Mis maksab toimetaja tund?

Hiljuti tuli mul leida vastus kysimusele: kui palju maksab ingliskeelse teksti toimetamisel lehekylg? Uurisin, kaevasin ja leiutasin mingi numbri. Takkajärele muidugi kõhklesin: sai see nyyd suur või väike?

Sedalaadi kysimustele on tulnud aastate jooksul ikka vastata. Vahel toimetan või tõlgin ma ise yht-teist, teinekord mõni sõber või tuttav, mõnikord kysitakse mult aga lihtsalt hinnangut, kui kalliks miski töö läheb või kas tasub seda ette võtta. Eelistan ise kyll piirduda töödega, mida ma tunnen - inglise-eesti tõlke ja eestikeelse toimetamisega, harvem vene-eestiga -, kuid vahel otsib ikka mõni hädaline abi ning ei kuula hoiatusi. Noh, eks ma siis annan oma parima või leian asjatundlikuma inimese.

Niimoodi leitud tööd on aga piisavalt harvad, et hinda oleks raske määrata. Pealegi on turuseis kah ysna segane, nagu täna ringi vaadates selgus.

Tõlkebyrood ei taha tihti yldse hindadest rääkida, soovitavad vaid päringu või pakkumise saata. Kui hinnakiri siiski veebi pannakse, on see lyhike ning ei maini enamasti toimetamist sõnagagi. Keeletoimetused jällegi piirduvad tavaliselt eestikeelse toimetamisega, kõik muu ei ole nende rida. Otsi siis sedaviisi turu keskmist.


***

Ega ma korralikku ylevaadet teha ei viitsi, aga ehk on nopetestki kellelegi kasu. Ahjaa: kui keegi ei tea, siis tänapäeval kasutatakse tekstitöötlusel põhiyhikuna tinglikku lehekylge, kuhu mahub 1800 tähemärki koos tyhikutega.

Tehnilise Tõlke Keskuse kodulehelt ei leidnud mina yhtki hinda, ainult hulgaliselt ymmargust juttu lehelt aadressiga ".../soodne-hind". Jajah, ma tean, et iga keeleline töö sõltub teksti valdkonnast, keerukusest, kvaliteedist ja sajast muust asjast kuni esitusvormini välja - käsikirja tõlgitsedes või muistseid failiformaate muukides kulub palju rohkem aega kui töö muidu võtaks. Aga kui ma sellist tööd tellida tahaksin, sooviksin siiski mingit märki yldisest hinnatasemest.

Sama ähmaselt esineb Acta Tõlkebyroo ehk keelekoda.ee: palju loba ja ei ainsatki numbrit.

Luisa Tõlkebyroo, mis on yks Eesti suuremaid, soovitab kysida hinnapakkumist ning loetleb yksnes "kampaaniahinnad": eesti-vene/inglise tõlge 195 kr/lk, inglise-vene 265, inglise-läti/leedu 295 ja vene-läti/leedu-vene 295. Kõike muud tuleb mõistatada.

Muuseas, Luisa keelesuundade loetelu on päris muljetavaldav. Oleks huvitav teada, kas nad teevad kõik tõlked Eestis või on sõlminud kokkuleppeid ka välismaiste kolleegidega. Pisut yllatav oli, et nad ei paku araabia-eesti-araabia tõlget. Hei, töötud, siin on teile võimalus!

Siu Tõlkebyroo hinnakiri on märksa pikem. Inglise/vene-eesti tõlge maksab neil 185 krooni (11,92 eurot) lehekylg, vastupidine 195 krooni ehk 13,10 eurot. Toimetamine eesti keeles 75 krooni ehk 4,79 eurot, võõrkeeles 85 krooni ehk 5,43 eurot.

Selle peale tuleb meelde, kuidas ma iga kord pärast mõne raamatu toimetamist vannun, et enam iial ei võta ma säherdust tööd ette. Eesti turul on nõukogudeaegse kogemusega pensionärid tõlke- ja toimetushinnad sedavõrd alla löönud, et lisasissetulekuta on raske sellest rahast elada. Kui see põlvkond ykskord töötamise lõpetab, on enamik Eesti kirjastusi järsku kaelani mudas.

Ad Altum tõlkebyroo tahab eesti ja vene keeles toimetamisest käibemaksuta 100 krooni ehk 6,39 eurot ning käibemaksuga 120 krooni ehk 7,67 eurot; inglises vastavalt 150 ehk 9.59 ja 180 ehk 11.50. Korrektuur on eestis-venes 50-60 ehk 3.20-3.83.

Korrektuuri ja keeletoimetuse eraldamine on yldiselt kombeks ning erialainimesena saan ma selle põhjustest aru kyll. Aga mul on kahtlus, et ega teised eriti saa. Pealegi teeb enamasti mõlemat niikuinii yks inimene. Huvitav, kui sageli byroodelt teadlikult paljast korrektuuri yldse tellitakse - mitte pelgalt seepärast, et "hinnakirjas on pisem number ja see on vist sama asi"?

Tõlkega ajab AA asjad võimalikult segaseks, eristades liht-, tava-, täppis- ja kvaliteettõlget. No palju õnne neile selle selgitamise, määramise ja myymisega. Inglise/vene-eesti tavatõlge maksab neil 180 krooni ehk 11,50 eurot käibemaksuta ja 216/13.80 maksuga, vastupidine 230/14.70 maksuta ja 276/17.64 maksuga.

