Kasvatamatute jõnglaste probleem

Tiia mõtiskleb selle yle, mida teha jõnglastega, kes pole nähtavasti teragi kasvatust saanud ning koolis yleyldse mingisugusestki korrast kinni ei pea.

Järgnev on ränk üldistus, kõik pered kindlasti ei ole sellised, aga- tänapäeva vanemad väsivad lastest kiiremini kui enne, see on fakt.
Ebakindlus oma kasvatusoskustes on suur. Lastele otsitakse harrastusi, ise ollakse tööl või oma harrastustes kinni. Ebakindlus töö, majanduse jm. suhtes kajastub ka pereellu.

Eesti kohtutes pole lapsevanematelt vist veel lapse tutistamise eest trahvi välja mõistetud, õpetajatel on jama aga juba rohkem kui rubla eest. Lahendus? Kodu ja lapsevanem tehku on tegemata tööd.

See kõik on yliväga õige ja tore. Mind hakkas huvitama aga muu. Ma olen ise emotsionaalselt labiilne ning kaunikesti inimpelglik, samas leidub minust märksa hullemaid. Kuidas peaks ADHDga, hyperaktiivsed ja keskendumisvõimetud yliemotsionaalsed lapsevanemad suutma oma ADHDga, hyperaktiivseid ja keskendumisvõimetuid yliemotsionaalseid lapsi aeglaselt, rahulikult ja metoodiliselt aeglasteks, rahulikeks ja metoodilisteks kasvatada?