahendust ja ravisin pohmelli cappucino-koogiga. Toimis. Ma pean endasse rohkem uskuma.



***

Teine korrus oli suletud ka 12.13. Millal taipavad Eesti söögikohapidajad, et ette hoiatamata ja igasuguse selgituseta uksi kinni hoida ei ole hea äritava? Kardetavasti mitte kunagi.

Teisalt: kui avatud ylikooli loeng algab teatega, et käesolev kursus on syndinud kahest senisest kursusest saladusliku juhuse mõjul mõistuse osavõtuta ning järgmisel aastal on need jälle lahus, ei ole ka see hea äritava.

Mitte, et sellest ei tohiks rääkida - sageli tuuakse hea teenindaja näitena seda, kes mõnikord soovitab ka konkurendi juurde minna. Ent meie potentsiaalset rahvusylikooli juhtiv rahvusbyrokraatia võiks tõepoolest olla natukene arukam. Näiteks paigaldades auditooriumitesse elektripistikud lapakate jaoks.



***

Aga väljas on vihm, mis tõmbab triibud yle halli taeva ja seni veel rohelise metsa. Arukas, asjakohane ja meeldiv. Nyyd pole enam väga palav, vähemalt väljas.

"Kas selle petlikuna näiva laua taga on miski ja kas me pääseme sellele ligi?" kysib õppejõud.
"Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha, jälle kukub asju diivanite taha," vastab Viiding.
Ei me pääse.

Guardian arutleb pikalt, kas brownie peaks olema pigem kookjas või kypsisjas. Puhas metafyysika, ei muud. Kummad Platonile rohkem meeldisid?



***

Suur kollane kuu madalal Tigutorni kõrval kui juusturatas: punane kile ymber, pisiksed sinised juustunumbrid sees. (Kuhu need said? Kas nyyd nokitakse nad välja niipea, kui nad juustumassi tihenedes moodustuvad, enne kui nullid ja yhed jõuavad kaheksateks ja yheksateks kasvada?)

Teisel pool taevas suitsused pilved, päikese hõõguv koni torgatud kuhugi linnatagusesse jõekääru.

I'm gonna make me a big sharp axe,
shining steel tempered in the fire.
I'll chop you down like an old dead tree,
väike puust linn, väike puust linn.



***

250 g 70protsendist šokolaadi
250 g soolata võid
300 g pruuni rafineerimata suhkrut
3 suurt muna ja 1 kergelt vahtu klopitud munarebu
60 g täisterajahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
näputäis soola
60 g kakaopulbrit
100 g pähkleid

1. Soojenda ahi 180 kraadini ja laota 23x23 cm praepannile kypsetuspaber.

2. Keeva veevanni kohale kaussi 200 grammi šokolaaditykke. Sega ja lase sulada, siis võtaa tulelt ära.

3. Seni löö või ja suhkur korralikult vahtu ja tee ylejäänud šokolaadist puru. Ettevaatust: vahtulöödud suhkruvõi näeb välja nagu kartulipuder ja lendab sama hästi. Kasulik on pruukida mitte väga lahtist kaussi, et juhuslikud möödujad kaetud ei saaks.

4. Lõpetamata vahustamist, lisa ykshaaval munad, et need põhjalikult seguneks. Jätka vahustamist, kuni segu hakkab siidjalt läikima.

5. Pane mikser heaga ära ning sega kausi sisusse ettevaatlikult kõigepealt sulanud šokolaad, siis šokolaadipuru, jahu, küpsetuspulber, sool, kakaopulber ning lõpuks pähklid. Neid viimaseid saab tegelikult ka alles plaadil koogi peale panna.

6. Lykka pruun sodi kypsetusplaadile laiali ja kypseta pool tundi. Nagu lapsepõlvest teada, on kook valmis, kui see ei kleepu kooki torgatud tiku kylge. (Yks minust asjaosalisem soovitab siiski veidi varem jaole saada, et kook liiga kuiv ei tuleks.)

7. Võta kypsetusplaat välja ning jahuta kõike täiega. Guardian räägib kylmaveevannist, aga sygisvihmasel õhtul sobib ka katustatud rõdu suurepäraselt.

Väidetavalt on brownie'd järgmisel päeval paremad kui värskelt. Paraku on seda teada saada kaunis keeruline. Ega hea eluni jõudmine peagi kerge olema.

Muusikaloend

Yks kena ja andekas inimene kirjutas hiljuti sellest, kui kergesti, alusetult ja samas nauditavalt võivad tekkida eelarvamused kellegi muusikamaitse põhjal. Olen ise tihti sama meelt olnud: lemmikmuusika ytleb inimese kohta palju. Ja ikkagi...

Mu muusikakaustast on viimastel nädalatel kasutust leidnud Lauren Hoffman, Flogging Molly, Chopin, Jacques Brel, Joan Osborne, Mozart, Dropkick Murphys, Laurie Anderson, Fannypack, Hailey Wojcik, Nine Inch Nails, Red Hot Chilli Peppers, Bonzo, Eire Og, Dido, Antonin Dvořak, Lou Reed, Paula DeAnda, Christy Moore, Blind Guardian, Beethoven, OPM, k d lang, Athenrye, Ana Laan/Rita Calypso, Tanita Tikaram, David Bowie, The Pogues, Cocteau Twins, Leonard Cohen, Kreatiivmootor, Dubliners, Debussy, Luka Bloom, Suzanne Vega, The Wolfe Tones, Dar Williams, Zoe Keating, Irina Rivkin, Luke Kelly, John Williams, Zoe Boekbinder ja loomulikult Amanda Palmer.

Mida me sellest järeldame?

