Tigeduse tagapõhi

Tõnn Sarv mõtiskleb, mis teeb eestlased tigedaks, jõudes välja ysna levinud arusaamani: tigedaid on tegelikult vähe, ent tilk tõrva tikub ikka meepotti rikkuma, eriti kui see tilk just su enda viimasesse lusikatäide satub. Mure tuleb majja siis, kui meesöömist tõrva tõttu maha jätma hakatakse.

Pakun siiski, et yksikud ehtsad tigedikud polegi probleem. Õhkkond või kultuur muutub siis, kui täiesti tavalised inimesed hakkavad tigedalt käituma. Vaevalt nad kuskil loomult märksa tigedamad on kui mujal, inimese bioloogia nii kiiresti ei muutu.

Mis ajab inimese pahuraks ja torssi, äkiliseks ja yle reageerima? Sant ilm ja luuvalu, taskutiisikus ja muidumured. Tagumise tiiru peal ehk eesmiste faktorite mõjul juba ka pahandused sõprade ja perega, töökaaslaste ja muidututtavatega.

Teatud mõttes objektiivsed põhjused kõik. Leebe ja meeldiva ilma yle pole meil põhjust uhkustada. Eesti rahvastiku tervisega on nii, nagu parasjagu on (st, ega suurt ei ole). Niigi nirule elatustasemele keeras kriis vindi peale, buumiaegsed laenuvitsad peksavad ja pitsitavad. Lahutuste arvu ma eriliseks näitajaks ei pea, alatisi alimendiprobleeme ning ses suhtes juba riikliku poliitika taseme saavutanud ykskõiksust aga kyll.

Mis me siis teeme? Parandame riiki, edendame rahvameditsiini ja soojendame jõudumööda kliimat. Vahepeal käime yksteise järel riburada pankrotis, siis saab võlgadest vabana jälle otsast alustada. Kyll Rootsi pensionärid ja yhistud selle ära kannatavad. Ärgu parem nurisema tulgu, muidu hammustame, vot.


P.S. Erinevalt Tõnnist poleks ma nii kindel, et Oru Pearu tingimata tige oli. Mingi sihelmine rahutus või rahulolematus teiste ja iseendaga temas peitus, seda kyll. Aga ega ma algteksti ammu yle lugenud ka pole. Viimati nägin Pearut yhes tykis koos kõneleva koeraga.

Päikesepoisid: Kingisoovitused

A: Kas X-le sobiks kinkida Kristiina Ehini luulekogu?
B: Ehinit? Miks ei, ikka võib.
A: Aga Triin Soometsa? Kas sa teda tunned?
B: Isiklikult mitte. Lugenud natuke olen.
A: Kas ta Y-le sobiks?
B: Kas ta tahab, et luule oleks ilus?
A: Ei, ta tahab, et luule oleks huvitav.
B: Hm. No siis võib.
A: Aga Elo Viiding?
B: Igayhele ta ei istu. Ilusast luulest hoiab ta ikka ysna kaugele. Samas, huvitav on ta kohe kindlasti.
A: Kalju Lepik?
B: No see on kindla peale minek. Lepik on Lepik.
A: Lepik on Lepik jah. Kas sul Kaalepi "Muusad ja maastikud" on?
B: See on see paks?
A: Jah, kõige viimane.
B: On. Väga hea.
A: Selle ma ostan siis endale.

Pime jõul

Väljas on pime.

Tykati suisa tontlik.

Kirikus on pime, sest usk on oopium rahvale.

(Kirik suhtub oopiumiurkasse nagu Säästumarket Stockmanni.)

Toas on kah pime.

Kahjuks ei varja see mu kunstiannet.

Kuidas Elektriraudtee oma maine ära kujundas

Eilne jõulueelne mööda linna jooksmine lõppes sellega, et seisin Balti jaamas rongi kõrval ja ootasin põnni, kes saabus Haapsalu bussilt viimasel minutil. Astusime rongile ja uksed pandi kinni.

