Mis peaks raamatuarvustuses olema?

Tänapäeva kirjastuse rahvas kirjutas oma blogis raamatuarvustustest. Lisaks sellele, et neile ei meeldi Jacques Derrida ja Ahto Muld, tahavad nad veel kõiksugu asju: ostusoovitust, tausta avamist, võrdlust varem loetuga, konkreetseid näiteid... Nagu ikka, hakkasin sinna kommentaari kirjutama ning jõudsin sellega siia välja.

Ilmselt sõltub arvustuse häädus sellest, kus ta avaldatakse. Häädust tuleb ju hinnata vastavalt funktsioonile, aga Loomingu/Sirbi/Vikerkaare ja Ekspressi arvustustel on erinev funktsioon.

Ajalehearvustuse yks olulisemaid funktsioone on tõepoolest ostusoovitus: kes oleks selle raamatu yle rõõmus? Kui arvustus on lisaks pisut vaimukas ning iseloomustab teost kyllalt ka selleks, et mingi meki saaks suhu inime, kes raamatut iial ei osta - noh, enamat ei saa 1000 tähemärgilt tahtagi. Loodetavasti tuleb lugeja siis raamaturubriiki tagasi ning ostab kunagi mõne teise raamatu. Või laenutab raamatukogust.

Olen vahel mõtelnud, kui palju peaks pöörama tähelepanu vormistusele. Oleks ju aus ytelda, kui näiteks algkeeles igati mõistliku raamatu ymberpanijad on teinud lohakat tööd. Mis siis, kui see kõigest hoolimata kasutada kõlbab, sest sisu ja illustratsioonid on korralikud. Või kui kyljendus on käkerdus. Samas, kas sellised asjad enamikku lugejaist yldse huvitavadki?

Taustamaterjal on kindlasti kasulik - nii positiivselt kui ka negatiivselt. Tausta tundes jääb mõni lollus ehk kirjutamata. Teisalt pole alati mõtet anda ylevaadet autori elust ja loomingust. Mõnd kirjanikku tuntakse niigi ning mõni jääbki obskuurseks.

Võrdlustega tuleb olla ettevaatlik. Muidugi, ei ole võimalik selgitada midagi võrdluste kaudu inimesele, kes on lugenud vaid aabitsat. Aga yhe tundmatu seletamisest teise kaudu pole samuti erilist abi.

Eks kõik on lõpuks tasakaalu kysimus: kuhu seada konkreetses arvustuses tasakaalupunkt, et kõik oluline mahuks teksti ning ebaoluline kõrvale jääks. Sama kehtib ka yldise hinnangu või tonaalsuse kohta: nii nagu igas raamatus saab leida mõne vea, võib ka kinnitada, et igayhe jaoks on kuskil mõni lugeja. Liigne rangus ja leebus muudavad kõik tekstid yhesarnasteks samamoodi kui Ahto Mulla sõim: kui igas arvustuses lendavad neljatähelised nagu 40ndate aastate proletaarses kirjanduskriitikas, ei saa keegi enam lõpuks aru, millest raamat räägib ja kas seda tasuks lugeda või ei.

Muuseas, kohaliku kirjanduskriitika kallal nurisetakse kaunis tihti. Paraku on mul mulje, et nurisejad tahavad kriitikutelt eri asju. Katsu siis kõigi meele järele käia... või ära katsu.