Väheytlev teatriarvustus

Viige ka oma teismelised Estoniasse "Cosí fan tuttet" vaatama. Äärmiselt hariv ja õpetlik lugu. Tõsi, mida keegi sellest õpib, peab igayks ise teadma. Aga igal juhul tasub teatrikylastus vaeva, pealegi saavad õpilased ja tudengid ooperisse poole hinnaga.



Lyhidalt yteldes räägib tykk sellest, kuidas kaks sõttaminevat noorsandi veavad kolmanda sõbraga kihla, et "lahkunuil" õnnestub maskeeritult omaenese pruutidele kylge lyya. Põhimõtteliselt see neil õnnestub, lõpp jääb lahtiseks. Igivana lugu, ysna pretensioonitu ja lihtsakoeline.

Lavastus oli huvitav, kujundus... maaliline. Sõna otseses mõttes: lavale on liikuv pildiraam ymber tehtud ja sellega siis mängitakse. Mõjub yllatavalt hästi.

Nii vähe kui ma ooperist tean, ei oska lauljate kallal nuriseda. Mulle meeldis. Pealegi on Mozart mulle mõnusasti kergelt seeditav, muusika jälgimiseks ei pea oluliselt keskenduma. Eks tema ajastu oli yks meloodilisemaid ka, varem ja hiljem on kõiksugu perverssusi harrastatud. Mitte, et ma muusikast tingimata yksnes meeldejäävat meloodiat otsiksin, ent vahel mõjub see päris hästi.

Ainult subtiitrite kallal tahaks viriseda. Eesti ja inglise tõlkel oli yhist ysna vähe, mõnikord vuhises tekst välgukiirusel mööda ja siis tulid jälle pikad tõlketa pausid. Tänapäeval suhtutakse yldse ooperisse kuidagi yhekylgselt: sisu ei huvita suurt kedagi, tähtis on ainult muusika. Nojah, mis mina muidugi kultuurist tean. Nii et on nigu on.



Miks ma arvan, et see lihtsakoeline lugu õpetlik on? Sest seda ooperiks vormides on välja mängitud ysna mitu tahku, kõik ydini inimlikud. Ranget tõlgendust ette ei kirjutata, soovijaile jääb mõtlemisruumi kyllaga. Ja... pikemalt ei tahakski kommenteerida.

Kaubanduslikud lyhivestlused

Solarise Apollo.
- Vabandage, ega teil ei ole tänavust kuuendat Loomingut?
- Looomingu???
- Looming. Ajakiri.
- Ajakirji ei olje!


***

Pelgulinna Selver.
- Ei saa! Ainult piljdiga!
- Oot, miks ei saa? Ma võin sellele ymbrikule ise pildi peale joonistada.
- Hind ei olje!
- Myygil on, aga osta ei tohi?
- Ei saa!


***

Teeks mingi intelligentse ja vaimuka kokkuvõtte, aga ei oska.

Tunded: hämmeldus, mõistmatus, masendus ja natuke täiesti abstraktset viha.



P.S. Mirjam - prindi mu postitus välja, võta Apollosse kaasa ja ytle, et otsid tööd. Äkki on kasu. Mõni eestlane vast juhtkonnas ikka leidub, kes Loomingust kuulnud on.

Ehtne Eesti Mees

Pisike tydruk, äksi täis, seisis värava taga jalgrattal. Nuias: "Tule nyyd! No tu-uu-lee!" Hääl kannatamatusest urinal.

"Ää... ää... Ee... ee..." ebales poiss.

Läksin muheldes mööda.

Hetk hiljem kostis selja tagant rattapulgal istuva poisi ebakindel hoiatus: "Eest äraa! Meil on turbokiirenduuus!" Tydruk naeris ja väntas.

Sellised need eesti mehed on.

Miks me omavahel suheldud ei saa

Olen viimasel ajal kokku puutunud mitmesuguste suhtlusprobleemidega. Kõrvalt teiste omi nähes on ka enda tõrgetest kergem aru saada.

Yks naljakas sort neist kipub tõmbuma kerra. Kui sul on kunagi alguses olnud kellegagi suheldes pisike nyke, keegi väljendus teise töö suhtes hoolimatult või ei saadud kirjades teineteisest päris samal viisil aru, siis kipub see võimenduma. Kes on sind haavanud, sellelt ootad ka edaspidi samasugust käitumist ja tõlgendad tema sõnu halvemini kui need on mõeldud. Keda sa ise haavanud oled, sellega on raskem rääkida, pealegi on pisiasjade pärast keeruline vabandada - ja võib-olla polnudki asi selles?

Nii ei taha inimesed omavahel suhelda ja selleks hetkeks, kui nad seda edasi lykatud ei saa, on tekkinud juba uus probleem. Tõrked kuhjuvad, suhtlusbarjäär aina kasvab ning lõpuks on kõige lihtsamategi yhistegevuste sujumiseks vaja kedagi kolmandat, kes pole kummagi poolega seotud, kuulab mõlemad ära, naeratab, noogutab ja pakub omalt poolt välja uusi lahendusi, mis kõigile sobivad. Seejuures ei peagi ta olema mingi eriline psyhholoog või kommunikatsiooniekspert. Piisab, kui tal pole seljakotis nähtamatut koormat.

Ma võin inimestega suhelda kyll. Kui sellele keskendun, saan täitsa kenasti hakkama. Ainult suhtlemist ei tohi olla palju korraga. Tavaliselt ei pööra inimesed oma emotsioonidele kuigivõrd tähelepanu, kõiki olukordi pyytakse lahendada pelgalt mõistuse abil. Aga sel juhul pinged ainult kuhjuvad. Kui suhtluskaaslaste tundeid kuulata, läheb kõik palju paremini. See paraku väsitab. Kui pead lahendama probleeme toas täis karjuvaid inimesi, kellel kõigil on mured, hirmud ja kaitsereaktsioonid, oled pärast seda läbi kui Eesti kroon järgmise aasta jaanipäevaks.