Rongil selgus, et tunaeilse Aegviidu õnnetuse tõttu myydi pileteid ainult Raasikuni. Kui alguses oli konduktor kahtlevam, saabus lõpuks ka selgus: Raasiku ongi uus lõpp-peatus. (Ehk nagu moegurud ytlevad: valge on uus must.) Elektrirongid ei pidavat Kehrasse enam mahtuma ja kuna Elektriraudtee tellitud bussid olevat Kehras, tulevat neid oodata.

Raasikul imetles umbes kaks bussitäit rahvast yht ysna tavalist rohelist lõõtsikut, mis lumes kinni seisis. Pyydsime bussi lahti lykata, aga maa oli pehme ja kallak, ei läinud ta kuhugi. Lõpuks tuli aru pähe ning kobisime kohalikku poodi sooja.

Poerahvas teadis jutustada, et see oli samal päeval juba teine buss, mis samas koha kinni seisis. Ei tea, miks nad tahtsid otse perrooni äärde sõita, kus ymbergi pöörata ei saa; suvel olla kõik bussid kenasti poeesise platsi peale jäänud. Nojah, egas inimesed õpi.

Poes seisime kaks tundi. Kohalik bussike, mis meid Aegviidust edasi viima pidi, oodanud rahvast pool tundi ja sõitnud siis minema. Bussijuhiga peeti kyll mitmelt poolt läbirääkimisi, et tulgu meile Raasikule järele ja viigu ära, kyll hädalised kõik kinni maksavad, aga ei, too ei saanud oma ylemusi kätte ja omapäi otsustada ei riskinud.

Õnneks oli poes lahke rahvas. Mina sain kaks topsi kohvi, rõnga vorsti ja plasku viletsat brändit, põnn paki kypsist, limonaadi ja hamburgeri. Suurem jagu hädalisi kyll midagi ei ostnud, niisama kygelesid ja vahtisid aknast välja. Väljas oli põnevalt pime.

Vahepeal sõitis yks diiselrong mööda; too miskipärast pääses kyll läbi, ehkki elektrilised ei pidanud enam Kehrasse saama. Keegi ette ei hoiatanud ja ega me oleks siis Aegviidust ka kuhugi minna osanud. Jala viisteist kilomeetrit, kompsud ja kodinad kaenlas, aitäh. Yks naesterahvas oli mingi päris suure asjaga, midagi redelisarnast vist.

Tuli ka traktor bussi tõmbama, ent osutus liiga tillukeseks. Suuremat meie ära oodata ei jõudnudki. Kaks tundi hiljem teatati, et varsti tulevat Narva rong ja viivat kõik Aegviitu, ent meile pidi juba väimees järele tulema. Tegime siis poele paar tiiru peale, et majapidamist kõige vähegi vajalikuga varustada. Puudus oli kõigest, alates rukkijahust ja lõpetades teega. (Nyyd tuli just meelde, et tuletikud unustasin ikka ostmata.) Kokku saime viis kotitäit tarvilikku träni. Noh, asi seegi vaesel ajal.

Enne elektrirongiga sõitmist mõtlen edaspidi kyll kaks korda järele, kas ma ennast tõesti piisavalt vihkan. Kõigile Elektriraudtee ylemustele soovin aga siiralt ja lahkelt jõuluks tripperit ning uueks aastaks luumurde igale jäsemele.


P.S. Ega selles kõiges pole ju midagi uut. Monopol käitub juba ammu nagu monopolid ikka: sõitjaid teavitama ei vaevu, muudab graafikut oma tujude järgi ning laseb oma veebilehe disainida peadirektori alaealisel purjus lapselapsel. Lisaks veel sõidukaardi systeem, mis matkib Tallinna yhistranspordi totrusi. Kui ei meeldi, luuser, sõida mõne teise firma rongiga.

Kokandus kodus ja võõrsil

Iseendale keeta ja kypsetada tundub enamasti kuidagi mõttetu. Näsid võileiba ja lepid sellega - või siis keedad pakisuppi. Teistele vaaritada on palju lõbusam. Sestap leppisin mineval nädalal kokku kulinaarse kylaskäigu.

