Põhja Konna direktriss

Mõne päeva eest andis Krista Aru Päevalehele intervjuu. Seda lugedes hakkas mulle aina enam tunduma, et kunagine Põhja Konna nimeline Eesti Rahva Muuseumi projekt ongi juba realiseeritud. Konn õgib igal aastal uusi rahahunnikuid, nähtavale ilmub aga alles siis, kui 10 000 eestlast yhel nõul seda Kivirähu "Ussisõnades" kirjeldatud viisil välja manama hakkavad.

Ma saan täitsa aru muuseumirahvast, kel on majaehituse venimisest ammugi sygavalt siiber. No kurat, kaua võib? Korraldatakse yha uusi konkursse, joonistatakse projekte, palgatakse žyriisid, lahmitakse ajakirjanduses - raisatakse raha, inimeste jaksu ja aega, kuid maja ennast ei saa ega saagi saama. Varsti võiks konkurssidele kulutatu eest väiksema muuseumihoone pystigi panna.

Samas ei paista Aru jutust peale bravuurika tydimuse kuigi sygavat arusaamist sellest, kuidas või miks raha kulutatakse ja mida selle eest vastu saadakse. Tundub, et meil on veel yks sydilt oma muuseumi eest seisev direktor, kelle ettekujutus sellest, kes, kuidas ja miks tema muuseumi kylastab, on meeldivalt ähmane ja tema enda arvates selgem olema ei peagi.

Mulle meeldib ERM. Mulle meeldivad ERMi uuema aja leidlikud näitused ning sealseis kogudeski olen aastate jooksul käinud ka rohkem kui yhe korra. Tean mõnd inimest, kes seal töötab, ning minu meelest on nad asjatundlikud ja mõistlikud.

Samas jõuan ma ERMi näitustele suhteliselt harva. Yks põhjus on see, et ma käin Tartus endaski harva. Kui juba lähen, siis asja pärast. Enamasti on niigi kiire ning lisaks tahaks näha mitut inimest, kellega Tallinnas naljalt ei kohtu. Teine põhjus on, et erinevalt Kumu omadest ei virvenda ERMi näituste reklaam mul pidevalt nina ees. Oma valik muidugi, teise linna muuseumi uudiseid pole lihtsalt mõtet pidevalt jälgida. Ja eks ta jääb ka mu igapäevasest trajektoorist ööbimispaiga, ylikooli ja raamatukogu vahel mõnevõrra kõrvale.

Kujutleme nyyd hetkeks, et ERM kolib vastsesse hiidmajja Raadil. Jah, kahtlemata on tänapäeval võimalik sinna sõita. Bhutani on ka, Argentinast rääkimata. Kui paljud selle ette võtavad? Muidugi on tore, kui ERMi uude hoonesse planeeritakse ruume kõige võimaliku ja võimatu jaoks, kaasa arvatud underground-kunstnike näitused. Ent isegi Eesti tippkunstnike näitustel käib masendavalt vähe rahvast. ERMi praeguses asukohas olen ma enamasti näinud endale lisaks maksimaalselt kymmet kylastajat. Mis teha, inimene on loomult mugav. ERM aga ei eksisteeri keset tyhja konkurentsitut maailma, Tartus on palju muudki vaatamisväärset.

Kui Euroopa Liidu rahvusvahelised eksperdid ytlevad, et me kavandame linnatagusesse pärapõrgusse megaehitist, mida turistid otsima ei tule ja mille ylalpidamine hakkab raha õgima, mis mõtet on siis vastu põtkida ja väita, et nad ei tunne kohalikke olusid ning kolkasse synnib uus turismimagnet? Ilmselgelt on juba projekti lähteylesanne vale, rääkimata puhtpoliitilisest asukohavalikust.

Muidugi on tegemist asutusega, mis on tähtis kogu Eesti kultuurile. Muidugi ei peagi see ennast majanduslikult ära tasuma. Muidugi ei saa lähtuda yksipäini rahast ning ERMi asukoht Tartus on tähtis regionaalpoliitilise ja ajaloolise symbolina. Aga kogu Eesti kultuurile ei ole vältimatult oluline, et Krista Aru saaks minna ajalukku Tartusse oma isikliku Kumu rajajana.

Ja loomulikult ei maksa muuseumisse pääsemist inimestele sihilikult raskemaks teha kui hädapärast tarvis. See on ju Eesti rahva muuseum. Kui see rahvas seal oma kultuuri ei näe, mis mõte sel muuseumil siis on?