Vaiksed inimesed on toredad. Samas kohtab neid suhteliselt harva, kuna nad ei torka silma ega trygi esile. Enamasti teevad need, kellega asjaajamises kokku tuleb puutuda, ikka ysna kõva häält. Kyllap neil valutab kuskilt, miks nad muidu sedasi käituvad. Me õpime ju ysna pisikesena, et kui meil on paha, tuleb karjuda. Muidu ei kuula meid keegi. No ja nii kogu elu.

Seepärast olingi ma kardetavasti yks Eesti dysfunktsionaalsemaid ajakirjanikke. Ma võin kirjutada kõiksugu asju kokku kirjalike allikate põhjal, analyysida ja refereerida ja joonistada kaarte. Kui tõesti vaja, võin kirjutada kirju. Need pole nii pealetykkivad kui telefon, nad jätavad inimesele võimaluse vastata siis, kui ta saab ja tahab. Mõni muidugi ei vastagi - aga kas on tõesti parem ennast talle peale suruda ja saada mingisugune vastus jõuga kätte? Enamik inimesi lahendab suvalise kysimuse kiire telefonikõnega võõrale hetkega ilma mingi mureta, mina lykkan seda kaks päeva edasi ja loodan, et vajadus läheb yle. Eks ma teen neid kõnesid ka, ent ainult häda sunnil.

Intervjuudega on ses mõttes kergem, et inimesed on huvitavad. Isegi kui jutt käib mõnest abstraktsest väljamõeldisest nagu organisatsioon, personalitöö või juhtimisvõtted, muudab need huvitavaks inimene. Ilma temata jääb pihku ainult kuiv puru. Seepärast ei meeldi mulle ka yhelauseliste vastustega miniintervjuud, mis kulgevad kysimusest "Kaua te juba sel alal töötate?" kysimuseni "Mis on teie lemmikfilm?". Need ei ytle ju kellegi kohta midagi. Ma tahan teha paar päeva taustatööd ning valida kysimusi, mis inimest avavad. Tõsi, kohaleminek ja suhtlemine mõjuvad jälle väsitavalt, kuid see tasub vaeva. Ning õnneks on mul intervjueeritavatega vedanud, tõeliselt jubedaid kogemusi siiani polegi. No ja nyyd, kus ma selle töö peal enam pole, ei tule ka.

Endalgi inimestega tegemist kyllalt. Vähemalt enda ymber olen neid hoolega valida saanud, mis on yks keeruline ja meeldiv tegevus. Mitte, et ma seda alati teha oleks osanud, aga eks kogemused õpetavad. Ja lõppeks annab igayhelt midagi õppida, olgu siis negatiivse või positiivse eeskuju põhjal. Hoia ainult silmad lahti.

My name is Samsa, Gregor Samsa

Unenäod lähevad yha imelikumaks. Seekordne oli PDF-formaadis (?!) ja rääkis sõjaväelaste majutamisest - noh, nii Kolmekymneaastase sõja aegses tähenduses (et muudkui aga tulevad tuppa ja majutuvad). Mäletan lausealgust "Muuseas, eelmine, 1994. aastal kehtima hakanud regulatsioon sätestas...".

Vähemalt on sellele selge seletus: sain eile teada, et Havaile pole 1985. aastast imporditud ainsatki mesimummi. Seepärast on nende impordile Euroopa Liitu tehtud erand vastava määruse alusel, ehkki Havail tarumardikaid ja yht teatavat lestaperet ei kontrollita. Seos eelpool käsitletuga on, mõistagi, ilmne.

Yleeile kirjutasin memo. Jube lõbus oli, ammu pole teinud. Peaks veel kirjutama, memod on yks vahva, lustakas ja fantaasiarikas žanr.

Stephen King, Cthulhu ja zombid

Võiksin veel rahus tunnikese magada, aga parem ei yrita. Nägin just unes ära täispika õudusfilmi koos syžee, laia valiku tegelaste, karakteriarenduse, mitmes plaanis kaadrite ja eriefektidega. Mina, kes ma õudukaid yldse ei kannata, ärge näidake mulle juppigi. Brrrr.

Mingis USA lõunaosariikide soises linnakeses (kus siis veel, eks?) hakkasid inimesed imelikuks muutuma. Kord yks, kord teine linnakodanik hoidis ennast pisut veidralt, siis sulgus oma majakesse ega käinud eriti päevasel ajal väljas. Yks peategelastest, noor värskelt sõjaväest tulnud poiss, pani seda tähele ja hakkas uurima, ehkki ei teadnud kuigi selgelt, mida kahtlustada.

Peategelasi oli kirev kamp, just nagu Stephen Kingi filmides tavaks. Ma kahtlustan, et tema mõju oligi ysna tugev. Võib-olla oli see Stephen Kingi unenägu, ma lõputiitreid eriti hästi ei näinud. Igatahes oli seal seesinane poiss, siis mingi tydruk, keegi varateismeline tytarlaps, vanapapi, yks koduperenaine... no nagu kõik olema peab, eks ole. Demograafiline läbilõige igast olulisest vaatajagrupist.

Mis selles kõiges syydi oli, päris korralikult ei selgunudki. Igatahes kerkis yhel ööl sooveest inimsarnase kujuga hiiglaslik roheline olevus, kes sobinuks kõige paremini H.P.Lovecrafti Cthulhu-mytoloogiasse. Osa pooleldi zombistunud linnarahvast muidugi juba kummardas teda, sealhulgas mõned vanamammid, keda film veidi lähemalt jälgis.