Refiner Tõlkebyroo kehtestas "seoses praeguse majandusolukorraga" soodushinnad: tõlkimine kõigis keeltes 240 krooni ehk 15,34 eurot lehekylg (kiirtööd 290/18,53), toimetamine 80 krooni ehk 5,11 eurot ja inglise emakeelega toimetaja korral 100 krooni ehk 6,39 eurot. Huvitav eristus, samas praktiline. Võõrtööjõudu võiks rohkem reklaamida.

Nemad pakuvad ainsana mulle pihku jäänutest (avalikult) ka niisugust teenust nagu ghost writing ehk varikirjutamine: 400 krooni ehk 25,56 eurot tund. Veider, miks see enam-vähem ainsana tunnihinnaga on? Ma olen kyll lehe- või tykihinda kasutanud.

Näppu jäid ka kaks tekstibyrood. Päevakera oli neist yksvahe vist tuntum ning kysib eestikeelsest korrektuurist 75 kr/lk, toimetamisest 95 kr/lk. PDF-failide puhul on miskipärast tunnihind ja muid keeli nad nähtavasti ei loe.

Staarkeeletoimetaja Anu Vane järgi tuntud Keeletoimetus.ee hinnakiri on sama lihtne: keelekorrektuur 60 kr/lk (3.85 eurot), keeletoimetamine 70 kr/lk (4.75), tõlke toimetamine 90 kr/lk (5.75) ning inglise-eesti-inglise tõlked 150 kr/lk (9.60). Käibemaks arvuta ise otsa. Raamatute hinda arvutatakse meeldivalt vanamoeliselt, autoripoogna alusel.

Mis järeldusi sest kõigest teha saab? Ei suurt mingeid. Igayks arvutab selle järgi, mis talle kergem või raskem või mõistlikum tundub.


***

Byroode ja vabakutseliste vahel on muidugi mitu olulist erinevust. Firmad teatud määral garanteerivad kvaliteedi, ehkki milline konkreetse ettevõtte kvaliteeditase just on, jääb omaette kysimuseks. Vabakutselised ja halturtšikud on igayks enda eest väljas: mõni paremini, mõni halvemini. Jällegi, tuntud või tuttav tõlkija-toimetaja ei pruugi olla halvem kui tundmatu või sootuks kurikuulus firma.

Vabakutselised on paindlikumad. Firmal ei pruugi olla vaba inimest, keda öötööle saata, ning hiljemalt kella kuueks on sekretär tavaliselt koju läinud. Lisatöö tegija päev siis aga alles algab ning vabakutselist pitsitab alati rahanappus.

Eks seepärast on nad järeleandlikumad ka raha suhtes. Firmade hinnakirjas seisvat rahanumbrit ei näe tõlkija või toimetaja kunagi. Sinna sisse on kirjutatud maksud, halduskulud ja omaniku kasum. Nii võibki vabakutseline kysida tellijalt vähem raha ja saada ikkagi rohkem kätte. Eriti, kui asjaosalised ka maksude suhtes paindlikult ja loominguliselt käituvad. (Teguviis, milleks ma siinkohal muidugi kedagi avalikult yles ei kutsu.)


***

Põhipõhjus, miks ma kogu selle jutu siia kirjutasin, on lihtne: mind huvitab, kui palju teised inimesed sarnaste tööde eest kysivad. Nii et, armas lugeja, kui sa oled teinud eesti-, vene- või ingliskeelse teksti korrektuuri või seda toimetanud, tõlkinud eestist inglisse või venesse või vastupidi, ole hea ja ytle, mis on sinu arvates normaalne hind. Kyllap tahavad teisedki seda teada.

Vägivald ja salat

Twitteris toimub vahel ikka huvitavaid vestlusi, nii nagu Facebookiski. Täna vestlesid seal näiteks Aabram ja Tenzin Gyatso vägivallast ja vihkamisest.


***

Kui kellelgi veel peaks tööpäeva lõpuks kell neli hommikul kõht tyhjaks minema, soovitan lihtsat salatit:
* lehtsalat
* till
* petersell
* tomat
* oliiviõli
* sidrunimahl
* sojakaste
* pipar
* sepikukuubikud

Soovi korral võib ka asendada millegi muuga, komponentide kaupa või tervikuna.

Kasutamata nišš Eesti poliitikas

Skeptik.ee nuriseb, et Raadio 2 levitab maksumaksja raha eest nyrimeelsust:

Sellistes intellektuaalselt laiskades intervjuudes, kus vaimumaailma võlurite esindajatel lastakse ilma igasuguse vastupanuta oma elutarkusi targutada, ei ole mitte midagi uut. Kes iganes väidab endal mingit "müstilist" teadmist olevat, selle ees tuntakse nagu mingit "müstilist" aukartust, mida näiteks poliitikute intervjueerimisel meie kandis enam ammu ei ole. Poliitikud võetakse liistule, küsitakse ebamugavaid küsimusi, püütakse lõksu võtta — ei mingit armu. Aga nii kui jutupartner räägib "alternatiivist", "traditsiooni tarkusest", "vaimsusest" (selle vaimsusega on mul plaan veel eraldi tegeleda), müstikast ja muust "salapärasest", siis kaob teravus, pilku ilmub hirmuimetlusesegune helk, justnagu kardetakse needuse alla sattuda, kui juletakse väljendada oma mõningaid võimalikke kahtlusi tõe pähe esitatava "salapärase" jutu suhtes.

