Inimrämps

Ajendatuna yhest õilsatele pyydlustele vaatamata mitte just ydini väga viisakast artiklist (vahest ehk minu jaoks mitte piisavalt viisakast), kirjutas yks mu tuttav ilus inimene nii:

Ma arvan lihtsalt oma paratamatus optimismis, et see inimene, kes mulle käratab “mis sa tuigud, pimeloom, raisk” ei ole tingimata rämpsinimene. Ta ei kärata nii mitte tingimata sellepärast, et ta ei oskaks inimestega arvestada põhimõtteliselt vaid sellepärast, et ta ei oska selles situatsioonis teisiti käituda. Ta ei oska ennast viisakalt väljenduda, ka tema võib tunda ennast halvasti, et ta teisele otsa sõitis, aga tal kanaliseerub see vihaks, mitte vabandamiseks.

Kogu see diskussioon on väga huvitav, selle eeldused ja järeldused samuti. Soovitan lugeda pikemalt Punase Hanrahani blogist. Tahtsin vaid (depressiivse vaikuse vahepeal) deklareerida oma isikliku arvamuse (mille enamasti ja enamikus asjades eelistan hoolikalt maha vaikida).

Olles ka ise talumatult äkilise iseloomuga, ei usu ma siiski, et oleks olemas rämpsinimesi. Ma võin väljenduda aeg-ajalt vahkvihas kuidas iganes, ent sygaval sisimas solvaks selline väljendus mind ennast. (Samamoodi jälestan ma iga meesterahvast, kes kõneleb "eitedest" selle sõna argikeelses tähenduses. Olen, jah, ilge snoob. Soovitan sama kõigile, kes minuga mingil põhjusel suhelda tahavad.)

See ei tähenda, et ma poleks mõne inimese seisukohtade suhtes kardinaalselt vastupidisel arvamusel. Ikka juhtub. Ma pyyan vaid - kuni vähegi suudan - eristada inimest tema seisukohtadest ja arvamusavaldustest.

See ei tähenda, et ma kellegi arvamusele vastu ei vaidleks. Ikka juhtub. Vahel ka ysna energiliselt.

See ei tähenda, et ma kellegi (arvamusest tulenevatele) tegudele vastu ei vaidleks. Ikka juhtub. Kahtlemata olen ma võimeline mõne inimese maha tapma. Silm ka ei pilgu. Samamoodi laseksin maha ka marutõbise koera. Mul oleks loomast kahju, võib-olla väga kahju. Aga ma vajutaksin päästikule.

Nimetamata teda rämpsuks.


P.S. Tundub, et mingis ysna kummalises mõttes tunnen ma hingesugulust Immanuel Kantiga. Kant protestis kyll inimese vahendiks muutmise vastu, ent lahterdamine eri järku või kasti inimesteks tundub mulle samavõrd välistavat inimese eesmärgina, nii nagu vana hea Immu seda enesest- ja ainumõistetavaks pidas. Oleme ehk mõlemad yllatunud: mina ja Immanuel.