Yks paremaid kaadreid oligi see, kus lapseliku aruga monstrum istus, napsas enda lähedalt inimesi ja laotas need endale sylle - nii jyngreid kui ka teisi. Nood lamasid seal kangestunult nagu piparkoogimehikesed. Yhe tõstis ta siis jalgupidi yles, vaatas, pea viltu, ja krõmpsutas ära. Järgmise tõmbas kyynega pikuti pooleks. Jyngrid hakkasid sebima ja karjuma. Olevus sattus segadusse, pani kaks poolt jälle kokku ja neist sai midagi terviku taolist. (Mädžik!) Kokku kleebitud mammi ja tema kõrval vedeleja vestlesid kõlatul häälel nagu kaks taldrikule tõstetud juurvilja. Suurepärane kaameratöö ja valgus, peab ytlema.

Peategelased yritasid hullunud linnast soos sumbates pageda. Eks nendega koos osa muudki linnarahvast. Soost kostis aeg-ajalt kummalisi hääli - appikutseid ja muud inimkõlalist -, mis mõne põgeneja rajalt kõrvale meelitasid, ehkki teised neid hoiatasid ja kartlikult tagasi hyydsid. Noh, kõrvalekaldujatega juhtus nii, nagu ikka juhtuma peab. Soos olid muidugi tavalised ohud, mylkad ja krokodillid jne, aga ka igasugused veidrad olendid, kellest ainult varje näha võis. Korralik film, kõike ei tohigi näidata.

Põhjalikult harvendatud peategelased jõudsid lõpuks välja kuhugi, kust läks korralik maantee ja pidanuks algama tsivilisatsioon. Seal oli aga juba ees U.S. military, kes pystitas korraliku traataia, pani värava lukku ja kysimusele "Kuidas me siit välja saame?" vastas õlakehitusega. Ei saagi. Pole ette nähtud.

Ununenud aiaaugu avastas siiski punt zombidest mammisid, kes yhel hetkel soost peategelase kõrvale kerkis. Ega nad tyli norinud, seisatasid hetkeks enne väljumist ja vaatasid, kuidas sõjaväesoomuk kaugusse vurab. Sinna see film lõppes.

Detaile oli mõistagi rohkem ja nimed on praeguseks mälust kustunud. Aga kui keegi algaja õuduskirjanik tunneb, et siit saaks ta sillutada enda tee kuulsuse ja rikkus poole, lasku palun käia. Ainult ärgu mulle sellest rääkigu.

Veel kord, nagu juba yteldud: brrrr.

Olemise talutav kergus

Sada teemat on pooleli, kuidagi ei jõua kirjutama. Keelefašismist, blogidest, pseudonyymsusest... mingid asjad olid veel. Keegi võiks neid mulle aeg-ajalt meelde tuletada, vast siis kirjutan ka.


***

Seisin hommikul valgusfoori taga. Mammi mu kõrval seletas papile: "Ja ta ei öelnudki, kus ta ylemus istub! Kujutad ette, see on veel see kõige hullem vastus: ta ei tea! Arst ytleb mulle, et tema ei tea, kus tema asutuse ylemus on!"

Vaat' see on ametniku eetika! Mina ka ei ytleks, kui mult niiviisi kysitaks. Piinake, kui tahate - oktoobrilaps saladust ei reeda!

Ja yldse, milleks neile see saladus? Mu ylemus on kena inimene, las ta saab ka hingata.


***

Aitäh kõigile uutele toredatele inimestele, kellega ma nädalavahetuse synnipäeval tuttavaks sain, ning vanadele tuttavatele, kellega tutvust uuendasin. Kes mind pärast yritust ikka veel tunda tahab, võiks sellest kunagi märku anda - mul on jube vilets nimemälu. (Ei, neid, kes pyhaba lõunaks veel alles jäid, ma ikka mäletan. Aga neid oli vähe ka.)


***

Homme lõpule jõudva koolituse asjus väga palju avameelitseda ei tahaks - mu kiitus tooks tõenäoliselt inimestele hulga pahandust ja laitus poleks teps mitte parem. Näiteks kaotsiläinud lektori kohta jõudsin anda potentsiaalsele tööandjale negatiivse soovituse juba enne, kui ta pool tundi hiljem yles leiti. Ega ta halvasti kõnelnudki. Samas räägiti koolitusel bullshit bingo'st, mis on minu arvates väga positiivne... aga nyyd olengi vist juba liiga laialt suud paotanud.


***

Muuseas: kas te teadsite, et ISIC-kaardiga saab Estonia pileteilt 50% allahindlust? Draamateater pakub näiteks ainult 15%. Me ooperit, me ooperit...


***

Raamatuvirnad aina kuhjuvad. Raamatud tahavad lugemist, tõlkimist, arvustamist, läbitöötamist... mõni isegi kirjutamist. Eks ma teen seda kõike ka, ent prokrastinaatorina olen siiski tugevam. No see on yks mu loomupäraseid andeid, mis teha.

Ei, parem hakkan jälle tööle ja kirjutan Heimtali mõisatalli unikaalsest ajaloolisest väärtusest. Eile kiitsin näiteks Saimre talu sigalat. Tegelikult on see kõik päris huvitav ja õpetlik.


***

Mis on selle jutu moraal? Moraali ei ole. Katsuge ilma hakkama saada. Algul on muidugi harjumatu, kuid uskuge, varsti hakkab kerge ja hea. Kyll mina juba tean.

Kuidas inimesi motiveerida

Ajasime juttu. "...ja selle /---/ kohta ytleb mõni, et kirjuta aga edasi." - "Oh, selliseid asju on tänapäeval kõik kohad täis, sel kyll mõtet pole."

