Milliseid uudiseid me ostaksime?

Rain Kooli jutustab oma blogis Michael Jacksoni surmateate liikumisest meedias ning jõuab muuhulgas järelduseni, et nn uus meedia ei ole tänini kyllalt tugev, ohustamaks vana meediat. Inimesed on harjunud eelvalikuga, lehekyljetäie pealkirjadega, nad ei oska ega taha veel ise endale maailmameedia rootsi lauast igal hommikul taldrikutäit korjata.

Tegelikkuses soovib ikkagi veel marginaalne vähemus meist, nii meestest kui naistest, ise uudiseid veebiavarustesse ostlema minna. Ei, me oleme harjunud neid oma lävepakule tassituna saama - ja pealegi tasuta.

Eks asi on selleski, et praegused meediakanalid ei tekita erilist harjumust loetavat valida. Pigem on lootus sellel, et inimene, kes midagi lugema tuli, klõpsib veel mõnel pealkirjal või lappab ka teised lehekyljed läbi.

Et uudiseid inimesele ykshaaval myya, peaks tal olema harjumus neid valida: noppida välja just teda tõeliselt huvitavad teemad. Siis ei tööta aga paljud praegused uudisetootmisnipid. Kas mitmetimõistetav või suvalises kontekstis (libamisi) nilbusele vihjav pealkiri pigem meelitab tasulisi lugejaid juurde või peletab kõhklejad eemale? Tont seda praegu ytelda oskab, võime ainult oletada vastavalt enda kalduvustele.

Oletan, et yhekaupa myydava uudise pealkiri peab vastama võimalikult täpselt sisule. Samas peab uudises olema mingi lisaväärtus, et inimesed (keda see just isiklikult ei puuduta) ei piirduks yksnes pealkirjadega. Kuidas niisugust teksti kirjutada? Enamik ajakirjanikke seda praegu ei tea. Lehed on täis uudiseid, mis ei sisalda oluliselt rohkem infot kui pealkiri ytleb.

Põhimõtteliselt on niisugune uudis Twitteri säuts. Uudise kui toote eripära on aga, et teda ei saa myya ilma tema sisu reetmata. Kui kogu uudis koosneb yhest pisikesest faktist, ei jää pärast esimest pilguheitu enam midagi myya. Mis sa noist säutsudest ikka ostad?

Võib-olla peaks tekstid siis ikkagi olema pikemad ning avama rohkem tausta. Nii, nagu on räägitud, et pabermeedia nihkub ajaleheformaatidest ajakirjaformaatide poole, kus on pikemad käsitlused ja analyysid.

Võib-olla muutub olulisemaks uudiste hindamine sotsiaalvõrgustikus. Kui praegu mõne Eesti päevalehe veebikommentaare hinnata saab, pole sel mingit tegelikku mõtet peale klikkimise rõõmu. Skoore ei kasutata isegi kommentaaride kuvamiseks/peitmiseks (nagu tegi vist Slashdot?), rääkimata uudistest. ÄP tõstab enimloetud ja -kommenteeritud lood punase ja rohelisega esile, ent see on ka kõik. Tasuliste uudiste puhul võiks muutuda märksa olulisemaks, mida hinnatakse; hinne tähendab sisuliselt vastust kysimusele: kas selle eest tasub raha välja käia? Kui hinde arvutamisel arvestatakse hindaja isiklikku kaalukust sotsiaalvõrgustikus, kui sa võid näha, kes mingit uudist kiitnud on - seda parem. Siis võiks see ehk tõepoolest toimida.

Võib-olla saavad meediainimesed siis yhel hetkel aru, et uudiste sildistamine teemade põhjal on mitte yksnes arukas, vaid ka tähtis. Praegu lisatakse minu teada enamikus Eesti lehtedes yhe uudise alla teised samateemalised käsitsi, toimetaja isikliku mälu põhjal. Esiteks muudavad sildid teksti seostatavaks, loovad uudistele ajaloolise konteksti. Teiseks teeb see ka ajakirjaniku enda töö mugavamaks. Kolmandaks tekib siis võimalus, et ma ei osta mingilt lehelt mitte tervet igapäevast uudisepatakat alates Anu Saagimi aluspesust ning lõpetades Nigeeria börsiteadetega, vaid näiteks sildid "Elcoteq", "Eesti tuumajaam" ja "Bonzo". Selleks pean ma muidugi sildistavat kanalit usaldama - ja praeguste lehtede eristusvõime ei ärata usaldust.

Võib-olla muutub yha tähtsamaks seegi, kes uudise kirjutas. Teatud mõttes on see staarajakirjanike "tagasitulek". Mõnes Eesti lehes pole praegu kedagi, kelle nimi võiks olla kaubamärk, hea töö kindel tunnus - isegi kui yksikuid ajakirjanikke tõepoolest reklaamida viitsitaks, mitte ei peetaks neid kergesti asendatavaks kahurilihaks. Mõnes lehes on selliseid suisa mitu, ent ma pole sugugi kindel, kas nende nimed sama hästi töötavad kui mõni aeg tagasi. Kui ma aga pean iga valitud uudise eest konkreetset, iseendale kuuluvat raha maksma, tekib mul aina suurem huvi selle vastu, et kirjatykid seda ikka väärt oleks. Kahtlemata leidub ridamisi inimesi, kes maksaksid rõõmsasti Andrus Kivirähu või Madis Jyrgeni lugude eest. Aga nemad ei tee ju uudiseid.

Kindlasti on võimalik teha sellist ajakirjandust, mida inimesed tahaksid osta - isegi siis, kui paberlehed on lootusetult aeglased, teiste kanalite uudised on veebis tasuta ning keegi ei taha suurt kuhja pahna, millest pool tuleb ära visata. Võib-olla on meil isegi aimdusi, milline see ajakirjandus välja võiks näha. Edasine on katsetamise kysimus. Kes katsetab ja õpib, elab ära. Kes seda ei viitsi... kurat seda teab. Võib-olla elab kah. Aga võib-olla ei ela.