Põhja Konna direktriss

Mõne päeva eest andis Krista Aru Päevalehele intervjuu. Seda lugedes hakkas mulle aina enam tunduma, et kunagine Põhja Konna nimeline Eesti Rahva Muuseumi projekt ongi juba realiseeritud. Konn õgib igal aastal uusi rahahunnikuid, nähtavale ilmub aga alles siis, kui 10 000 eestlast yhel nõul seda Kivirähu "Ussisõnades" kirjeldatud viisil välja manama hakkavad.

Ma saan täitsa aru muuseumirahvast, kel on majaehituse venimisest ammugi sygavalt siiber. No kurat, kaua võib? Korraldatakse yha uusi konkursse, joonistatakse projekte, palgatakse žyriisid, lahmitakse ajakirjanduses - raisatakse raha, inimeste jaksu ja aega, kuid maja ennast ei saa ega saagi saama. Varsti võiks konkurssidele kulutatu eest väiksema muuseumihoone pystigi panna.

Samas ei paista Aru jutust peale bravuurika tydimuse kuigi sygavat arusaamist sellest, kuidas või miks raha kulutatakse ja mida selle eest vastu saadakse. Tundub, et meil on veel yks sydilt oma muuseumi eest seisev direktor, kelle ettekujutus sellest, kes, kuidas ja miks tema muuseumi kylastab, on meeldivalt ähmane ja tema enda arvates selgem olema ei peagi.

Mulle meeldib ERM. Mulle meeldivad ERMi uuema aja leidlikud näitused ning sealseis kogudeski olen aastate jooksul käinud ka rohkem kui yhe korra. Tean mõnd inimest, kes seal töötab, ning minu meelest on nad asjatundlikud ja mõistlikud.

Samas jõuan ma ERMi näitustele suhteliselt harva. Yks põhjus on see, et ma käin Tartus endaski harva. Kui juba lähen, siis asja pärast. Enamasti on niigi kiire ning lisaks tahaks näha mitut inimest, kellega Tallinnas naljalt ei kohtu. Teine põhjus on, et erinevalt Kumu omadest ei virvenda ERMi näituste reklaam mul pidevalt nina ees. Oma valik muidugi, teise linna muuseumi uudiseid pole lihtsalt mõtet pidevalt jälgida. Ja eks ta jääb ka mu igapäevasest trajektoorist ööbimispaiga, ylikooli ja raamatukogu vahel mõnevõrra kõrvale.

Kujutleme nyyd hetkeks, et ERM kolib vastsesse hiidmajja Raadil. Jah, kahtlemata on tänapäeval võimalik sinna sõita. Bhutani on ka, Argentinast rääkimata. Kui paljud selle ette võtavad? Muidugi on tore, kui ERMi uude hoonesse planeeritakse ruume kõige võimaliku ja võimatu jaoks, kaasa arvatud underground-kunstnike näitused. Ent isegi Eesti tippkunstnike näitustel käib masendavalt vähe rahvast. ERMi praeguses asukohas olen ma enamasti näinud endale lisaks maksimaalselt kymmet kylastajat. Mis teha, inimene on loomult mugav. ERM aga ei eksisteeri keset tyhja konkurentsitut maailma, Tartus on palju muudki vaatamisväärset.

Kui Euroopa Liidu rahvusvahelised eksperdid ytlevad, et me kavandame linnatagusesse pärapõrgusse megaehitist, mida turistid otsima ei tule ja mille ylalpidamine hakkab raha õgima, mis mõtet on siis vastu põtkida ja väita, et nad ei tunne kohalikke olusid ning kolkasse synnib uus turismimagnet? Ilmselgelt on juba projekti lähteylesanne vale, rääkimata puhtpoliitilisest asukohavalikust.

Muidugi on tegemist asutusega, mis on tähtis kogu Eesti kultuurile. Muidugi ei peagi see ennast majanduslikult ära tasuma. Muidugi ei saa lähtuda yksipäini rahast ning ERMi asukoht Tartus on tähtis regionaalpoliitilise ja ajaloolise symbolina. Aga kogu Eesti kultuurile ei ole vältimatult oluline, et Krista Aru saaks minna ajalukku Tartusse oma isikliku Kumu rajajana.

Ja loomulikult ei maksa muuseumisse pääsemist inimestele sihilikult raskemaks teha kui hädapärast tarvis. See on ju Eesti rahva muuseum. Kui see rahvas seal oma kultuuri ei näe, mis mõte sel muuseumil siis on?

Miks mulle ei meeldi valijakompass

Viimasel ajal on rahva seas populaarne Rahvusringhäälingu meelelahutusportaal valijakompass.ee, kus saab paarikymnele kysimusele vastates teada, millise erakonna vaated sinu omadega justkui kõige paremini yhilduks. Proovisin ka ning kogu ilule ja toredusele vaatamata tunnistasin riistapuu kaunikesti kasutuks.

