Ennast kiitmast ma ei väsi

Päevaleht avaldas täna pikema enesekiituse. Olen nõus, et mõnes aspektis on teised lehed märksa hullemad (ja paljukest meil neid ongi), ent ylistuskõned muudavad mu alati skeptiliseks.

Lugejakysitlus näidanud, et inimesed on Päevalehega rahul. Nojaa, aga seda kysiti ju ka tellijatelt, nii et vastus on ette teada - kellele leht ikka yldse ei meeldi, see teda lihtsalt ei telli. Ehkki ma tean kyll inimest, kes tellib, ent hakkas hiljuti tõsiselt järele mõtlema, miks ta seda ometi teeb. Ei oska minagi talle põhjust välja pakkuda.

Et EPLi lugejad tahavad kuulda Eesti igapäevaelust, ei ole samuti eriline yllatus. Kes huvitub peamiselt välisuudistest, loeb välismaa lehti. Eesti ajalehti loetakse ikka Eesti uudiste pärast, see on kysitlusetagi selge.

Analyysid ja arvamused on Päevalehes tõepoolest, mõni isegi täitsa asjalik. Kahjuks ei ole kõik sugugi võrdselt tugevad. (Täna nimetas neil Priimägi Juhan Liivi Euroopa kirjandusloos epohhilise tähendusega autoriks. Reaalsustaju, kus sa oled? Meil jäi peitus pooleli!)

Ja kui Raudsaare Mart kiidab EPLi eksklusiivseid lugusid välismaa autoritelt, tekib mul kiusatus märkida, et tõlked Guardianist ei ole eksklusiivsed. Eksklusiivseks võib nimetada ehk lugu, mis on ekstra Eesti lugejale kirjutatud - ning nendegi seast mitte kõiki.

Uudised on praeguseks selgelt nõrgem kylg kui arvamused. Eelmise aasta lõpus räägiti, et reformitud Päevalehes enam kellegi tsitaadikatketest uudiseid ei treita. Tulemus? Yhe-kahelõigulised "ytles X ERR-ile" nupsud ei ole kuhugi kadunud. Loogiline: kui töötajaid koondatakse, tuleb teha väiksema töömahuga lugusid.

Vahel lähevad pikemadki lood metsa. Eksisin just täna kultuuriuudisele, mille pealkirjas tõsteti esile, et kodanik töötab oma isa tehtud majas. Mis ta isa nimi oli ja oli too arhitekt või rahastaja, jääb teadmata; oluline oli, et peategelasele meeldib käia teatris ning ta usub, et "ega riik kultuuri piisavalt ei väärtusta". Hea, et töökohtki ära nimetati. Uudisväärtuse unustas autor kahjuks artiklisse lisada.

Välisuudiste pealkirjadega trikitamine on kogu Eesti meedias levinud. Pealkirjas tuleb mainida yksnes presidenti, parlamenti või komisjoni, aga mitte riiki, muidu on lugejate arv kymme korda väiksem. Teen seda ka ise, lõppeks on mu lugude väljund ikkagi Delfi. Samas - ega ma väidagi avalikult, et teen õilsat kvaliteetajakirjandust, erinevalt EPLi peatoimetajast. Mulle vaid meeldiks seda teha.

Ma ei ytle, et EPL oleks Eesti kõige kehvem leht, sugugi mitte. Ainult et kehvemaks on ta kyll läinud. Enne reformi kasutasin teda tööst vabal ajal pea ainsa kohaliku uudiseallikana, nyyd enam ei taha. Mis sellest, et teisi ka ei taha - valimistel on ju samamoodi.

Yhest kyljest võiks ytelda, et arenguruumi on kyllaga, vara veel ennast ylistada. Teisalt - mis on Päevalehel yhest lugejast, kes pealegi paberlehte ei telli? Olgu siis, nagu on.