Jõulueelne hõrgutis

Jõulude eel ja järel on teadupärast vaene aeg - enne korjad raha jõulukinkideks, pärast lakud haavu. Erilistest piduroogadest pole juttugi, lyrbi oma pakisuppi ja ole sellegi yle õnnelik. Aga vahel siiski tahaks midagi uut.

Mõtlesin läbi lumestunud linna koju vantsides, et otsiks kapist makarone ja teeks midagi pasta sarnast. Võileibu ei saanud ju teha, leib sai eile otsa. Paraku oli pakipõhjas vast ehk paarkymmend kidurat sarvekest, ei neist saa muud kui lahjat suppi. Kaevusin siis sygavamale kappi ja otsisin asendusaineid: purk tatart (oo, haruldus, seda tuleb hoida), purk herneid (miks mitte, aga... mõni teine kord), riis (ei, mulle ta tõesti meeldib, aga alles viimati oli), kruubid... Kruubid? No miks mitte kruubid.

Niisiis keetsin hakatuseks pool potitäit kruupe. Lisasin neile kuubiku loomalihapuljongit (et oleks midagi tiba rammusamat), seejärel peeneks hakitud tomatit, porrut ja rohelist sellerit (vitamiinide pähe) ning viimase jupikese Poola valgehallitusjuustu (Säästukast leidsin, mõnusalt vänge). Kõige otsa basiilikupuru ja röstitud sibulahelbeid. Natuke hautada, läbi segada ja taldrikule.

Nime ei oska ma sellele toidule anda, kuid maitse sai yllatavalt hea. Väljanägemiselgi polnud viga, ilus kirev teine. Paremas seltskonnas oleks võinud sinna kõrvale veinigi lahti teha.

Kui keegi nyyd midagi eriliselt peent ootas, on ta praeguseks väga pettunud. Oma viga. Kirjandusega, muuseas, on tihti nagu toiduga: kes lauda istudes pretensioonid kaasa toob, jääb paljust heast ilma.