Miks? Lyhidalt kokkuvõttes: sest tegijad on kergeusklikud. Pikemalt lahti seletades: tõenäoliselt nad ise polegi, ent sedasorti asja on äärmiselt keeruline teha, kui sa ei võta lähtekohaks, et iga poliitik usubki kõike, mida suust välja ajab.

Tegelikult on see muidugi kamarajura. Valimiste eel lubavad poliitikud mida tahes, et ainult ullikeste hääled endale saada ning kindlustada oma leib ja leivapealne veel neljaks aastaks. Kas Eesti on Euroopa viie rikkama riigi hulgas? Kas meie keskmine palk on 25 000 krooni? Valija mälu on sama lyhike kui ta käed.

Kompassi radarivaatel selgub, et Eesti erakondadest selgelt kõige enam toetab avatud yhiskonda Keskerakond: seesama partei, mis pyyab varjata pealinna eelarvest raha välja kantimist hämamise taha. Minu arvates ytleb see ysna palju kompassi enda ja suhteliselt vähe Eesti poliitika kohta.


***

Mis poliitikasse puutub, siis tellis Tikker oma blogi kommentaarides raamatu "Estonian Politics for Dummies" ehk sissejuhatuse Eesti poliitikasse. Raamatut kohe kirjutada ei viitsi (ehkki see polegi paha mõte, muuhulgas ka äriideena), aga blogis võiks selle lähipäevil ette võtta kyll. Võib-olla näiteks järjejutuna.

Poliitiline stiilinõu: punane ja roheline ei sobi

Mul mõlgub juba tykk aega meeles väike vastuolu: nimelt on raske maksustada tugevamalt tarbimist, nihutades samal ajal maksukoormat rohkem jõukamate inimeste kaela. Igapäevase tarbimise osakaal kuludes on nimelt madalama sissetuleku korral suurem. See tähendab, et keskkonnamaksud, mis on suunatud osalt tarbimisele ja osalt tööstusele, mõjutavad eraisikuist eelkõige just vaesemaid. Nii et punane ja roheline sobivad kokku ainult jõulukaunistustes.

Mis puutub ettevõtlusmaksudesse, siis need kulud võetakse mingil määral kahtlemata tarbijate taskust. Aga seal vahel on teatud elastsus - mingi piirini absorbeerivad makse ka ettevõtted ise, sõltuvalt sektori turuolukorrast, kasumimarginaalist, väliskapitali nõuetest (overhead'id) jne. Kysimus on selles, kuidas seda elastsust efektiivselt kasutada ja mis punktis elastsus järsult kahaneb.

Lõppeks on selge see, et mida rohkem erandeid, seda ebaefektiivsem on maksusysteem, seda enam tekib sellesse auke ja seda suuremad on maksude administreerimise kulud. Nii et kuidas seda jama siis lahendada - põhimõtteliselt ja yleyldse?


***

Praxis avaldas täna analyysi erakondade valimislubaduste potentsiaalsest mõjust maksusysteemile. Äkki on seal sellest midagi.

Ehkki ma natuke kahtlen sedasorti analyysides, nii nagu ka valimiskompassis (millest tahaks pikemalt kirjutada). Neis võetakse nimelt retoorikat tõe pähe. On ju päevselge, et rohelised ja Rahvaliit, suuresti ka sotsid ja vähemal määral IRL (rääkimata nt Iseseisvusparteist või kristlikest demokraatidest) võivad kokku lubada hulgaliselt asju, mida keegi tegelikult iialgi teostama ei hakka.

Sama kehtib isegi Kesk- ja Reformierakonna kohta: viie rikkama riigi hulka viimine ja keskmise palga utoopilistesse kõrgustesse upitamine on pelgalt syydimatu loba. Avalikult on kaheldud selleski, kas Savisaar oma igikestvast astmelise tulumaksu jutust tegudeni jõuda tahabki - kõigi Keskerakonna koalitsioonide ajal pole ta selle rakendamiseks sõrmegi liigutanud.

Aga mis mõtet on analyysida seebimulli?

No ja mis teie siis ootasite?

Lugesin eile uuringuraportit, mille kõige muljetavaldavam osa oli autori blaseerunud hääletoon: "Pole yllatav, et...", "Nagu varasematest uuringutest teada...", "Seetõttu ei maksa imestada...", "Ei paku kuigivõrd uut ka...". Napid erinevused tuttavaist teadmistest taandati tähtsusetuteks või triviaalseteks. Kui autori enda kokkuvõtet uskuda, polnud tema töös midagi huvitavat ega tähelepanuväärset.

