Cupán caifé le do thoil

Igasugu lood tahaks jutustamist, aga olgu vahele natuke reklaami ka.

Sattusime mõne päeva eest all-linnas jalutama ja leidsime Väike-Karja tänavast kohviku. Karjatänavad on juba kord sellised, et jäävad minu harjunud radadest kõrvale. No mitte ei satu ma neidkaudu minema, ikka yhelt või teiselt poolt ringiga. Seepärast on kõik sealne minu jaoks uus. ("Näe, nad on siia maja teinud!")

Kohviku nimi oli Martini jazzkohvik. Kujunduselt ysna lakooniline, kesk suuri tyhje neljavärvipindu (sinine-punane-must-hall) askeldas leti taga yksainumas hing, kyllap siis Martin. Tundus hästi mõnus paik olevat. Muusika kyll päris džässiga ei piirdunud, kuid oli vähemasti... noh, kohvikumuusika. Mis on tänapäeval ypris haruldane. Võinuks ehk olla pisut tasasem, telefonis kostis veidi valjult, ehkki yle laua vesteldes ei häirinud. Kohv oli hea, vesi oli hea (mis ta ikka olla sai, kui pudelist tuli), kohvik oli rahulik, mööbel oli mugav ja ymbrus meeldiv. Mis sa ikka rohkemat jalapuhkamiseks tahad. Kui teist kohvi kysisin, pakkus baarmen, et teeb äkki mõne võileiva. Mõjus väga hoolitsevalt.

Lähen mõni päev tagasi ja uurin, kas neid võileibu veel alles on.


***

Headest uudistest veel nii palju, et sain Kreatiivmootori uusima plaadi kätte. Poodides veel pole. Võib-olla ilmub lähiajal yhe hää inimese kirjutatud arvustus, eks ma lingin siis toda ka.

Ja hommikul avastasin töölaualt karbi. Karbis oli õpik.
Mida õpik õpetab? Ei ytle!