Väga huvitav kysimus! Tõepoolest - kui on yleyldiselt teada, et Eestis usub lehesabahoroskoope rohkem inimesi kui valitsust, miks ei ole meil siis ikka veel yhtki poliitikut, kes käiks ringi tähtede ja kuudega kaunistatud ryys, räägiks sygaval tõrrepõhjahäälel inglitest ja kosmilistest kvantväljadest või ennustaks riigikogu kõnetoolis pendlit viibutades valitsusele hukku? See on ju täiesti pruukimata potentsiaal.

Oleks imelihtne panna kokku sygavast ida- ja isamaisest tarkusest läbi imbunud pisipartei, mis annab propagandakirjandusena välja ennustusraamatuid, jagab valimisyritustel õnnistatud ravimteesid ning värbab enda ridadesse telenõiad. Seda enam, et suur osa rahvast igatseb Yhtse Eesti eeskujul uut parteid - peaasi, et oleks samasugune kui kõik teised, aga uus! Kyll siis alles hääletaks talgukorras nende poolt, kes teavad, kuidas elama peab. Ka ajakirjandus suhtuks vaimsetesse isakestesse soosivalt, sest mine tea, muidu panevad ehk sulle needuse peale.

Hea tahtmise korral võiks riigikogus algatada näiteks riikliku programmi Eesti maavarade pendlipõhiseks revisjoniks. Või elamuseaduse muutmise, mis nõuaks ehitiste paigutamist vastavalt Feng Shui reeglitele. Või parlamendiistungite korraldamist numeroloogiliselt soodsatel kuupäevadel. Kes möönab esoteeriliste distsipliinide kehtivust, peab ka niisugused algatused ratsionaalseteks tunnistama. Ehkki soovi korral võib ka mitte midagi teha - ega need eelnõud tõenäoliselt siiski läbi ei lähe.

Tõsi, kohalikesse volikogudesse trygimiseks peab natuke asjalikum olema, ent riigikogu on just paras soe paik, kus viiest-kuuest tegelasest ei sõltu kuigi palju. Vähemalt Europarlamenti võiks ju ikka proovida - et selleks poliitilisi seisukohti olema ei pea, on kõigi silme all praktilise katsega tõestatud.

Noh, tuled, noor ja tugev mees,
ja hakkad kvantpoliitikuks?

Päikesepoisid: Intelligentne tolm

A: sa jätkuvalt toimetad ja tõlgid?
B: mhmh
B: peaks märksa kaugemal olema
B: ja vähemalt kaks tööd tuleks lõpetada enne poolt viit või isegi nelja
B: sest viiest peaks lippama Wikimedia MTY asutamisele
B: oeh
A: no aga sa ju usinasti tegeled nendega, eksole?
B: enam-vähem jah
B: ja eile käisin lõpuks kymne aegu isegi poes. aga keegi teine võiks täna syya teha
A: on Sul kedagi teist võtta?
B: ei paista olema, paraku
B: tolm on
B: aga tema tavaliselt ei kokka
B: ta ainult sadeneb
B: ja vahel tantsib õhus ka, kui hea tuju on
A: tjah, kui õnnestuks tolmu syya tegema ja koristama õpetada, saaks ilmselt rikkaks kyll
B: siis võiks ta ka börsil investeerima hakata
B: kusjuures mul on kuri kahtlus, et ta oskab seda kõike juba, ta lihtsalt ei viitsi
B: tolmul on kunstnikuhing
A: nojah, aga siis võiks tolm kuidagi kunstipärasemalt laotuda, ta kipub ikka yhtlase igava halli massina esinema
B: ei, minul on ta ikka kord siin ja kord seal, aga igal pool isemoodi
B: nagu Figaro
A: siis on sinu tolm taibukam
A: võib-olla on intelligentsete inimeste tolm lihtsalt intelligentsem?
B: võib-olla muutuvad inimesed intelligentse tolmu ymber kah arukamateks?
B: nad ise ju loomu poolest väga ei ole
A: tahan kaaaa intelligentset tolmu...
B: ma võtan sulle kunagi kotikesega kaasa
B: ta kyll ei ytle midagi, aga mõtleb kõrgetest aadetest, Bourdieu'st ja Barthes'ist
A: no aga ehk mõjutab mindki

Dima ja tema seiklused

Anvar Samost nurises täna, et Dmitri Medvedevi pildigalerii Twitteris olevat masendav. Ei tahaks nõustuda, minu arust on see kyll päris lõbus.

Igas peres on mitte yksnes mees ja naine, vaid ka ema-isa, vanavanemad, lapsed ja president.

Käisime Silvioga muuseumis. Maalid olid luitunud, igavad - õigeusu ikoonidega ei anna võrreldagi. Tema fotograafineiude kollektsioon võttis seevastu muhelema.

"Hallo, Vova? Tere, Dima siin. Kuule, meil sai siin Torontos just tippkohtumine otsa..." - "Tean-tean. Vaata aknast välja - näed, ma lehvitan?" - "Jäta, Vova, need macho-trikid... Ole nyyd hea, anna Kanada julgeolekule kopter tagasi."

