Kuidas Elektriraudtee oma maine ära kujundas

Eilne jõulueelne mööda linna jooksmine lõppes sellega, et seisin Balti jaamas rongi kõrval ja ootasin põnni, kes saabus Haapsalu bussilt viimasel minutil. Astusime rongile ja uksed pandi kinni.

Rongil selgus, et tunaeilse Aegviidu õnnetuse tõttu myydi pileteid ainult Raasikuni. Kui alguses oli konduktor kahtlevam, saabus lõpuks ka selgus: Raasiku ongi uus lõpp-peatus. (Ehk nagu moegurud ytlevad: valge on uus must.) Elektrirongid ei pidavat Kehrasse enam mahtuma ja kuna Elektriraudtee tellitud bussid olevat Kehras, tulevat neid oodata.

Raasikul imetles umbes kaks bussitäit rahvast yht ysna tavalist rohelist lõõtsikut, mis lumes kinni seisis. Pyydsime bussi lahti lykata, aga maa oli pehme ja kallak, ei läinud ta kuhugi. Lõpuks tuli aru pähe ning kobisime kohalikku poodi sooja.

Poerahvas teadis jutustada, et see oli samal päeval juba teine buss, mis samas koha kinni seisis. Ei tea, miks nad tahtsid otse perrooni äärde sõita, kus ymbergi pöörata ei saa; suvel olla kõik bussid kenasti poeesise platsi peale jäänud. Nojah, egas inimesed õpi.

Poes seisime kaks tundi. Kohalik bussike, mis meid Aegviidust edasi viima pidi, oodanud rahvast pool tundi ja sõitnud siis minema. Bussijuhiga peeti kyll mitmelt poolt läbirääkimisi, et tulgu meile Raasikule järele ja viigu ära, kyll hädalised kõik kinni maksavad, aga ei, too ei saanud oma ylemusi kätte ja omapäi otsustada ei riskinud.

Õnneks oli poes lahke rahvas. Mina sain kaks topsi kohvi, rõnga vorsti ja plasku viletsat brändit, põnn paki kypsist, limonaadi ja hamburgeri. Suurem jagu hädalisi kyll midagi ei ostnud, niisama kygelesid ja vahtisid aknast välja. Väljas oli põnevalt pime.

Vahepeal sõitis yks diiselrong mööda; too miskipärast pääses kyll läbi, ehkki elektrilised ei pidanud enam Kehrasse saama. Keegi ette ei hoiatanud ja ega me oleks siis Aegviidust ka kuhugi minna osanud. Jala viisteist kilomeetrit, kompsud ja kodinad kaenlas, aitäh. Yks naesterahvas oli mingi päris suure asjaga, midagi redelisarnast vist.

Tuli ka traktor bussi tõmbama, ent osutus liiga tillukeseks. Suuremat meie ära oodata ei jõudnudki. Kaks tundi hiljem teatati, et varsti tulevat Narva rong ja viivat kõik Aegviitu, ent meile pidi juba väimees järele tulema. Tegime siis poele paar tiiru peale, et majapidamist kõige vähegi vajalikuga varustada. Puudus oli kõigest, alates rukkijahust ja lõpetades teega. (Nyyd tuli just meelde, et tuletikud unustasin ikka ostmata.) Kokku saime viis kotitäit tarvilikku träni. Noh, asi seegi vaesel ajal.

Enne elektrirongiga sõitmist mõtlen edaspidi kyll kaks korda järele, kas ma ennast tõesti piisavalt vihkan. Kõigile Elektriraudtee ylemustele soovin aga siiralt ja lahkelt jõuluks tripperit ning uueks aastaks luumurde igale jäsemele.


P.S. Ega selles kõiges pole ju midagi uut. Monopol käitub juba ammu nagu monopolid ikka: sõitjaid teavitama ei vaevu, muudab graafikut oma tujude järgi ning laseb oma veebilehe disainida peadirektori alaealisel purjus lapselapsel. Lisaks veel sõidukaardi systeem, mis matkib Tallinna yhistranspordi totrusi. Kui ei meeldi, luuser, sõida mõne teise firma rongiga.