Lugu mungast, kes myys maha oma Ferrari

Elas kord munk, kellel oli Ferrari. Teised mungad mõnitasid teda seepärast pidevalt. "Kas Buddhal oli Ferrari?" kysisid nad. "Kas see ongi sõiduk, mis viib valgustusse?" irvitasid nad. "Pane oma numbrimärgiks MU," mõnitasid nad.

Munk pesi oma Ferrarit ega vastanud midagi. Kuid sisimas oli ta väga kurb. Ta teadis, et teised mungad on tema peale lihtsalt Ferrari pärast kadedad ning talle tegi haiget näha, kuidas nõmedus ja voorusetus nende hinged hukka viivad.

Yhel päeval, kui ta jälle oma Ferrari roolis punase tule taga oodates mediteeris, palus ta Buddhalt valgustust. "Mida teha?" kysis ta. "Oo halastaja Amitabha, vaata nende armetute olendite peale ja näita mulle, kuidas ma võiksin nad pimedusest valgusse tuua. Oo, Pärl Lootoseõies, anna mulle märk!"

Järgmisel hetkel peatus tema kõrval Lexus, mille roolis oli paks neeger. Neegril olid ees kullast päikeseprillid, kaelas jäme kuldkett, peas kullast pesapallimyts, suus kuldhambad ja ta naeratas silmipimestavalt. Siis näitas neeger mungale keskmist näppu, vajutas gaasi ning kimas kaugusse, otse punase tule alt läbi.

"Tänan sind, Buddha!" lausus munk. "Nyyd tean ma, mida pean tegema."

Järgmisel päeval kihas klooster suurest uudisest: munk, kellel oli Ferrari, oli oma auto maha myynud. Mõni arvas, et mungal oli aru pähe tulnud ning ta oli loobunud maise hiilguse otsingutest. Mõni uskus, et nyyd ostab ta midagi veel vingemat: eritellimusel käsitsi valmistatud Bentley, helikopteri või ookeanilaeva. Arutati ja oletati, piiluti altkulmu ja sosistati. Meie munk läks aga turule ja ostis sama neegri käest Uzi.

Pärast teised mungad muidugi kahetsesid, et nad nii nõmedalt käitusid, kuid siis oli juba hilja.


***

Ma ei ole kyll Robin Sharma raamatut "Munk, kes myys maha oma Ferrari" lugenud, kuid otsustasin siiski teha sellest oma versiooni. Ott Seppa tsiteerides: nagu nägite, polnud ju erilist vahet.