Silicon Valley's kohtusin vene emigrantidega. "Kena on siin teiega istuda ja juttu vesta. Kodumaad ei igatse? Tagasi tulla ei taha?" - "Eh, on teil ka naljad, Dmitri Anatoljevitš - Venemaal me istuksime ju ilma teieta."

Ameerikas astusin läbi Apple'i kontorist. Suurepärane plaadifirma! Kysisin Steve'i käest, mis pilli ta ise mängib, aga ta ainult naeratas ega vastanud midagi. Tyypiline muusik - lava taga on nad kõik häbelikud.

Koomiks tervikuna algupäraste pildiallkirjadega on siin.


P.S. Miskipärast Kremli piltidele linkimine ei tööta. Kopeerisin pildid otse blogisse.

Kui me, surnud, ärkame

Ladies and gentlemen, Elvis has entered the building: Bertolt Brecht liitus Facebookiga.
No mida paganat.

Tõeline kyberpunk: moodne tehnoloogia teeb surnuist elavad, paneb nad tuhandeid sõpru koguma ja sotsvõrkudele raha teenima. Mormoonid armastavad ju ka surnumanamist, miks nemad enda arvele võetud esivanematele suhtlusvõrgustikku ei tee? Inimesed saaksid kuulda, mida vaarisad tviterdavad. Oleks väga popp.

Õhtused loomad ja taimed

Jäin yhe tööga hilja peale ja jõudsin koju alles yheteist aegu. Õhtu oli veel siiski niipalju valge, et nägin meie õue peal vastu heledat kirevat taevast ringilaperdavat nahkhiirt. Mul on selle tõestuseks ka mõned fotod, kus hiirt ennas kyll näha ei ole. Ta lendas kiiresti ja oli pisike, telefon on aga aeglane ja häguse silmaga, just nagu magaks iga kord mu taskus pummelungi välja. Mis siis, hiired on ikkagi lahedad.

Kapis oli natuke heeringat ja eile umbes samal kellaajal sissetehtud kurgid olid just täpselt õigeks tõmmanud: kergelt hapukad, aga mitte veel päris, peaaegu värsked, kuid sedagi enam mitte päriselt. Poole peal nagu nahkhiir päeva ja öö piiril. Tomatit ja saiba leidsin ka.

See viimane ei sobi kyll loetellu, kuna pole ei taim ega loom, ent las ta olla pealegi, kui juba tuli. Kus ma teda vastu ööd ikka enam saadan.

Iga vald toitku omad sandid

Puuete ebayhtlasest jaotusest Eestis on lehtedes juba kirjutatud. Kallan ka oma tilgakese õli tulle.

Puuetega inimeste osakaal maakonniti, 2010.

Andmed statistikaametist, aluskaart Wikipediast (CC 3.0).

Yks pilt on tuhandet sõna väärt. Tegelikult oleks jutukam slaidišõu, mis näitaks, et mul praegu käepärast olevate andmete algusest peale (vist 2000. aastal) on puuetega inimeste osakaal kõigis maakondades tõusnud.

Kujutage ette, et jalutate mööda Põlva kesklinna ja iga viies vastutulija veereb ratastoolis. Tallinnas iga kahekymnes, Eestis keskmiselt iga kymnes - Saare-, Viljandi- ja Ida-Virumaa on sellele ka ysna lähedal. Midagi on kuskil ilmselt nihu.

Kas läheb eestlaste niigi nigel tervis aina hullemaks või hakatakse vaeseid ja vigaseid aina usinamalt arvele võtma? Kas maarahvas koguneb Tallinnasse tööd otsima ja põduramad ei jaksa tulla? Kas Põlvamaa mäekõrgune ylekaal on seotud sellega, et seal on Eesti kõige viletsamad teed?

Kurat seda teab. Aga nii me elame. Iga aastaga saab Eestist yha enam santide, töötute ja pensionäride riik. Need kategooriad kattuvad suuresti, kuid mitte täielikult; kui kõik kolm töövõimelisest elanikkonnast maha arvata, ei jäägi varsti suurt kedagi järele.

Kui vald ei jaksa oma sante toita, peavad sandid hakkama valda toitma.

Eestlase syda töötab kohtuotsuse alusel

Vaatamata asupaigale kesk ajaloo tallermaid on eestlastel mõned rahvuslikud eripärad: kultuurilised, antropoloogilised, geneetilised. Yks niisugune on pisike anatoomiline nyanss: eestlase sydametunnistus hakkab tööle alles pärast kohtuotsust.

Viimati panin seda tähele eile, kui lehed jutustasid, kuidas ringhäälingunõukogu esimees Andres Jõesaar ajas punase tulega yle ristmiku sõites alla rollerijuhi koos reisijaga.

Kas ta ka oma nõukogu esimehe kohalt tagasi astub, ei osanud Jõesaar veel öelda. "Süüdimõistmise korral ei jätka ma oma kohal kindlasti," ütles ta. Ekspertiis teeb õnnetuse asjaolud kindlaks täna. (EPL)

Minu poolest võib inimene näha päev hiljem syndmuskohal istudes välja nii õnnetu kui soovib. Ta võib seda kodus peegli ees harjutada. Ta võib sinna "juhuslikult sattunud" kaamerate ees ka kivinäoga olla ning mitte yhtegi sõna lausuda. Loeb mitte näoilme, vaid see, mida ta teeb - ja kas yldse teeb. Või ootab ta kõigepealt ära kohtuotsuse, et näha, kas on juriidiliselt syydi või ei. Eks ole, eetikaga tegeleb ju kohus?