Tulid meelde varasemad retsensioonid samast rubriigist: "Sina seda ylikooli kyll lõpetada ei suuda, mis sa hakkad raha raiskama" ja "Oi, ära sa kirjastust kyll tegema hakka, mis ettevõtjat sinust on".

"Aitäh, nii hea on, kui kellegi peale võib kindel olla. Kui ma kunagi julgustamist vaja, pöördun ikka sinu poole, sa tõmbad kohe ja kiiresti kõigele vee peale."

Tore, kui pere ja sõbrad ikka yksmeelselt toetavad.

Jaan Poska hubased hetked

Avastasin just kevadise teate, et Tallinna kultuuriväärtuste amet kuulutas välja Jaan Poska 90. surma-aastapäevale pühendatud näidendikonkursi. "Võistlusele on oodatud algupärased näidendid, mis räägivad Eesti Vabariigi ühe looja, Tartu rahu sõlmija, kunagise Tallinna linnapea ja kaheksa lapse isa Jaan Poska elust." Konkursi tähtaeg on 1. oktoober.

Ega ma Poskast palju tea. Isiklikke kokkupuuteid pole. Olen ta tänaval paar korda käinud, maja ära ei tunne. Bellegarde mainib oma mälestustes samanimelist advokaati, kes tõenäoliselt oligi Jaan. Olnud yhes rannarootslaste asjas mitte väga teadlik element, aga kui asjaolud ära seletati, võtnud aru pähe.

Yhe minust ja Jaanist teadlikuma elemendi sõnul olnud Poska ka esimene, kes oma majja elektri sisse pani. Et elektrijaama toona polnud, veeti traadid tapamaja generaatorist. Lisaks olnud Poska kodus yks Tallinna esimesi kultuurilis-poliitilisi salonge. Loogiline, lastekarja kõrvalt ei saanud ta kodust ära minna.

Aga milleks sellised detailid? Kaheksa lapse isa, kes vabal ajal yritab ka linna pidada, kõlab juba iseenesest intrigeerivalt. Selles on draama, komöödia ja tragöödia kõik koos. Nii et siin on siis minupoolne pisike panus Tallinna kultuuriellu.

Muidugi, Schmuuli kirjanduslikuks tegelaseks valatud Ajalooline Tõde tuli juba nurisema, et Poskal olnud teenija. Nii et ma kohendasin natuke teksti ja andsin teenijale vaba päeva. Laste nimed on, mõistagi, fiktiivsed.


***

Elutuba. Laua taga istub Poska ja kirjutab, toanurkades askeldab paar jõnglast. Tagaseinast viib uks kööki, vasemalt esikusse. Välisukse kõrval on varn mantli ja kaabuga.

POSKA: Vastavalt linna arengukavale... nii... seoses... seoses... olge tasa! ...seoses... millega seoses?
NAINE (yle köögiukse): No vaata nyyd ometi, laps sööb lillepotist mulda ja sina ei tee teist nägugi!
POSKA: Ma ei saa ju, tuvike, ma kirjutan ettekannet linnavolikogu homseks istungiks.
NAINE: Istung on sul homme, aga laps - eluaeg! Kui vanaks jääd, kas ettekanne sind toidab, ah? (Tagasi kööki.)
POSKA (omaette): Ettekanne ei söö lillepotist mulda kah. (Pöördub teksti juurde tagasi.) Nii... seoses eelmisel istungil arutusele pandud eelnõuga teen ettepaneku võtta vastu otsus...
MAI (tuleb teisest toast jooksuga): Issi, Madis kiusab!
MADIS (jookseb Mai kannul): Ei kiusa! Ta ise võttis minu mängulongi äla!
MAI: Nukud tahtsid teise tuppa sõita, nad väsivad ju äla! Issi sõitis ka longiga Taltusse!
POSKA: Rahu, rahu. Mai, ole pai, anna Madisele rong tagasi. Madis, sina järgmine kord laena ikka Maile rongi, ta ju ainult korraks tahab, sina saad terve ylejäänud päeva sellega sõita. (Keerab jälle teksti poole.) Otsus... otsus...
MADIS (Maile, Poska selja tagant): Böööö!
MAI (hakkab nutma): Isssiiiiii!
NAINE (yle köögiukse): No lohuta ometi last, kuidas sa võid nii tuima sydamega inimeseloom olla!
POSKA: Miks Mari lapsi kantseldada ei või?
NAINE: Kuidas sa siis ei mäleta, Maril on täna vaba päev! Ega tema kah massin ole, inimene tahab ikka puhata.
POSKA (omaette): Mina ei taha kunagi puhata. Loomal looma aru.
MAI: Tahan issi sylleeeee!
TOOMAS (tuleb jooksuga köögist, emast mööda): Issi, issi, vaata, mis mina teha oskan! (Võtab suu klaasist piima täis, ajab pea kuklasse ja plurtsatab.) Ma olen vaalaskala! (Piimaga on kaetud Toomas, Poska ja Poska paberid.)
POSKA (tõuseb laua tagant pysti): Nii, mulle aitab!
Läheb ukse juurde, võtab varnast mantli ja kaabu.
NAINE: Kuhu sa nyyd tormad, Jaan, pimeloom, vastu õhtut?
POSKA: Tapamajja.
Kõik jäävad hirmunult vait.
POSKA: Hommepäev lasen elektriliini meie majani vedada. Ja lastele tõmban elektrikarjuse ymber!
(Väljub, virutades ukse tagaskätt kinni. Mai hakkab jälle nutma.)

