Saatuse nöök

Olgu teistega, kuidas on, kõige rängem on ikkagi pettuda iseendas.

Regulaarse tervisekontrolli käigus kylastasin, mõistagi, ka töötervishoiuarsti. Vestlesime mitmesugustel teemadel ja võistlesime vastastikuses kollitamises. Ehmatasin teda veendumusega, et minu eas peavadki liigesed aeg-ajalt valutama. Tema lõi mind kohustuslike jalatugedega. Haarasin rahakotist ja oigasin.

Muude lõbustuste hulgas mind ka mõõdeti - kontorivara kulumist tuleb ikka hinnata, siis saab amortisatsiooni maksumusest maha arvata. Kui kaalumise tulemus oli häiriv, ent ootuspärane, siis pikkusega oli teine lugu.

Olen siiani kõiki tyydanud jutustusega sellest, kuidas ma olen umbes 1990. aastast saati 174 cm pikk, kuid ikkagi mitu sentimeetrit lyhenenud. Toonase statistika järgi olin nimelt Eesti keskmist kasvu, nyyd on keskmine aga mõnevõrra kerkinud. Täpselt ei mäletagi, ca 3-5 cm.

Seisin rahulikult seina äärde. Tohter kiikas mu pea kohale ja tähendas: "171." Urahtasin ning rääkisin talle loo ära.

Lõbustatud kulmukergitus. "No proovige uuesti. Selg sirgu!" Kandu siiski maas hoides andsin endast parima. "171,8."

Oli seda nyyd tarvis. Ma pole sellestki veel yle saanud, et kevadel soovitas juuksur mulle šampooni, mis on mõeldud hõrenevatele juustele.

Ah, mis. Jälle uus lugu juures, millega sõpru kiusata.

Tegelikult on see lihtsalt relatiivsusefekt: väga kiiresti liikuvad kehad lyhenevad vaatlejate arvates liikumise suunas. Näiteks minu oma. Ja kui kiirus läheneb valguse omale, pole ime, et juuksed kuluvad. Vähemalt jääb habe alles.