Et mul on ilmateadetest ysna ähmane ettekujutus, ei osanud ma muidugi arvestada, et samal päeval paneb keegi kohalikule lumetormile nime kunagise Valge Maja töötaja järgi, justkui oleks meilgi Eestis orkaanid. Igatahes suhtun nyyd Monikasse suure tänutundega, sest just tema tõttu venis kylaskäik venis yhe õhtu asemel kahepäevaseks. Aitäh muidugi ka lahkele võõrustajale, kes mind ulu all pidas ja välja kylma kätte ei saatnud. Kahe päeva jooksul tegin tööd kokku vast ehk tund aega, mis on õppepuhkusele vaatamata hea saavutus - kodus kipub ikka sydametunnistus kripeldama, sedakorda aga ummistas lumi Elisa võrgu lõplikult. Aasta parim puhkus, justkui jõulukink.


***

Mõtlesin, et katsetaks yle teab kui pika aja taimetoitu. Tundub, et õnnestus. Sihtgrupp sõi ja kiitis.

Ega seal tegelikult midagi keerulist olnud. Riivsaias paneeritud ja võis praetud baklažaanid, peal peotäis rukolat, pisut kyyslauku ja viilakas mozzarellat. Salatiks kõrvale tomat, rukola, oliivid, feta, pannil röstitud pähklid ja pisut pipart, kastmeks oliiviõli ja valge veiniäädikas. Kusjuures soola tõepoolest polnudki. Mõni pani juurde, aga mina selle järele vajadust ei tundnud, ehkki söön soola kindlasti yle Eesti keskmise. Kyllap teeks head, kui sagedamini selleta läbi ajaksin.

Märkus iseendale: kyslat ja rukolat võinuks rohkemgi olla. Oliive varu teine purk ka, esimene syyakse kokkamise käigus ära. Ning leivakraam on tegelikult ylearu.

Mis veel haruldasem, proovisin kätt ka magusa kallal. Jällegi, ei midagi liialt komplitseeritut, lihtsalt maasikad suhkru ja myndiga veinis. Ise olin muidugi kerges paanikas, sest ega ma magustoite yldiselt ei harrasta. Nagu selgus, sobivad kylmutatud maasikad kyll, suhkur ei pea tingimata olema kuldne ega vein Beaujolais, sobib ka tavaline ungarlane - antud juhul György-Villa Merlot.

Taas märkus: rohkem mynti. Ja enne serveerimist võiks natuke segada. Pealpool oli pigem vein ja põhjas maasikamahl, samas on just tasakaal kõige mõnusam.

Huvitav, kas tänavune Beaujolais on juba väljas ja otsas? Ekspressi ma enam ei loe ja ega seal Keskülagi ole, kes sellest kirjutaks. Keegi mulle ytlema kah ei tule.

Järgmisel päeval sain veel eksperimenteerida, kui konstrueerisin pisikesest hakklihapeotäiest, sibulast ja ylejäänud riivsaiast kotletid. Ei julge lubada, et esimest korda elus, aga viimase kahekymne aasta jooksul kyll kotletitegu ei mäleta. Võib-olla varem tegin. Tulid täitsa söödavad, ainult pisiksed ja kidurad, nagu poleks neid noorespõlves piisavalt toidetud. Eelmise päeva jääkidest syndis kõrvale uus salat ning kuuldavasti sai pererahvas myndist veel kolmandal päevalgi teed keeta.


***

Pyhapäeval kodus istudes mõtlesin taas toidule. Kylmkappi ja selle ymbrust uurides lendasid gurmeemõtted siiski kiiresti kuradile.

Supipotti kogunesid tohletanud kartulid, kuivanud porru ja jäätunud porgandid. (Kylmkapp võtab tööd nii tõsiselt, et mul on nyyd pool purki hapukurgijääd.) Maitseks viimased peterselli- ja sellerijuurejäägid ning paar vart piparrohtu, mis oli peaaegu värske. Noh, vähemalt siis, kui see mu majapidamisse toodi. Suvel vististi.