Raudteejaamahala ja asjapulkade needmine

Tahan tõsta oma hääle taeva poole ja kaevata eestimaise raudtee peale. Tahan näidata näpuga ja viibutada seda etteheitvalt Elektriraudtee, Eesti Raudtee, Tallinna linna ja kõigi nende tolguste suunas, kes Balti jaama eluolu korraldavad.

Tahan nutta, halada, viriseda ja unnata. Ja undangi. Oma blogi, teen, mis tahan. Põhjust on pealegi kyllaga.

Jõuan mina lõõtsutades kell 19.14 jaama, et minna 19.15 väljuva rongi peale. Ja mida ma näen? Mitte midagi ei näe. Rongi ei ole. On ainult silt, et 19.15 rong väljub 20.40. Aitäh teile, head inimesed! Poolteist tundi potist alla lastud, just nagu oleks Ylemiste vanake kylas käinud.

Linn, riik ja raudtee pidevalt vahetuvad ylemused on teadupärast andnud Balti jaama parmude ja prykkarite kätte, kes tunnevad ennast seal õnnelikult ja vabalt, nii nagu pärisperemehed muiste. Kui mul on käed kompse täis, ei trygi ma kahe saaki sorteeriva pudelikorjaja vahele pingile, et seal lapakas lahti lyya ja mõnd sajast pooleliolevast tööst jätkata. Otsin parem mõne söögikoha.

Ainult et millise söögikoha? Isegi õllekad hakkavad siinkandis välja surema. Enamik asutusi on laupäeva õhtul kella seitsmeks juba kinni, jaamahoone niisamuti. Eesti Vabariigi värav, mu eesel. Tõsi, ega teised väravad paremad ole, kui korraks Tallinna sadama ja lennujaama peale mõelda. Aga yhte urkasse lõksusattunut teiste urgaste olemasolu ei lohuta.

Põhiline katusealune on siinmail ööpäevaringne tšeburekibaar. Nõukogude nostalgia nautimiseks on see muidugi suurepärane koht ja tšeburekid on seal head. Eks ma seal jupi aega istusingi, yhes kõrvallauas diplomaadikohvriga härrasmees ja teises klõbiseva kilekotiga kodutu. Tšebureki ees on kõik võrdsed!

Pisut enne kaheksat tuli telefonikõne peale meelde, et vajan yht asja, mis võib hea õnne korral R-kioskis isegi myygil olla. Ega need ka kuigi kaua lahti ole. Kiirustasin välja... ja nägin lahkuvat rongi, tablool kiri: 18.00 rong väljub 19.53. Mina oma napi aruga oleksin oodanud, et kui yks rong ära jääb, näidatakse tahvlil järgmist, mitte ylejärgmist. Aga mõistab siis minusugune madala loomu ja napi aruga tolkam Elektriraudtee tähtsate asjapulkade hingeelu ning kõrgelennulisi arutluskäike.

Pärast mõningaid otsinguid avastasin yhe kohviku, mis siiski lahti oli: kirjaoskamatute omanike Shnelli hotelli all peitus hämar, yhegi hingeliseta saalike. Tõsi, laudu katab praht ja minevanädalaste nõude jäljed, ent vähemalt ei haise. Nii et siin ma nyyd siis istun ja mõtisklen, mis vägevad rongiisandad minuga järgmiseks ette võtavad. Kes seda ette ikka arvata oskab.

Kurat neid kõiki võtku, ausõna. Susi kakagu nende silgukarpi, nagu vanasti soovitati. Ja tehku seda kohe mõnuga.

Rahvalikke pajatusi statistikast

Võimalik, et mul seisab kunagi ees auväärne ylesanne ammeti kulul nalja teha, nii et need naljad isegi trykimusta näevad. Valmistun selleks tasapisi. Esialgu korjan temaatilisi pajatusi ja muud folkloori.


***

Läinud statistik poodi hinnaloendust tegema. Poemees astunud ligi. "Mis sa teed, statistik?" "Hindu loendan," kostnud too. "Oi heldeke, ära seda hullu tempu kyll tee!" ehmatanud poodnik. "Kas sa siis ei tea, et kui poes kõik hinnad kokku lugeda, vajub see kõige krempliga maaa alla? Siis saab siit ainult jaaniöösi ostmas käia. Las ma annan sulle parem timpsaia." Statistikul jäänudki hinnad kokku lugemata.


***

Teinekord olnud statistik rahvast ja eluruume loendamas. Talle astunud ligi pööraja. “Tere, statistik!” kiitnud pööraja. “Kas sa ikka tead, et Jeesus armastab sind?” “No kui nii, siis paneme Jeesuse ka kirja,” arvanud statistik. Pööraja põgenenud ummisjalu.


***

Rahva- ja eluruumide loenduse käigus loendatakse ka isikud, kes olid loendusmomendil elus, kuid on intervjuu läbiviimise ajaks surnud. Selliste intervjuude puhuks on loendaja portfellis vastavate tarvikute komplekt: kriit maagiliste ringide joonistamiseks, viis musta kyynalt ja koopia Szandor LaVey “Saatana piiblist”. Loenduse lõpul palutakse ülejäänud vahendid tagastada statistikaametisse. Pole huvituseta märkida, et säherduste isikute eluruumi suurus on keskmiselt meeter korda kaks meetrit.


***

Võib-olla mulle nyyd seda ylesannet ei anta. Või mine tea.

Zen ja byrokraatiakunst

Sa kurdad, et pead pyhendama aega ja energiat paberimajandusele.


Inimesed kalduvad mõtlema: "See oli raske, järelikult on asi seda väärt." Pingutus, mille sa mingile ettevõtmisele kulutad, kinnitab sulle selle tähtsust. Kui inimesed peaksid kõndima abielutunnistuse järele kolmsada kilomeetrit, ei hakkaks nad ealeski lahutama.