Jõesaar isiklikult mind ei huvita, pole ma talle varem tähelepanu pööranud ning pärast tsiteeritud repliiki käin ilmselt kaarega ringi. Aga ta on tyypiline näide, millesarnaseid on kymnete ja sadade kaupa. Villu Reiljan, kes siiamaani vigiseb ja väänleb. Jaan Kundla, kelle arvates pole esinduskuludest majoneesiost ega sõimamine kuriteod, järelikult...? Jaak Aaviksoo, kelle poliitiline "vastutus" piirdub lobaga. Edgar Savisaar, kes kuulutab märtriks iga korrumpeerunud linnaametniku, keda kohtus protseduurilistel põhjustel syydi ei mõistetud. Igayks võib seda loetelu jätkata vastavalt soovile.

Loomulikult pole asi eestlastes. Juudid, setud, tšuktšid, hiinlased, tšerokiid... inimesed on ikka yhesugused. Aga kui moralist seda tunnistab ja igayhe peale isiklikult näpuga ei näita, kehitavad kuulajad õlgu ning lontsivad vaikselt laiali. Kõik ju teevad nii, milles siis mina syydi olen?

No ja õige ka. MINA ei ole kunagi syydi. Kuni kohtuotsuseni.

Kes tahtis tööd?

No Carpe Vinum igatahes pakub, sealjuures suisa Facebooki kaudu. See on niisugune töökoht, et mulle kuu aega tagasi ette sattunud, oleksin ehk isegi proovinud - ja ma ei salli yldiselt võõrastega suhtlemist ega myygitööd. Noh, vast saab selle nyyd keegi asjalikum ja toredam.

Kuidas minust Allikas tehti

Kui maikuine Looming välja tuli, juhiti mu tähelepanu sellele, et ma olevat seal väikestviisi sees. Mõni päev tagasi jõudis ajakiri pärast eksirännakuid minu kätte. Olingi, ehkki pisut ootamatul kujul.

Lauri Sommer kirjutab seal teemal "Mina ja Jim" (Ollinovski), nii nagu ta on varem kirjutanud "Mina ja Uku", "Mina ja Nick", "Mina ja Hilana"... Ikka samas tähtsuse järjekorras, sama sisukalt ja autoritundlikult. Nojah.

Muuhulgas tassis kass tuppa ka minu pisikese arvustuse Ollinovski viimasele kogule Raamatumaailmas. Kena keik, aga mis pagana pärast ta autori Oop Allikaks ristis? Raamatumaailmas mingit sellist lollust ju ei ole (vt joonis 1).

Joonis 1.

Pärast pisukest võrgutuustimist õnnestus saladus lahendada. Pilgrimi kodulehel on nimelt kokkuvõte kõigist retsensioonidest. Tõsi, seal me ka niisugust veidrat nime ei näe, ent jõuame siiski tõele lähemale (vt joonis 2).

Joonis 2.

Et mosaiik kokku panna, tuleb minna tagasi meie sõbra Google'i juurde. Sisestame võtmesõnad ja mis meile vastu vaatab?

Joonis 3.

Tõsi - selleks, et niimoodi nime tuletada, peab ikka eriline anne olema. Sama loogika alusel võiks kodanikku ennast edaspidi kutsuda "Lauri Sommer-Lendurist" - need on ju Loomingu lehekylje esimesed sõnad, mis seal rohkem mõtelda.

Ah, tyhja kah. Vanasõnagi meenutab yht demograafilist gruppi, kelle esindajatele pyhakojas ihunuhtlust jagatakse. Kui Laurit mõnikord kirikus näete, andke minu poolt ka.

Kes, kuidas ja miks maksab ajakirjanduse eest?

Mu väga vana tuttav ja omaaegne sõber Mart Raudsaar andis hiljuti EPLile intervjuu. Mõne asjaga seal olen ma nõus, mõnega ei ole. Oleks tyytu algtekstist juppe välja hakkida, nii et riputan siia yksnes vastuväited ja nurinad.


***

1. Kui keegi tahab saada ajakirjanikuks või olla ajakirjanik, ei tähenda see sugugi, et ta peaks nõudma interneti maksustamist. Siin puudub põhjuslik seos. Samahästi võiks nõuda, et arstitudengiks ei tohi lasta kedagi, kes ei soovi riikliku tervishoiusysteemi kaotamist.

See, mida me tajume enesestmõistetavana, ei ole alati nii olnud. Mida aeg edasi, seda enamale me usume inimesel õigust olevat.

Aluseks on bioloogiline miinimum: inimene vajab eluks vett, õhku, toitu ja seda, et teda maha ei löödaks. Edasine sõltub yhiskonnast. Alles ysna hiljuti polnud sugugi elementaarne, et haige inimene peaks saama igal juhul arstiabi. Ka arenenud riikides pole see tänini sugugi kindel; USAs alles kavatsetakse riiklikku tervishoidu looma hakata, kõik muu on tyhi retoorika.

Kui yhiskond jõuab selleni, et ta suudaks suuremate probleemideta igayhele internetti lubada, suurele hulgale inimestest on see yhiskonnas funktsioneerimiseks hädavajalik ning netita inimestel pole teistega võrdseid võimalusi, võib selle tõepoolest inimõiguseks kuulutada. Siin võiks käänata jutu kyberpungile ja futuroloogiale, aga selle jätan ma mõneks teiseks korraks.