Tegin toas muud tegemist, kuni nina kõrbelõhna tundis. Esimese hooga asi väga hull ei tundunud, aga põhjakihi kartulitest lõpuks asja ei saanudki. Muust supist syndis hoopis kausitäis hautist, milles söe maitset pyydsid varjata vyrtsid. Ei õnnestunud. Pakinuudlid on ikka kindlam kraam.


***

Järeldus? Tuleb rohkem kylas käia.

Inimrämps

Ajendatuna yhest õilsatele pyydlustele vaatamata mitte just ydini väga viisakast artiklist (vahest ehk minu jaoks mitte piisavalt viisakast), kirjutas yks mu tuttav ilus inimene nii:

Ma arvan lihtsalt oma paratamatus optimismis, et see inimene, kes mulle käratab “mis sa tuigud, pimeloom, raisk” ei ole tingimata rämpsinimene. Ta ei kärata nii mitte tingimata sellepärast, et ta ei oskaks inimestega arvestada põhimõtteliselt vaid sellepärast, et ta ei oska selles situatsioonis teisiti käituda. Ta ei oska ennast viisakalt väljenduda, ka tema võib tunda ennast halvasti, et ta teisele otsa sõitis, aga tal kanaliseerub see vihaks, mitte vabandamiseks.

Kogu see diskussioon on väga huvitav, selle eeldused ja järeldused samuti. Soovitan lugeda pikemalt Punase Hanrahani blogist. Tahtsin vaid (depressiivse vaikuse vahepeal) deklareerida oma isikliku arvamuse (mille enamasti ja enamikus asjades eelistan hoolikalt maha vaikida).

Olles ka ise talumatult äkilise iseloomuga, ei usu ma siiski, et oleks olemas rämpsinimesi. Ma võin väljenduda aeg-ajalt vahkvihas kuidas iganes, ent sygaval sisimas solvaks selline väljendus mind ennast. (Samamoodi jälestan ma iga meesterahvast, kes kõneleb "eitedest" selle sõna argikeelses tähenduses. Olen, jah, ilge snoob. Soovitan sama kõigile, kes minuga mingil põhjusel suhelda tahavad.)

See ei tähenda, et ma poleks mõne inimese seisukohtade suhtes kardinaalselt vastupidisel arvamusel. Ikka juhtub. Ma pyyan vaid - kuni vähegi suudan - eristada inimest tema seisukohtadest ja arvamusavaldustest.

See ei tähenda, et ma kellegi arvamusele vastu ei vaidleks. Ikka juhtub. Vahel ka ysna energiliselt.

See ei tähenda, et ma kellegi (arvamusest tulenevatele) tegudele vastu ei vaidleks. Ikka juhtub. Kahtlemata olen ma võimeline mõne inimese maha tapma. Silm ka ei pilgu. Samamoodi laseksin maha ka marutõbise koera. Mul oleks loomast kahju, võib-olla väga kahju. Aga ma vajutaksin päästikule.

Nimetamata teda rämpsuks.


P.S. Tundub, et mingis ysna kummalises mõttes tunnen ma hingesugulust Immanuel Kantiga. Kant protestis kyll inimese vahendiks muutmise vastu, ent lahterdamine eri järku või kasti inimesteks tundub mulle samavõrd välistavat inimese eesmärgina, nii nagu vana hea Immu seda enesest- ja ainumõistetavaks pidas. Oleme ehk mõlemad yllatunud: mina ja Immanuel.

Mis meid kõiki seob?

Mis on yhist tulekahjul, modellidel ja kunstniku uppuval laeval?

Kommentaarid,
kommentaarid,
kommentaarid.

Ehk ongi see eestlaste rahvusyhtsuse alus, tugi, side ja kondiliim.

