Raamatukogude kaitsvad seinad

Lugesin Eesti Rahvusraamatukogu direktrissi Janne Andresoo intervjuud Sirbis. Sugenesid mõned mõtted.


***

Kuigi artiklid on Interneti arhiivides kättesaadavad, bibliografeerivad raamatukogud nii ajakirju kui ka ajalehti, kuna olemasolevad otsimootorid, näiteks Google, ei võimalda täiel määral infootsingut.

Millist infootsingut Google ei võimalda? Tahaks täitsa teada. Niivõrd kui mina näinud olen, on probleem pigem lehtedes, mis ise artikleid yles ei pane. Otsimootorites ei tundu häda olevat. Aga võib-olla professionaali jaoks siis on.


***

Miks teavik iluta sõna peaks olema, nagu kysitleja väidab? Ilu on vaataja silmades. Kas kyylik on siis ka kole? Aga koibik? Kuubik? Triibik?


***

Kas teaviku vastand on juhmik?


***

Paari aasta eest David Lynchi uurides torkas mulle silma, et mitmed raamatud sel populaarsel teemal on kadunud?

Ka Sirbis ei osata enam teha vahet jutustavatel ja kysilausetel. Aga noh, õigekiri kipub jutu tagaotsas yldse logisema. Äkki pole neilgi enam keeletoimetajat.


***

Ja veel. Käisin täiskasvanud õppija nädala raames Teaduste Akadeemia Raamatukogus õpetust saamas, kuidas internetist infot otsida. Lootsin, et räägitakse midagi töötutele kasulikku, mida ma siis refereerida võin.

Tutkit. Jutt oli eelkõige ikka teadusartiklitest ja nende enda majast ligipääsetavatest andmebaasidest. Aga hoopis yks muu tsitaat jäi mulle kõrva nagu tropp.

Nimelt soovitas kena naesterahvas, arvatavasti mitte minust vanem, kõigepeat lugeda läbi kõik paberist raamatud ja artiklid ning alles siis, kui teemat tunned, koostada plaan, mida internetist otsida.

Huvitav, kes võiks olla sellise koolituse sihtgrupp? Ilmselt inimesed, kelle jaoks on raamatuid kogust tellida, lapata ja tuustida käepärasem ning mugavam kui internetis ringi klõbistada. Kyllap neid ikka on, ehkki minu lähemas tutvusringkonnas - sõltumata vanusest - kaunis vähe.

Kui raamatukogurahvast vähemalt oluline osagi sedaviisi mõtleb, siis pole ime, et nad töötutele midagi kasulikku rääkida ei oska. Nad kardavad ise ka seda võõrast ja imelikku internetti ning on tööturule sattudes vähemalt sama abitud.

Ma loodan, et näiteks Andresoo intervjuus mainitud 81 koondatu seas olid peamiselt inimesed, kes on kohanenud eluga väljaspool raamatukogude kaitsvaid seinu. Temal on muidugi hoopis teine kogu, aga ikkagi. Mulle meeldivad raamatukogud ja raamatukoguhoidjad, ma tunnen nende suhtes suurt sympaatiat ja mul on kahju, et sellises olukorras ei oska ka mina neid kuidagi aidata.