2. Ajakirjanike palga ja lehelugejate maksustamise vahel puudub samuti seos. Ei ole mingit põhjust, miks peaks ajakirjandust rahastama just nimelt lugejad - ja ehkki nad võivad, on sellekski mitu ysna erinevat meetodit.

Kui jätta kõrvale Acta Diurna, mil pole praeguse meediatraditsiooniga mingit pistmist, siis moodne ajakirjandus syndis hetkel, mil välismaalt tulevatest uudistest hakkas huvituma laiem publik. Loomulikult oli selle eelduseks kirjaoskuse levik, ent ka kõikvõimalikud muud faktorid. Reformatsioon ja sellega seonduvad sõjad panid inimesed ilmaasjadest laiemalt huvituma - tavainimene pole maailmast kunagi kuigivõrd rohkem huvitatud olnud kui praegu, tal peab selleks ajend olema. 30aastane sõda saigi selleks ajendiks, sest selle konflikti mõju tundsid omal nahal kõik yhiskonnakihid ka nendes Euroopa osades, kus sõjategevust parasjagu ei käinud.

Nii hakkasidki levima tänavail myydavad lendlehed - meie mõistes oli see yksikmyygi algus. Eks samaviisi levitati varemgi laule ja pamflette, ent uudisväärtusele vaatamata polnud need siiski uudised.

Kui lehed muutusid regulaarse(ma)teks, võisid tekkida ka tellijad. Yksikmyygiga võrreldes on see juba uus ärimudel, mis varasemat kyll välja ei suretanud, vaid jäi sellega kõrvuti tarvitusele.

Sama juhtus kolmanda leiutise, reklaamiga. Kolme finantseerimisskeemi vahekord on aja jooksul usinasti yhe või teise kasuks kõikunud; neljandana lisanduvad kõikvõimalikud otsetoetused, näiteks kohalike või riigivõimude häälekandjate, vahel aga ka nišilehtede puhul (Eesti näiteks sobib siinkohal Sirp).

Kui kriisid välja arvata, on viimasel sajal aastal olnud ajakirjanduse ärimudeliks mitte uudiste myyk lugejaile, vaid lugejate myyk reklaamiandjatele. Ega kalamees ussikesi seepärast kaeva, et ta neid ise sööks; teda huvitavad kalad. Nii on saanud võimalikuks ka n-ö tasuta lehed, milletaolisi meilgi mõned on või olnud on.

Ajakirjanduse ärimudel on ajaloo jooksul korduvalt muutunud. Miks ei võiks see muutuda ka edaspidi? Tasuta lõunaid ei ole, ent lõuna eest saab maksta ysna mitmel moel.


3. Ajakirjanduse kvaliteet sõltub rahast, kuid mitte jäigalt. Aegade jooksul on ilmunud silmapaistvaid ning mõjukaid lehti, mille tegijad ja kaastöölised ei ole palka saanud; veel rohkem on selliseid n-ö kodanikuajakirjanduses.

Tõsi, niisuguste väljaannete tööd piirab oluliselt tegijate vajadus millestki söönuks saada. Ent sellekski on mitmesuguseid võimalusi. Lehte võib teha annetuste toel. (Tean, olen teinud.) Lehte võib teha palgatöö kõrvalt, ka ise peale makstes. (Olen jällegi teinud.) Tänapäeval ei pruugi uudistetootmise kulud olla sugugi nii suured, et puhtast idealismist lehetegemine kellelgi yle jõu käiks; seda piirab eelkõige tegijate endi väsimine.

Samas tehakse palgata lehti eelkõige idealismi toel. Ja kui jätta kõrvale need vähesed korrad, mil kedagi uuriva ajakirjanduse eest preemiatega autasutatakse, on enamik ajakirjanikke praeguses Eestis siiski ysna praktilise surve all: kui inimesed tahavad kollasemaid lehti, siis peavad ajakirjanikuid neid ka tegema. Head ajakirjandust tehaksegi aina rohkem idealismist; lugejad võivad ju väita, et nad soovivad paremaid lehti, ent kui nende ostukäitumist jälgida, ei oskaks seda kyll iial arvata.

Aga kui ajakirjanik toodab päevas kymme lööva pealkirjaga pseudouudist, et õhtul vabast ajast kirjutada yks korralik analyys, millest ei huvitu kuigi paljud, miks ei võiks ta seda teha ykskõik millise muu töö, näiteks puust tulpide treimise või kingaparandamise kõrvalt? Hea töö eest talle ju niikuinii ei maksta. Vähemalt võib ta siis olla kindel, et ei ole päeva jooksul teinud midagi, mille pärast sõprade või kolleegide ees piinlik oleks.


4. iPadi-laadsete monstrumite seksikus on sygaval vaataja silmades. Mind näiteks ei võlu nad kopika eestki. Miks peaksin ma lehe või raamatu lugemiseks tassima kaasas veel yht vidinat, kui neid saab lugeda ka telefonist? Kodus on mul aga arvuti, millel on suur ja korralik ekraan.

Eriti jabur on muidugi väide, et iPadi tuleb leht "hommikul kiiresti kohale". Kas arvutisse tuleb aeglasemalt? Ja miks ma peaksin yldse päevauudiste lugemiseks järgmise hommikuni ootama?