***

Sind häirib, et su paberid tunduvad olevat tähtsamad kui sa ise.

Hoia sellest tundest kinni. Sukeldu sellesse ja vaata ringi. Sa näed, et paberid on vaid illusioon, kuid seda on kõik asjad, sealhulgas su viha ja sa ise - see kõik on yksnes näivus, su meele kujutlused. Kas tajud nyyd maailma tõelist olemust?


***

Sa pead veetma mõttetult palju aega järjekordades.

Sel viisil õpetab elu sulle kannatlikkust. Pyhenda kogu see aeg harjutustele, mõtlusele ja enese uurimisele, ning peagi mööduvad aastad märkamatult, nagu lööks liblikas korraks tiivaga. Pea kalliks vaikust kabinetiuste taga.


***

Sa oled solvunud, sest keegi karjus su peale.

See solvab sind ainult siis, kui sa otsustad, et see peaks sind solvama. Laps karjub, sest tal on valus ja ta tunneb end yksikuna. Inimesed karjuvad su peale samal põhjusel. Naerata neile, julgusta neid, aita neid. Ole nendega õrn.


***

Sa tegid oma töö ära nii kiiresti kui suutsid - ning said tasuks ainult veel rohkem tööd.

Hinda oma tööd, võta selle tarbeks aega. Uuri seda hoolikalt, nagu vaatleksid kalliskivi või haruldast orhideed. Mida rohkem aega sa sellega veedad, seda tähtsamaks su töö muutub. Ta on nagu laps, kes muutub endast teadlikuks. Ära kiirusta teda yles kasvama ja sinust lahkuma.


***

Raske töökoorma eest makstakse sulle liiga vähe.

Aga kas sa töötad tõesti ainult raha pärast? Kui jah, miks sa seda tööd yldse teed? Kasulikku asju tuleks teha rahast sõltumata, kasutuid pole yldse mõtet teha. Kas ei peaks sa tegema hoopis midagi mõistlikku, näiteks kypsetama leiba või kirjutama luuletusi?


***

Su töökaaslased veedavad päevad lobisedes, kuni sina kogu töö ära teed.

Kas sa ei peaks neilt õppima? Kõike tõsiselt võttes ei saa sa asjast kuigi hästi aru. Maailmas on väga vähe tõsiseid asju: kirurgi otsus, kas lõigata sygavamalt; sõduri otsus, kas tuleks tulistada. Need asjad otsustavad kellegi elu yle siin ja nyyd, vahetult. Kirjutuslaua taga ei tehta kunagi midagi tõsist.


***

Su töövahendid on töö jaoks kõlbmatud, sult tahetakse võimatut. Sa veedad pikki päevi, tehes asju, mis lõpuks ära visatakse.

Nii möödub meie elu: me ei saa teha midagi jäävat. Kõik me teod on liivast ning lõpuks kannab tuul selle laiali. Ykski koloss ei kesta igavesti. Pole tähtis, kas sa vastad kõrgetele nõudmistele või lõpetad kõik projektid õigeks ajaks. Oluline on protsess, mitte tulemus; sinu kõige tähtsam saavutus on su enda pyhendumus.


***

Sinult nõutakse, et sa õpiksid tundma iga vähimatki reeglit ning peaksid sellest täht-tähelt kinni, ehkki asja mõte niimoodi kaotsi läheb.

Tee seda. Pole oluline, millest sa mõtiskled; kui seda piisavalt kaua uurid, näed liivateras lahtirulluvaid maailmu. Pööra tähelepanu väiksele kirjale, kao mikroskoopilistesse yksikasjadesse. Väikesed asjad on sama tähelepanuväärsed kui suured, sest kogu maailma struktuuri aluseks on imeline kooskõla, mis laseb neil kõigil koos eksisteerida. Pisikesed asjad kõnelevad sulle hiiglaslikest.


***

Kõik dokumendid on pikad ja tyytud, sind väsitab nende sõnaohtrus.

On kerge teha vahet yhel sõnal ja kahel, yhel tilgal ja kolmel. Ent tuhandest sõnast saab jõgi, just nagu korrataks yhtainsat sõna tuhat korda. Sa ei yrita jõge ära juua, vaid kuulad, kuidas see mööda voolab, täites su sydame rõõmuga, imetled selle pinnal sillerdavat päikesepaistet. Jõel ei ole tähendust, see lihtsalt on.


Tõlgitud raamatust "Zen and the Art of Bureaucracy".

"Head aamatud ei synni tyhja koha pealt"

Mu postkasti potsatas teade loovkirjutamise õpitoast. Vaat' kui huvitav, rõõmustasin ja hakkasin asja uurima.

Hea kirjandushuviline

E-raamatukogu on portaal, kust saab online lugeda häid eestikeelseid raamatuid.
Head aamatud aga ei sünni tühja koha pealt, vaid keegi peab neid kirjutama hakkama.

20. September 2010 kutsub E-raamatukogu kirjutamishuvlisi online loovkirjutamise õpituppa, kus kaheksa nädala jooksul saab praktilisi näpunäiteid ja kätt katsetada kirjutamisekunstis.

Juhendavad:
PRIIT PÕHJALA - kirjastus Tänapäev toimetaja
KERLI ALTMART - kirjanik

Hind: 1500 EEK/95.87 EUR
Kuni 12. septembrini registreerunutele soodustus 20%

Registreeruda saab http://e-raamatukogu.com/

Mina niisugust kirjanikku ei teadnud. Otsisin arvustusi. Kadri Karro ytles aasta eest Ekspressis nii:

Autori kirjutamislaad on hoogne ja julge, aga ta püüab siiski liiga püüdlikult olla popp ja noortepärane; noortepärasus aga ei seisne ainult kasutatavas keeles. Teatud mõõdukus slängi kasutamises oleks vägagi kasuks tulnud, lasknud sisu vormist ette.