Silme ette kerkis tyhermaa, lõputu tolmuga kaetud lagendik, kus pole yhtki pinnavormi, millel pilk võiks peatuda, ainsatki taime või looma, yksnes hall hägune silmapiir halli maa ja taeva vahel. Miks kulutab inimene enda ja teiste aega, kirjutades, et tal polnud mingit põhjust kirjutada?


***

Koju sõites sirvisin bussis lehte. Pealkirjad rääkisid plahvatusest Domodedovo lennujaamas, kymmekond surnut ja kolmkymmend vigastatut või umbes nii. Vene võimud kahtlustavad kaukaaslasi, kuna yks kahtlusalune näinud kaukaaslase moodi välja. Nojah, kahtlemata võib väljanägemise järgi eristada mitte yksnes grusiini ja iraanlast, vaid ka seda, mis värvi pass oli kirjeldatava taskus ja mida ta ämm eile lõunaks sõi.

Päeval, mitu tundi enne plahvatust seisis samas portaalis lugu sellest, kuidas Venemaa linnakeses mõisteti kohalike ksenofoobide juht tadžiki surnukspeksmise eest tingimisi vangi. Provintsi kitsukesed olud, neegreid pole kuskilt võtta.


***

Teiste uudiste seas figureeris ka artikkel töölepinguseadusest. Pärast seda, kui esimesed haiguspäevad inimeste endi kaela jäeti, käivad kõik haigest peast tööl edasi. Koju jäädakse ainult siis, kui teisiti enam kuidagi ei saa. Tulemus? Kergete haigestumiste arv tervishoiustatistikas langeb, raskete arv tõuseb, nakkused levivad yha edukamalt.

Täitsa tõsi, olen mitut tõbist tööl näinud ning käin ka ise kontoris, kuni vähegi jaksan. Kõigele lisaks on igal pool nii palju inimesi koondatud, et pole kedagi, kes haige töö ära teeks. Mis mõtet on haiguslehte võtta, kui pead niikuinii töötama?


***

Mis järelduse sellest kõigest teha võiks?

Inimestele meeldib tegelda asjadega, mis ei paku yllatusi. Olgu hea või halb, peaasi, et tulemus oleks ette teada. Kui kommi põske pistad, läheb suu magusaks; kui kuumaveekannu kaela tõmbad, hakkab valus. Vajutad lylitit, syttib tuli. Põhjus ja tagajärg.

Igatseme igavat, etttemääratud elu.

Poliitiku ilu

Vaatasin poliitiku hiigelplakatit, millelt paistis iga ta näonaha poor. Õigemini oleks paistnud, kui kõik stilistid, jumestajad ja arvutigraafikud poleks tema kallal oma kunsti täit arsenali rakendanud. Praegu sarnaneb ta animekangelannale - noodki on veatud.

Kunagine modell hakkab vanaks jääma. Ta on endiselt ilus, ent nyyd tekitab tema ilu pigem kaastunnet. Mäletan teda vanadest aegadest ja kõigele vaatamata meeldib ta mulle. Kaunis ja arukas naine, ehkki oma aru on ta saanud märksa vähem tarvitada kui teravat keelt.

Võib-olla tuleb see sellest, kui kasutad oma ilu relvana. Mida pruugitakse, see kulub. Tema näojoontest kumab kurjust ja mul on tast kahju. Ma ei oska teda aidata millegi muuga peale selle, et ma tema poolt ei hääleta.

Kes tahab toimetada ooperit?

Olen aeg-ajalt ikka toimetajate tööpakkumisi reklaaminud. Täna sattusin puhtjuhuslikult teate otsa, et Estonia otsib oma arhiivi toimetajat. Tundub täitsa mõnus töö, ehkki rikkaks sellega vaevalt et saab. Äkki mõni melomaanist filoloog siiski tahab?

Ootame sind osalema konkursil arhiivi toimetaja ametikohale

kui sulle pakub huvi
- arhiivi töö korraldamine
- infokandjate arhiveerimine, säilitamine ja kasutamiseks andmine
- digitaalse infopanga loomine ja korrashoid
- raamatukogu töö korraldamine ja külastajate teenindamine
- artiklite koostamine
- trükiste koostamine ja keeleline ning sisuline toimetamine
- meediaülevaadete koostamine
- ajalooliste näituste koostamine

kui sul on
- põhjalikud teadmised muusikast ja muusikaajaloost
- väga hea eesti ja inglise keele oskus
- arhiivis ja/või raamatukogus töötamise kogemus
- kõrgharidus
- väga hea sõnaseadmisoskus
- väga hea arvuti kasutamise oskus
- planeerimis- ja analüüsioskus

kui oled
- kirglik, kiire ja täpne
- loov ja algatusvõimeline
- avatud suhtleja ja meeskonnamängija.

