Das Grüne Aktion

Saabun mina pahaaimamatult Lõunast nagu kurg, lappan Wulff-Morgenthalerit ja mis ma leian? Õuuuudne!


P.S. Ja veel rohelistest. See on tõepoolest yks naljakas rahvatõug.

Kultuurielamused väärivad kodumaalt pagemist

Nägin ka lõpuks selle ameeriklaste uue Solarise ära.
Ei olnud ta pooltki nii halb kui teised snoobid vahepeal rääkisid.

Aga kõige vapustavam oli ikkagi Natasha McElhone. Ta on näeb tõepoolest välja nagu noor ja võluv Meryl Streep, samas kui Streep ise on praeguseks kõigest vana ja võluv. Või, noh, ytleme, võluv.

Film tasus järelikult vaatamist.


***

Et esmabal lahkun Eestist, ostsin hiljuti fotoaparaadi. Algaja asi, klõpsin palju ning yritan seadistust käppa saada. Mu eelmine aparaat oli Smena 8M, sellega võrreldes on Canon Powershot A630 hoopis midagi muud.

Proovisin nyyd leida kohta, kuhu pilte yles riputada, et asjahuvilised neid tarvitada saaks. Alustuseks võtsin Flickri. Kõik on tore, aga esimesed kuus pilti võtsid 11% lubatud kuumahust. Ja mul pole praegu aega uurida, mis on mis, mul on vaja mitusada pilti yles visata ning jätta teistele tuustida.

Picasa pakub menyys kirja "Publish in Blogger". Selle klõpsimisele ei järgne absoluutselt mitte midagi.

Proovisin siis Blogspotis (miks selle domeen ikka veel Blogger on?) fotoblogi asutada. Mõte oli hea, ainult pildid ei läinud yles. Kõrra-kõrra-kõrra-kõrra... ja siis tyhi aken. Ei yhtki pilti.

Nojah, võimalik, et kuskilt midagi kohendades või pikalt abifaile lapates leiaks ka lahenduse, ainult et praegu pole mul selleks aega. Jäigi tegemata. Olulisemad saatsin meiliga või andsin lihtsalt arvuti hetkeks käest. Ja ikka see kõik mulle ei meeldi. See pole meetod, kuidas asju pidevalt lahendada.


***

Tunaeila sattusin taas raamatupoe kyysi. Leidsin Rahva Raamatust Cynthia Macgregori õpetliku yllitise "Kui suureks kasvan, hakkan kirjanikuks". Kas teie teadsite sellist kirjaneitsit? Mina ei teadnud. Wikipedia kah ei tea. Ja ometi on tal kyllalt, mida õpetada kõigile, kes midagi kirjutada tahavad: olgu ilukirjandust, postkaardisalme, restoranimenyysid, reklaame või ärikirju.

Raamat on tõlgitud ysna viletsalt ja toimetatud veel hullemini. Aga ma pole näinud eesti keeles kuigi palju raamatuid, mis õpetaks kedagi kirjutama muud peale äri- ja byrookirjade, nii et kasu on tast ometi. Mis sest, et see on pehmelt yteldes põgus ja mõeldud eelkõige koolilastele; noortele pogenistidele ja värskerõhulistele võib sellest ikkagi abi olla. Kes tahab oma siiraid tundeid kirjanduslisse vormi valada, võiks õpetuse kätte võtta. Ma tean kyll ysna mitut noort ja vähem noort kirjatsura, kellele seda kinkida.

Aitab vogonite luulest.

Kerge ais

Veider, puhuti ka kurb on vaadata, kuidas moodsa keele nõder mälu kajastub inimeste vaesestuvas ilmapildis. Muidu täiesti intelligentsed inimesed sulatavad yhte metafoore, moodustades neist kolmanda, mil pole nägu ega tegu, mõttest rääkimata. Et nad sellest aru ei saa, näitab, et ilmselt ei mõistnud nad oma vastsyndinud monstrumi vanemaidki. Näide? Aga palun.

Enne uneleminekut blogisfääri veeretades leidsin imelise väljendi: "...kerge aisa üles löömine Surkovi vastu..."
Armsalt äbarikku fraasi on pandud kenasti kokku kaks kujundit, "takka yles lööma" ja "yle aisa lööma". Lõhnab sedamoodi, et autor ei saa kummagi tähendusest aru ega ole ka elu jooksul aisa näinud.
Aga "kerge ais" on arvatavasti alumiiniumist.

Olme on dialektiline

Ärge öelge, et igapäevaelu pisiasjad ei ole huvitavad, sest nad on pinnapealsed, neis puudub filosoofiline sygavus. Kõik sõltub sellest, kuidas neid vaadata.

Käisime kahekesi poes. Tulime koos välja, minul raske poekott näpu otsas. Peatuses seisis buss. Hakkasime sinnapoole liikuma - kiirendatud sammul, kuid mitte eriti lootusrikkalt. Jõuab, ei jõua? Ymber bussi tagumise otsa keerates selgus, et nii ja naa. Vaatasin lahkuvale bussile järele, kust paistis yks vastu ukse sisekylge lömmi surutud nina. Võtsin taskust telefoni ja hakkasin blogima.

Inimesed arvavad tihti, et juhtuma peab kas yks või teine. Sa ei saa jõuda yhekorraga bussile ja jääda maha. Aga vastandid yletatakse ja synnib hoopis midagi muud.

Cupán caifé le do thoil

Igasugu lood tahaks jutustamist, aga olgu vahele natuke reklaami ka.

Sattusime mõne päeva eest all-linnas jalutama ja leidsime Väike-Karja tänavast kohviku. Karjatänavad on juba kord sellised, et jäävad minu harjunud radadest kõrvale. No mitte ei satu ma neidkaudu minema, ikka yhelt või teiselt poolt ringiga. Seepärast on kõik sealne minu jaoks uus. ("Näe, nad on siia maja teinud!")

Kohviku nimi oli Martini jazzkohvik. Kujunduselt ysna lakooniline, kesk suuri tyhje neljavärvipindu (sinine-punane-must-hall) askeldas leti taga yksainumas hing, kyllap siis Martin. Tundus hästi mõnus paik olevat. Muusika kyll päris džässiga ei piirdunud, kuid oli vähemasti... noh, kohvikumuusika. Mis on tänapäeval ypris haruldane. Võinuks ehk olla pisut tasasem, telefonis kostis veidi valjult, ehkki yle laua vesteldes ei häirinud. Kohv oli hea, vesi oli hea (mis ta ikka olla sai, kui pudelist tuli), kohvik oli rahulik, mööbel oli mugav ja ymbrus meeldiv. Mis sa ikka rohkemat jalapuhkamiseks tahad. Kui teist kohvi kysisin, pakkus baarmen, et teeb äkki mõne võileiva. Mõjus väga hoolitsevalt.

Lähen mõni päev tagasi ja uurin, kas neid võileibu veel alles on.


***

Headest uudistest veel nii palju, et sain Kreatiivmootori uusima plaadi kätte. Poodides veel pole. Võib-olla ilmub lähiajal yhe hää inimese kirjutatud arvustus, eks ma lingin siis toda ka.

Ja hommikul avastasin töölaualt karbi. Karbis oli õpik.
Mida õpik õpetab? Ei ytle!