Nojah. Seepeale tuleb meelde ennast TLY õppejõuks kuulutanud Loone Ots, kes spämmis mõni aeg tagasi firmasid õigekeelekoolituse kutsega, milles oli kymmekond viga. Eriti kui lugeda yleskutsest fraase "kust saab online lugeda", "head aamatud", "20. September 2010 kutsub" ja "kirjutamishuvlisi".

Ah, mis. Hoiatavad näited ongi kasulikud. Kel huvi, võib 1500 krooni maksta kyll.


P.S. Sama teema jätkuks on Raamatukoi arvepidamisse kantud K.A. raamat "Tüpitäheaabits". Kes õige pealkirja ära arvab, saab auhinnaks ä-tähe.


P.P.S. Selguse huvides: ma arvan, et igasugused veebis kirjanduse jagamise kohad on hea mõte. Natuke tegeleb sellega Raamatumaailm, kuhu vahel kirjutan ka ise. Noorte kirjanikuhakatiste vastu pole mul samuti midagi, kui nende tekstid just väga jubedad pole (mõnel on). Aga ma pooldan yldiselt seda, kui teisi õpetavad need, kes teavad, millest räägivad - või kes oma teadmisi vähemalt ise kahtluse alla pole seadnud.

Nyri sirp ja valus ahi

Sattusin yhe jupi aja taas yhe Sirbi artikli peale ja otsustasin, et tahan uriseda. Autor on Stefan Moster ja pealkiri "Kafka kirves, Hyry ahi, Mankelli sokid", sisuks on pikk jahumine kõigest ja eimillestki.

Pärast tavalise krimka lugemist on aga lugeja täpselt seesama inimene, kes ennegi, sest tekst ei sunni teda järele mõtlema ega aita tal pärast lugemist näha maailma veidi teistsuguses valguses. Teatud tingimustel on peavoolu järgivalt kirjutatud edukas kriminaalromaan lausa võimeline sooritama täiusliku kuriteo: ta varastab lugeja aja, jätmata vähimatki jälge.

Jätame kõrvale selle, et mõned inimesed elavad enda arvates alati keset muutusi ja teiste meelest kordub nende elus yksainus päev igavesti.

Miks peaks just krimi inimese puutumata jätma? Võtame C. K. Chestertoni isa Browni lood või Stieg Larssoni lohetydruku-seeria - ma julgen kyll arvata, et nii mõnigi lugeja tunneb end neist ysna sygavalt puudutatuna, ehkki mõju on, mõistagi, erinev. Samas koosneb suur osa raamatukogude ja -poodide riiuleil seisvaist teise- ja kolmandajärguliste kirjanike romaanidest (olgem ausad, kõik kirjanikud ei mahu esimesse järku) pahnast, mis ei puuduta mitte kedagi. Kyll aga on see igal juhul parem kui krimkad ja meelelahutus.

Jälle leiab keegi, et kirjandus tuleb jagada õilsateks ja madalateks žanrideks, mitte hästi ja halvasti kirjutatuks. On žanre, mis on olemuselt pyhad ja mille viletsaimgi esindaja on puhtam ja kargem kui parim esindaja žanrist, mis on olemuselt ryve. Olgu, see viimane on juba liialdus, päris seda ei ole autor väitnud. Aga igasugune mustvalge lahterdamine on samasugune liialdus.

Ja Sirp peab vajalikuks seda lollust tiražeerida. Kas see peaks parandama lugeja arvamust lollusest või halvendama tema arvamust Sirbist? Las igayks otsustab ise.


***

Soomes kiidab autor Sofi Oksase meeletut edu, ehkki raamat "pole kirjutatud sugugi mitte turusõbralikult" ning seda "pole sugugi võimalik nimetada massidele sobivaks". No miks siis ei ole? Seks ja vägivald myyvad alati, eriti kui see on kellegi teise seks ja vägivald. Ehkki eestlaste ohvrikompleksi syvendamiseks passib see ka.

Varraku blogi yhislugejate arutelust koorus välja seegi, et kui Oksase romaan vahest ehk polegi päris yheylbaline, siis igatahes laseb see ennast kahetsusväärselt kergesti mustvalgelt lugeda. Mida vähem keerukust, mida vähem pooltoone, seda kergem lugeda. Sobib massidele kyll, turust rääkimata.


***

Eriti lõbusaks läheb Mosteri kokkuvõte Antti Hyry romaanist "Ahi". Kus soomlased leiavad, et hea rahulik raamat, ei mingit kaamost, ainult tore töötegemise kirjeldus, sealt imeb Moster välja yhiskonnast väljatõugatu traagika. Ehkki järgmiseks jõuab ise selleni, et raamatus seda ei ole, seda olnud mõnus kirjutada. No otsusta siis ära, oli valu või ei olnud!


***

Mis meil siis kokkuvõtteks sõelale jääb?
1. Krimi ei ole yllas, aga romaan on.
2. Oksanen ei sobi massidele, aga seda massid ostaksid.
3. Soome on kirjanike unistuste maa.
4. Raamatukaupmehed on kõikjal alatud närukaelad.
5. Heaoluriikides on mõttetu kirjandus, kirjanik peab kannatama.

Seda viimast tõestab autor muidugi praktikas, elab ta ju ise Espoos ja tekst on tõepoolest mõttetu. Miks Sirp sellist kõrgkultuurihuvi maskiga nyrimeelsust avaldab, seletub ilmselt tõlkijaga.