Laudlina varjus

Kodus ei oota mind keegi. Igal pool on kylm. Miks mitte olla tööl?
Seda enam, et kui mina tänast kaarti ja tabelit ära ei tee, ei tee neid keegi.
Mis õppepuhkus? Puhata ei oska ma niikuinii, õppida ka mitte.


***

Inimestel tuleb alatasa minu järel oodata.
On yksnes õiglane, kui ma ka ise vahel teiste järel ootan.
Samas muidugi...


***

Aasta või paar tagasi nägin Tartus, Saksa Kultuuri Instituudi majas teatritykki nimega "Elling". Kui sygava mulje too etendus mulle jättis, selgub ilmselt alles aastatega. Ent ilmselgelt suutsin ma peategelasega samastuda. Hingepõhjani.

Yks suurepärane stseen oli seal restoranis, kuhu kaks korterikaaslast läksid pärast nädalapikkust ettevalmistust, julguse kogumist ja korrutamist: soust ja kartulid, soust ja kartulid. Soust ja kartulid. Päeval, mil nad pärale jõudsid, ei olnud aga menyys sousti ja kartuleid.

Sellistes tingimustes on laua alla pugemine ka minu arvates täiesti adekvaatne reaktsioon.


***

Meil kõigil on ebareaalseid ootusi. Kui ma millegipärast võtan heaks uskuda, et sead ja siilid lendavad, ei ole siil oma kehvas lennuvõimes siiski vähimalgi moel syydlane. Võib-olla ei ole tal lihtsalt lennuilma?

Meie ootused on täiel määral me endi probleem ning neid tegelikkusele vastavaks seada ei saa keegi teine peale meie eneste. Ometigi tekib ebaadekvaatsete ootuste kohtumisel reaalsusega meis emotsionaalne reaktsioon, mis on samavõrd tõeline kui kivi või puu. Eks me pea temaga hakkama saama ning pyydma oma kujutlusvõimet edaspidi mõistlikkuse piires hoida.

On nigu on.


***

Kontorilaudadel ei ole kahjuks laudlinu. Ent sobivat projektsiooni kasutades võib lauapinnaks tõlgendada hoopis arvuti monitori. Selle taha saab pugeda kyll.

Niisiis, tabelid ja kaardid. Andke mulle mu numbrid ja ma mängin tykk aega rahulikult omaette nurgas. Inimestega ei oska ma niikuinii midagi peale hakata.