***

Ma arvan, et ajakirjandus muutub. Loodetavasti teeb ta seda veel kaua.

Kuidas täpselt ta muutub, mina ei tea. Loodan ainult, et kuskil uute ärimudelite varjus on koht ka sellisele ajakirjandusele, mis mulle meeldib: põhjalik, täpne, analyysiv, konkreetne ja nauditava stiiliga. Viimasel ajal kohtan seda kyll harva, kuid mõnikord siiski. Enamasti väljaspool Eestit.

Elu saunas põdura traktoriga

No ei tööta aju selle palavaga. Saunkontoris veedetud päev võtab nii läbi, et õhtul ei jaksa isegi blogida, haltuurast või koolitööst rääkimata.

Isegi eilsest vihmast tehtud pilte ei suutnud yles laadida. Ah, las nad tyhjad olla. Ehkki, jah, kolmanda korruse akna tagant möödaujuvad kalad olid kaunid vaadata.

Ebatyypiline ilm toob uusi avastusi. Ma ei teadnudki, et pikemat aega sygavkylmas hoitud piparmynt lõhnab nagu kassipiss. Nojah, kui nina vastu panna, siis meenutab juba piparmynti. Aga ikkagi.

Tänavamoedki muutuvad. Tunaeile tööle tulles marssis minu ees jupp maad tytarlaps, kelle seljadekoltee lõppes kannikatel. Ei, ega ma nurise, ilus selg oli. Ja kannikad. Jah, talvega võrreldes on tänavapilt mõnevõrra teistsugune.

Mõte toodab yksnes lyhiyhendusi. Puudega inimeste maakonnatabelit lugedes meenus, et talvepuude eest on veel maksmata. Siis mõtlesin, kuidas nad puudega ja puudeta inimeste vahel vahet teevad: kyttekontoreid ju enam ei ole, igayks võib sulle koorma õue peale vedada. Telefonikysitlus?

Vanast töökohast lahkudes lootsin poolikut teemad ikka ära lõpetada ja vast ehk mõnest uuestki kirjutada. Persoonibränd.ee-sse sai sõrm antud ja puha. Aga no ei jaksa.

Arvuti ka ei jaksa. Alalõpmata hangub ning aeg-ajalt lylitab end lihtsalt välja. Jahutan teist ventilaatoriga, ehkki mingit mõju ei paista sel olevat. Vent see-eest myriseb nagu põdur traktor.

Kui sel jutul mingi mõte oli, siis mina enam ei mäleta.

Hindu tõsta pole võimalik? On kyll

Jyrgen Ligi teatab Päevalehes, et "hindu tõsta pole võimalik". Eks tema ettekujutus maailmast on ka naiivsevõitu.

"Tema sõnul annab põhjuse hindu tõsta kütuste ja toiduainete kallinemine, mida riik kontrollida ei saa."
Jälle vassitakse sõnadega. Põhjuse annab soov rohkem raha teenida. Euro pakub selleks soodsat võimalust ning kytuste ja toiduainete (ehk peeti algselt silmas tooraineid?) kallinemine on ettekäänded.

Ausa hinnastamise kampaania on muidugi vahva, aga kui paljud ettevõtted sellega tegelikult liituvad? Ligi jutt "yhiskondlikust kontrollist" on lihtsalt pläma. Vapiano näidishukkamine EPLis võis ju yhe restorani juhtidele mõneks ajaks meelehärmi teha, ent kui kauaks see tegelikult inimeste käitumist mõjutab ja kui palju firmasid lehed ikka tapalavale tassivad?

Praktikas on hinnatõusud juba pihta hakanud. Jah, neil on ees pikaajaline piir - turumajanduses ei saa keegi kysida hinda, mida ostjad lihtsalt ei maksa. Aga lyhiajaliselt ning eriti veel teiste myyjatega koos koondub yks hinnatõus kyll euro ymber. Ning see on praegu juba pihta hakanud.

Majanduslangus ei mõjutanud kuigi paljusid firmadest hindu langetama, mis näitab, et tarbijad ei muutnud oma ostukäitumist kuigi radikaalselt. Järelikult on hinnakasvuks veel veidi ruumi.

Ei oleks Eesti ettevõtjate moodi jätta seda kasutamata. Nende mõte liigub tavaliselt ikka yhes suunas: kasumlikkust tuleb tõsta hindu kergitades ja palku langetades, mitte kogu tööd ymber korraldades ja ärimudelit muutes. Meie ärikultuuris ei ole ajukasutus kombeks; see on ka peamine põhjus, miks Eesti majandus on struktuurselt nõrk ning tõenäoliselt jääbki selliseks. Inimesed ju ei muutu. Tõsi, erandeid on. Aga need on ka erandid.

Tegelikult peitub eurohinnatõusus muidugi turundusvõimalus nutikatele ettevõtjatele. Kui mõni poekett riputaks uksele suure sildi "Meie hindu ei tõsta!" ja siis hoiakski need pikka aega samadena (nihverdamata sealjuures koguste või muu säärasega), teeks ta tõstmata jätmise kahju kiiresti myygimahuga tasa, rääkimata pikaajalisest mainevõidust. Paraku ma ei usu, et meil keegi midagi seesugust ette võtaks. Šlikerdada on kergem ja mugavam.

Kuidas teha reklaami: Vali oma päeval!