Konkursil osalemiseks saada palun lühike essee teemal „Milleks rahvusooperile raamatukogu?“ ning fotoga CV kuni 31. jaanuarini turundusjuht Ülla Veerg’i aadressile ylla.veerg@opera.ee. Lisainfo: 683 1242.

Äraaetud hobused lastakse ju maha

Tänane Päevaleht.

Lugu mungast, kes myys maha oma Ferrari

Elas kord munk, kellel oli Ferrari. Teised mungad mõnitasid teda seepärast pidevalt. "Kas Buddhal oli Ferrari?" kysisid nad. "Kas see ongi sõiduk, mis viib valgustusse?" irvitasid nad. "Pane oma numbrimärgiks MU," mõnitasid nad.

Munk pesi oma Ferrarit ega vastanud midagi. Kuid sisimas oli ta väga kurb. Ta teadis, et teised mungad on tema peale lihtsalt Ferrari pärast kadedad ning talle tegi haiget näha, kuidas nõmedus ja voorusetus nende hinged hukka viivad.

Yhel päeval, kui ta jälle oma Ferrari roolis punase tule taga oodates mediteeris, palus ta Buddhalt valgustust. "Mida teha?" kysis ta. "Oo halastaja Amitabha, vaata nende armetute olendite peale ja näita mulle, kuidas ma võiksin nad pimedusest valgusse tuua. Oo, Pärl Lootoseõies, anna mulle märk!"

Järgmisel hetkel peatus tema kõrval Lexus, mille roolis oli paks neeger. Neegril olid ees kullast päikeseprillid, kaelas jäme kuldkett, peas kullast pesapallimyts, suus kuldhambad ja ta naeratas silmipimestavalt. Siis näitas neeger mungale keskmist näppu, vajutas gaasi ning kimas kaugusse, otse punase tule alt läbi.

"Tänan sind, Buddha!" lausus munk. "Nyyd tean ma, mida pean tegema."

Järgmisel päeval kihas klooster suurest uudisest: munk, kellel oli Ferrari, oli oma auto maha myynud. Mõni arvas, et mungal oli aru pähe tulnud ning ta oli loobunud maise hiilguse otsingutest. Mõni uskus, et nyyd ostab ta midagi veel vingemat: eritellimusel käsitsi valmistatud Bentley, helikopteri või ookeanilaeva. Arutati ja oletati, piiluti altkulmu ja sosistati. Meie munk läks aga turule ja ostis sama neegri käest Uzi.

Pärast teised mungad muidugi kahetsesid, et nad nii nõmedalt käitusid, kuid siis oli juba hilja.


***

Ma ei ole kyll Robin Sharma raamatut "Munk, kes myys maha oma Ferrari" lugenud, kuid otsustasin siiski teha sellest oma versiooni. Ott Seppa tsiteerides: nagu nägite, polnud ju erilist vahet.

Integratsioon ja raha

Oma esimesest sularahamaksest sain tagasi viis mynti. Kolm pisemat neist olid värsked, Eesti omad, kaks suuremat Soomes väljastatud, nagu tunnistasid nende tagakyljed. Eks me õpime neid nyyd eristama. Rahad liiguvad, inimesed liiguvad.

Sattusin suvel uue töökoha suveyritusega seoses yhte Harjumaa kylakesse. Põllu peal seisis silt: siit leiti kunagi rahapada. Mynte mitmelt maalt, Põhja-Euroopast Araabia ja Bytsantsini.

Samas kõrval lagunes vaikselt mõisahoone, pystitatud eelmise sajandivahetuse majandustõusu aegu. Nõukogude ajal oli seal miski kolhoosiasutus. Kui tuli Eesti võim ja kõik jälle oma rahvale kuulus, tassiti sakste maja laiali, keraamiliste ahjukahliteni välja. Ainult ahervare on järel. Inimesed läksid, rahad läksid, tagasi pole tulnud.

Esimesel jaanuaril Lasnamäe kaudu Tallinna sõites olid Lukoili tanklas kymmekond korda suuremad hinnanumbrid kui Statoilis. Teine ajavöönd.

Keegi kysis hiljuti Twitteris, kas Eestis on neidki, kes said euro tulekust teada allues 1. jaanuaril. Teine vastas, et sama palju kui neid, kes helistasid vana-aastaõhtul Jaani ja Marko telepoodi. Kahtlustan siiski, et vastajal polnud õigus. Võib-olla need inimesed ei vaata lihtsalt eestikeelseid telekanaleid.

Meie raha, teie raha, nende ehk võõras raha. Kas minu inimesed on ka sinu inimesed? Jagatud mure on pool muret, jagatud keel on kaheharuline keel. Kui riik on meie oma, kas me saame siis valida, kelle oma ta veel on?