Pakun välja kunstilis-poliitilis-iroonilis-meediakriitilis-reflektoorse projekti: riputage yles Eesti põhiseadus, laske seda vabalt kommenteerida (poetades aeg-ajalt linke meediaväljaannete kommentaariumitesse ja popimatesse blogidesse) ning andke aasta pärast trykki kommenteeritud väljaanne. Kas riigikogu selle kinnitab, on juba tema mure; rahva mandaat on igatahes olemas. Noh, kes teeb ära?

Jõulueelne hõrgutis

Jõulude eel ja järel on teadupärast vaene aeg - enne korjad raha jõulukinkideks, pärast lakud haavu. Erilistest piduroogadest pole juttugi, lyrbi oma pakisuppi ja ole sellegi yle õnnelik. Aga vahel siiski tahaks midagi uut.

Mõtlesin läbi lumestunud linna koju vantsides, et otsiks kapist makarone ja teeks midagi pasta sarnast. Võileibu ei saanud ju teha, leib sai eile otsa. Paraku oli pakipõhjas vast ehk paarkymmend kidurat sarvekest, ei neist saa muud kui lahjat suppi. Kaevusin siis sygavamale kappi ja otsisin asendusaineid: purk tatart (oo, haruldus, seda tuleb hoida), purk herneid (miks mitte, aga... mõni teine kord), riis (ei, mulle ta tõesti meeldib, aga alles viimati oli), kruubid... Kruubid? No miks mitte kruubid.

Niisiis keetsin hakatuseks pool potitäit kruupe. Lisasin neile kuubiku loomalihapuljongit (et oleks midagi tiba rammusamat), seejärel peeneks hakitud tomatit, porrut ja rohelist sellerit (vitamiinide pähe) ning viimase jupikese Poola valgehallitusjuustu (Säästukast leidsin, mõnusalt vänge). Kõige otsa basiilikupuru ja röstitud sibulahelbeid. Natuke hautada, läbi segada ja taldrikule.

Nime ei oska ma sellele toidule anda, kuid maitse sai yllatavalt hea. Väljanägemiselgi polnud viga, ilus kirev teine. Paremas seltskonnas oleks võinud sinna kõrvale veinigi lahti teha.

Kui keegi nyyd midagi eriliselt peent ootas, on ta praeguseks väga pettunud. Oma viga. Kirjandusega, muuseas, on tihti nagu toiduga: kes lauda istudes pretensioonid kaasa toob, jääb paljust heast ilma.

President Pätsu ökovanker

Aeg-ajalt nurisevad ökoinimesed ameeriklaste kombe pärast odavat bensiini raisata. Eks sama suhtumist leia mujaltki, kus naftat toodetakse: sõjaeelsed Iraagi-kirjeldused on ses suhtes kaunis võikad, Siberi leegitsevaist tõrvikuist oleme kõik kuulnud (mõni ka näinud) ning ega meie siin Eestis pole kah siiani yle saanud uskumusest, et bensiin peab olema odav ning yhistransport on vaestele.

1930ndate majanduskriisi aegu oli USAs kasutusel säherdune mõiste nagu Hoover wagon, eesti keeli siis vast ehk Hooveri vanker. Nime sai see 1929-1933 valitsenud president Herbert Hooveri järgi. Nii kutsuti nimelt autosid, mida eelnenud majandusbuumi aegu laialt osteti (aitäh Henry Fordile), kuni selgus, et bensiini ostmiseks ei jätkunud raha - ning seetõttu rakendati hobused auto ette. Eks osariigid väänasid kytuseaktsiisist, mis said, ning see ajas asja veel hullemaks.

Pilt: Wikipedia/Saskatchewani ylikool, 1935

Kanadas kutsuti hobujõul liikuvaid autosid toonase peaministri Richard Bennetti järgi Bennett buggy'deks ehk siis Bennetti kaarikuteks. Eestis oleks sarnane nähtus võinud olla Pätsu vanker.

Kui bensiinipuudus on nii suur, et sedasorti terminid rahvasuus levima hakkavad, pole mingi ime, kui kõik veel aastakymneid hiljem bensiinis kymmelda tahavad. Samamoodi meenutavad inglased oma talongimajandust.

Me kõik kipume mõnikord yle reageerima.