Sotsiaalvõrgustikes on kirjaoskamatus endiselt eduka reklaami alus.

Uus maa maailmakaardil

Pika ja vaevarohke espitsjooni tulemusena õnnestus meile sõbralikul Islandil avastada uus riik: Argedina. Et integreerida uustulnuk maailma riikide perre, osaleb ta ka tänavusel jalgpalli MMil.


Tervisi Kängsepa Liisule. On samba aeg!

Töötud kaovad ise ära

Eesti tööturule ei ole

uudis veel jõudnud.

P.Piik

Töötukassa juht usub, et registreeritud töötuse langus on väga positiivne.
Töötukassa juht usub, et ylevoolavaks rõõmustamiseks palju põhjust ei ole.
Töötukassa juht usub, et töötud lähevad tööle.
Töötukassa juht usub, et töötute kindlustusperiood ei lõpe.
Töötukassa juht usub, et registreeritud ei heitu.
Töötukassa juht usub, et heitunud ei registreeru.
Töötukassa juht usub, et inimesed ei lase endaga yhendust võtta.
Töötukassa juht usub, et töötud kaovad ise ära.
Nii, olgem ausad, on lihtsalt kõigile parem.


***

See on nyyd muidugi rohkem art trouvé kui midagi muud, Blogielise kapsamaa.
Allikas.


***

Vahel on mul põgus tunne, et nyyd, kus ma võin teha, mis tahan, sooviksin esitada mõned teravad kysimused. Näiteks:
* Milline on töötute ettevõtlustoetuse abiga loodud töökohtade keskmine eluiga?
* Kas vastloodud töökohtade seas on lyhiajalisus viimase paari aastaga kasvanud?
* Kui suur osa teatavalt või oletatavasti tööle kadunud töötutest ilmub kuue või yheksa kuu jooksul jälle töötusappa?
* Kui paljud töötud on saadetud töötukassast omavalitsuste ylalpidamisele toimetulekutoetuse abil ja kui suures mahus kompenseerib riik omavalitsustele toetuste kasvu?
* Kui mitu protsenti tööpuudusest loodetakse ettevõtlustoetuse abiga leevendada, arvestades, et toetusesaaja loob 1-2 töökohta (keskmine oli millalgi vist 1,2)?
* Kui praegune töötu tegi tõepoolest yhiskondlikku trendi järgides rumala otsuse ning hakkas kooli lõpetamise asemel sossehitajaks (mis on liberaalparteide arvates inimese isiklik probleem), milline on tõenäosus, et ta järsku intelligentsemaks muutub ja võõraste lollustega kaasa ei jookse (mis kipub saja tuhande töötu puhul olevat juba meie kõigi probleem) - arvestades, et paljudel riigikogu saadikutestki on silmapaistev laenukoormus?
* Kui Eesti töötute geograafiline mobiilsus on nii madal nagu see praegu on, kuidas seda siis maatranspordi parandamise kaudu tõstetakse?
* Miks lõpetati koolitusosakute jagamine väikeettevõtetele juunis, aga selle meetme asendust alles "hakatakse välja töötama"?
* Miks on töövaidluskomisjonide menetlusnõuded aetud sellisteks, et juba "eduka" avalduse koostamiseks on lihtinimesel tarvis juristi abi - mistõttu paljud sealt ikkagi abi ei saa?
* Kui palju on olnud tegelikku kasu päravaldu mööda liikuvast töötukassa bussist ning kas midagi ei ole siiski ka töötukassa enda asjakorralduses valesti, kui pahatihti on kohale tulnud töötuid vähem kui esinejaid?
* Miks on töötukassa viimases tabelis kirjas 54 autojuhtide töökohta, kui ma loen parimagi tahtmise korral kokku 48, neist mõni korduv, 7 tegelikult CV Keskuse omad ning neli juba tabeli ylespaneku ajaks aegunud - kas sellise kvaliteediga ongi kogu töötukassa statistika?
Jne jne jne.

Ainult et ma ei esinda praegu suurt kedagi peale iseenda ja mulle kui kodanikule ei pea ametiasutused vastama. St, nad võivad vastata 30 päeva jooksul (või tegelikult ka hiljem) mullikestega ning pole vaja karta, et ma vastused avalikult nõelaga katki torgin. On paar kohta kyll, kuhu ma võiks mõne artikli pakkuda või yles riputada, ent neil on jälle teine ampluaa.

Nii et on nigu on. Ja yldse, ei ole meil teravaid kysimusi vaja. Kes kahtleb, vaadaku viimase viieteist aasta valimistulemusi. Inimesed tahavad mitte teravusi, vaid rahu ja kindlustunnet. Isiklike komplekside väljaelamiseks on paremaidki viise, näiteks luuletamine.

Hea on elu Nõukogudemaal

Alles kirjutas Radio86 sellest, kuidas miljonid hiinlased unistavad rändtöölise ametist. Tean sama teemat ka pisut teisest vaatenurgast Peter Hessleri raamatu "Ennustusluud" kaudu.

Täna tuli teade, et vähemasti yheksa Hiina provintsi tõstavad miinimumpalka. Tõenäoliselt pole see kyll maailma kõige ulatuslikum palgatõus, aga võib vabalt sellele ysna lähedal olla.

Hakka või ise miinimumpalgaga ulgutööliseks õnnelikul Hiinamaal, kommunismi maises paradiisis.